Ma sündisin päeva Ma sündisin päeva milles polnud sõnu kõik mõtted mõlgutatud kõik laused röögitud see oli detsembrikuu seitsmes päev seitsmes nagu seitse aastat stalinismi koos seitsme sirbiga kapiteelil seitsmendal rahukevadel valatud Vildel oli selle kohta midagi öelda vist see oli Emajõe Ateenas Baltimaade Portos Läänemere Volga kallastel kolm kirvest jäätunud kohalikul Kolgata mäel see on Tartu-nimeline planeet millel pidevalt kõrgrõhkkond ja pilvitu atmosfäär tudengid sooritasid tulevaseks nädalaks sisseoste ja kassapidajad vaikisid kõlarid vaikisid ja narkarid said kodus rahulikult kassida sest miks peakski tulevikku vassima ja mõtteid heites rassima vaikus on maa peale tulnud ning mõtted teo väetiseks muldunud Faehlmannil oli selle kohta midagi öelda vist aga Tartu-nimelisele planeedile oli maandunud rahu seitsmes päev saabunud maailma ideaalseks koodud kuus päeva selle ajaga jõuab nii mõndagi öelda ja ütles ka Johannes oma evangeeliumi kolmanda peatüki kolmandas salmis „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui inimene ei sünni uuesti, ei või ta näha Jumala riiki“ õnneks Tartus mitu tiiki ja mõni tänavgi selle järgi oma nime saand kuid keegi juba lamabki ees peab vist randa minema ja sellel samal hetkel hüppab kellegi tütar Riia mnt-l bussi alla identifitseeris ennast kui nomaad realistlik portree-mulaaži negatiiv nüüd Dacia esiklaasil Baeril oli selle kohta midagi öelda vist aga rahu langes Tartu-nimelisele planeedile ei otsitud seda tornidest, kontraforssidest, ei tekstidest vaikisid Jaan, Toom ja Aleksander üksikuna sammusid hoopis Ülejõe, Pauluse ja Annelinna Konsumisse et võtta Saku pilsnerit ja soodukaga rõbat et taas siis ennast lukustada eremiidi kombel nelja seina vahele Ka vaikus leidnud Tartus omale kodu Truismid on uputatud nõidade kombel sügavale sohu kus nad oma primitiivsuse ja viisakusega enam kedagi ei sega seda liiga läilat diletandimeelsust ega laiskuse imalat lõhna enam tänavatel voola rooma keset uulitsat ja üle lumevallide sest looja meile armusõnumina andnud ühe roojavaba päeva see on maailma kõige seksikam keerutus ja jäta tasku oma pikad peenikesed käed sest sõnad teevad sama mida alastus teeb kehaga sest liha millelt roogitud on disainertootja kaltsud on nõnda vastik kui ka igav kui ebaatraktiivne on aforisme pilduv vaim kui veel selles hetkes vaikides on alles kogu potentsiaal ning teise mantlihõlma alla ehk sattund mida vajame Bergmannil oli selle kohta midagi öelda vist aga rahu langes Tartu-nimelisele planeedile millel pidevalt kõrgrõhkkond ja pilvitu atmosfäär tudengid sooritasid tulevaseks nädalaks sisseoste kassapidajad vaikisid kõlarid vaikisid punkarid jõid vaikides õlut ja korporandid magasid vaikides diivanil sinised kollased rohelised rattad vaikisid oma õlitatud kettide ja keeletute juhtidega kuid kas me vaikime vaid täna või ka mineviku maha kas sa müüsid homse eilsele kui sõnapriina lahkusid ja jätsid kakofoonia elutuppa maha Petersonil oleks selle kohta midagi öelda vist Desublimeerunud' Desublimeerunud ühiskonna esimeseks tunnuseks on vaakum inimeste vahel ma olen väsimatult jälginud kuhu sa lähed jooksnud su seelikusabas ja itsitanud pihku sest ma ei oska midagi peale hakata selle lõputu põhjatu ääretu silmi avardava armastusega mis mul sinu vist olete korra isegi kohtunud käed saabuvad pahemalt paremalt koonduvad tereks ja siis jälle lahkuvad kohkuvad sõnastamatu üksinduse ees mis inimestes on ja jäädavalt sulgutakse üks mõte sulandub sujuvalt teiseks aga mis jääb kahe vahele õhtusöök minule: muna, sinihallitusjuust, kohupiim, tomatid, sepik kõlaritest kostab Koiksoni laul, mida esitab hoopiski [„Sinu hääle“ meloodia] Desublimeerunud ühiskonna esimeseks tunnuseks on vaakum kahe vahel aga mina jooksen keskealise kust sa tuled, kuhu sa lähed, kes sa! keskealise naise seelikusabas ja olen nõnda väsinud eksistentsi õigustamisest psühhopotentsiaalse energia trafo demonteeritud keha elektrokeemia stimuleeritud tulevik heidetud minevik leinatud tasakaalutu mass komberdab bussi ja käsi sulab taskuga üheks kaheks kolmeks tunniks jalutama kaduda kui tuul on tõusnud läänest ja parem silm on nutmisest punane teine lootusetult sinine vaadata pangalt alla ja eeldada muutust kui muusika kostub IDA raadio stuudiost PUTSI puudu pole inimestest vaid mõistmisest ja keskealine naine on ainuke kes kuulab kui mõtteid tuleb ühelt poolt ja siis teiselt poolt ja enam ei saagi aru kuhu tuleks minna sikutatakse siia-sinna aga pärast ei asetata sihile tagasi edasi tagasi sõbra sõnade juurde jõuan ja defineerin mis on haavatavus keegi kuskil karjub ja räuskab tänavale tormata ma võiksin sest armastus võib peita ennast iga nurga taga aga mu sõbra naeratus hirmutab mind Lind kodeerib analoogsüsteemis õhuvooluste aerodünaamilisi omadusi inimene aga sümbolmärkide kõiki võimalikke tähendusi PERSSE paranoiline skisofreenia levib nagu hais või viirus võtame siis terviseks kurbused puhkavad karniiside all esimestel hommikutundidel aga kuhu mahun mina kui linad ei tundu enam pehmed on nõnda palju neid keda enam ealeski ei kohtaks sest esimesed räägivad nii mõttetut kolmandad segast etendatakse ei tea keda neljandat et polegi kellegi teisega vestelda kui iseendaga kui kaks jahedat longerot kõhusopis ja siiski ma ei usu midagi ma ei väida midagi ma ei saa kellekski ega jõua iialgi pärale ning selles on siiski midagi nii intiimset ning sooja mis on meie kahe tühimikus ja ma mahutan sinna selle piiritu põhjatu silmi avardava armastuse mis mul sinu vastu on desublimeerunud ühiskonna esimeseks tunnuseks on vaakum inimeste vahel Muusik meloodia annab lüürikale paatose värv lõuendile emotsiooni modelleeri savi ja lõika puitlaastplaadist vorm sest rahutu Dolores segand juba varavalgest saati vaikselt kipsi valu see võiks olla kõigi kultuuriinimeste saatus et juba esimene vaatus algab dominant neljandasse ja siis harmooniline teine midagi mis võtaks argipäevast janu kuid miks siis minu esitatud laulud mõjuvad kui kunsti enda mustamine miks minu laulud vaid roojavad ja lagastavad teie pulma ja firmapidude valged linad murtud tooni abjektiga üle kõlavad pelgalt paroodia või vahest ka pastišina kui nägu hingepeegeldus kas paistab sealt sardoonia? too tragikoomiline olukord on ajand muusikuid juba aastakümneid jooma kui tundma õpitud on pilli ja mõtestama inimloomust käsu peale võin ma murda südant mille rambivalguses taas kokku kleebin ning siis tahetakse kitši mille saatel töökaaslast loopida justkui hetk tagasi viinapitse soolakurgiga lihtsad on need laulud nagu margid joodikute klunkris lihtsad on need viisid mida rahva kõrist nõuti jõuan täpselt nõnda palju keikadele mis maa all baaris punkris et pea ees jõulutunnelisse lubaks kontojääk mul kaduda selle kõige kiuste rõkatab siiski meelelahutaja honorari ees ning kaob ka piinlikkus mineviku manu kui pandud maskid ette ja aina harvem enda isiklikud nahad mis on jäänud nõnda kaugeks ega need vaikuse vallutaja sõnad ei ole veel ka raugend et „kaotatud on mütse ja mõistust ja sõpru ja me ei taha luua laule mis kõlavad küll kaunilt“ kuid tembeldatud uussiiraks cringe’iks või ühiskonnakriitikaks fungiks või kes kurat teab mis teiseks sõnapaariks mis pistab uue loomingu juba olemasolevasse karpi ma tahaks näha seda masti kust kostub kunstiteadlaste võimutsev hääl mis tõlgendab kirjeldab võimalikult lühidalt kuidas saaks veel omakorda Kitsendada sest Pallase koolkonna punast on alati asjalik refereerida ehk on see aus peegeldus kui suudame endid presenteerida vaid kui stagneerunud üleproduktiivsed epigonistid kel peas on lapse meel ja suus puberteedi keel oleks ma teadnud et erialane erudeeritus tähendab lõppematult sepikureklaame oleks võinud honorari eest õlle asemel hoopis kondoome kokku osta kas mitte Kirchner ei kohkund et kunstniku ja prostituudi ühiskondlik positsioon funktsioon on üks ja seesama türa etlejanna unustas küünla vittu kui Kanutist välja astus aga muusik jättis klounimaski ette kui pulmast koju sõitis ja nüüd lõppematu kordusloona mängib elukaaslasele tsirkust Fix fix me ma olen muusik fuck me kasutage ära mu füüsilist keha kuniks ma ei oska enam sittagi teha peale vandumise ning nussige mind tagasi paljaste persete ja pesemata hammaste maale kus saan taas üheks abjektiga millega teid tantsutan pühi nägu puhtaks kaltsuga ja mustad kingad jalga torka oma hillitsetud kibestumust palun paremini taltsuta
