Lilli Luuk
„Ööema“
Saadjärve kunstikeskus, 2024
minu abstraktseid märkmeid:
pärimuskeel ja pseudonostalgia, DIY-romaan, kõik oluline olemas
sunnitud masendus, see on sünge paik, kus me elame
maailm, kus keegi elada ei taha
ilusad asjad juhtuvad ainult minevikus
kes ometi on peategelane, kõigi hääl on muutumatu
aga lootusel ei ole kohta
Silmitsesin pikalt oma kritseldusi. Ma olin Lilli Luugi raamatute ilmumisest saati jõudnud neid soovitada käputäiele inimestele, ühtki neist ise kunagi lugemata. Võrratult hea on sel moel olla kindel, et temas midagi on. Paljud kirjandusetargad olid öelnud kiitvaid sõnu, lubanud lihvitud stiili ja vaatamata hõljuvale trööstitusele köitvaid lugusid. Lüürilist proosat, pimedust, nõukaaja kopitanud lõhna.
Viimase lehekülje järel asusin kohe raamatut uuesti lehitsema. Esialgne lühianalüüs: laadilt sünge, rohmakalt ajatusesse istutatud, ning tõepärasus, see on küsitav. Seesugune käsitelu on muidugi meeletult igav, aga suhteliselt lühikest aega kirjandusmaastikul tegutsenuna on Lilli Luugi seni kirjutatu ikkagi arusaadavalt ühtlane. Kuna Luuk eksleb kuskil mõistetamatuse ja konkreetsuse vahel, võiks teda lugeda nimelt mõistuspärase pilgu kõrval ka põhjalik-tunnetuslikult. Samas ma ei tea, kas Luugi sihikindel traumakirjanduse töö tahabki pikemat vaatlemist või on keeruka vormi taha peidetud midagi lihtsamat.
Enne „Ööema“ lugemist võtsin võrdluseks ette Lilli Luugi esimese romaani, 2022. aastal ilmunud „Minu venna keha“. Selle teose ja ka selsamal aastal ilmunud novellikogumiku „Kolhoosi miss“ üle ei arutle ma enam, toon vaid välja mõttetera Made Luiga arvustusest, mis kutsuski mind „Ööemale“ lisaks ka „Minu venna keha“ lugema. Luiga kirjutas: „Võib-olla on Lilli Luuk meie uus tumekirjanik, tema novellides „Auk“ ja „Kolhoosi miss“ on ju täpselt sama tundetoon nagu käesolevas loos, tegevuskohaks unustatud väikeasula Eesti kolkas, ühe novelli peidetud puändiks salapärane tapatöö, teises tegelase enesetapp.“ Tõesti, väga viimistletud loomaailm on tal sündinud juba varem ja usun, et see kestab veel kaua. Uue romaaniga kolime vaid järgmisesse külla ja järjekordsesse põlvkondadeülesesse valupaika, pimedusse, kust keegi kunagi välja ei pääse. Valgust leidub üksnes minevikus, mida esitletakse nii sündmustikus edasi-tagasi kiikudes kui ka tegelaste endi pidevates mälestustes ja pihtimuslikes kirjutistes. Nad mõtlevad, meenutavad rohkem, kui üksteisega sõnu vahetavad. Sellele iseloomulikule ebamäärasusele on toetatud omakorda looliinid, mis on narratiivselt samuti veidi vormitud. Aeg on rabe ning tegelikus olevikus saab vaid kahelda.
„Kuid nii, nagu fotod koltuvad ja tuhmuvad, nagu vihm või leegid võivad meie kujutised paberilt kustutada, nii kaob pildilt ka muusika, kui kaob viimane inimene, kes mäletab, mis lugu mängiti, tol korral, kõigil neil kordadel, kui me rõõmsad otsustasime olla ja olimegi.“ (lk 42–43)
Muidugi ei ole raamat lihtsalt punt heietusi. Lugu hakkab lahti kooruma tänapäevale lähedasimast sündmusest, kummalise leiuga tipnevast peategelase Krissu rabaskäigust, ning areneb sealt edasi tema enda mälestuste üles kerkimisega. Meenutanud vanaema surma, sugenevad teksti ka vanema põlvkonna mälukillud. Nüüdisaegsem looliin on mitme teise paralleelselt kulgeva kõrval reaalsustaju hoidmiseks mõeldud kujuteldav piiritlus, kuid kuna isegi see ei ole eriliselt selge, on lugemine kui ühest udupilvest teise jalutamine. Kusjuures, sissejuhatuses ekslevad tegelased ka tegelikult uduses rabas, mida võiks pidada vihjeks eesootavale. Selline eri aegade vahel liikumine meenutab Sofi Oksaneni ja tema „Puhastust“, mida vähemalt Eestis peetakse üheks olulisimaks näiteks traumakirjandusest. Ka seal avanevad ja kasvavad kokku kaks erinevat lugu, kuid need moodustavad läbi kronoloogilise ja narratiivse korrapära oluliselt jälgitavama teose. Seega kui„Puhastuses” ühel hetkel looliinid teravate joontena lõikuvad, on looja justkui seitsmendaks päevaks maailma valmis saanud ja lugejale lugu ilmne. Kõik see võiks juhtuda ka ju „Ööemas“.
Üks mainimist väärt sarnasus kahe raamatu vahel on ka see, et mõlemas teoses suunavad loo tegevustikku kaks naist, kes on omavahel seotud. „Ööemas“ on nendeks umbes seitsmekümnendate teises pooles sündinud Krissu ja tema vanaema, pisut enam kui viiskümmend aastat varem sündinud Mall, kumbki keerulise saatusega. Lugu ehitatakse üles nende kogemustest-mälestustest nii lapsepõlvest kui ka liiga vara alanud täiskasvanuelust. Isegi kui Krissu ja Mall igas peatükis päriselt esil ei ole, on nemad need, kes annavad tähenduse ka teistele tegelastele ja nendega asetleidvale. Koos eksisteerivad nad vaid mõnes mälestushetkes, ent vaimne kaugus tekib nende vahele pigem selle tõttu, et noorem ei tunne möödunut ja vanem ei taha midagi kuulda tulevasest. Neid lahutav hämar tundmatus on see koht, kuhu lugeja raamatut lugema asudes satub, ja mis kummalise loorina kogu lugu katab.
Märgilisi tegelasi on romaanis palju ja sagedasti antakse toimunut edasi vaid kitsa vaatenurga kaudu, mis üheainsa inimese lühidat eluhetke jäädvustab. Minavormi kasutatakse vaid Krissu-nimelise tegelase puhul, aga sedagi üksnes siis, kui ta noore täiskasvanuna kindlust otsib. Mitme vaatepunkti esitlemine on omaette kutse mõistatama, mis siis ikkagi aset leidis, aga ka teistmoodi viis lugejat püüda. Loodud on ju nüüdisaegsem peategelane, suure tõenäosusega Luugi raamatute lugejale täiuslik stereotüüp, kes otsib oma kohta paljukannatanud vanaemalt päritud raske ilmavaatega ja hingab aina rabaõhku. Tahaksin küll vältida autori ja tegelase kõrvutamist, kuid on huvitav, et Luuk on siin üsna selgelt ikkagi endasarnase tegelase loonud – klapivad nii sünniaastad kui ka nimi (Lilli Luuk võrdub Kristina Tamm võrdub ehk Krissu?).
„Kuidas ma tahaksin ärgata ja näha, et minu praegune elu pole muud kui uni!“ (lk 106)
Luugi tegelastele on ette heidetud nende ühelaadilisust, kuidas kõik on tasased kannatajad, veeretavad vaevakivi aeglaselt üle põlvkondade. „Ööema“ tegelasedki ei oma häält. Luuk ei ole neile häält andnud, vaid matnud kõik hirmu ja igatsuse alla. Nad ei oskagi tunda teistsuguseid tundeid, sest miski muu nende maailmas ei loe. Sedavõrd monotoonsena on raamatu tegelased omandanud hoopis sümboolsema väärtuse, andes omaenda tühjusega mõista inimelu tähendusetust. Kuni loetu kestab, on see mõjus, kuid hetk hiljem on kõik kokku üheks voolavaks raskuseks sulanud. Kummalisel kombel ei jää nad üksteisest eraldi meeldejäävana kumisema – nende trükimustas läbielamised on tagantjärele tühiseks muutunud ja hiljem lehitsedes loost pea leidmatud. Vaevad mööduvad vaikselt, pinge püsib liikumatuna üleval.
Rasketest asjadest kirjutades on Luuk eelistanud kujundlikkust valulikule realismile, ja kui ta sealjuures rõhutabki midagi muust enam, mõjub see kohati liialdatuna. Poeetiline keel tugevdab tundeküllase loo ähmasust, aga ei pruugi mõjuda alati loomulikuna. See paneb mõtlema, kas Luugi isikupärane stiil on ikka tema tugevus – või hoopis taotluslikkuse must jälg, komponendid kui traagelniidid lausete vahel, mis veidi ette kipuvad jääma. Lõpmata pikad laused ja kirjeldused kaotavad lohisedes oma võimaliku tabavuse ning hoolega seatud sõnu venitavad tänapäevasesse keelde pistetud vanapärasused (mis muidugi on osati vältimatud, kui rajada loomaastik minevikku). Pilt on igal juhul hägune. Miski toimus möödunud talvel, viimasel rahulikul suvel, matusehõngulisel kevadel, suurte küüditamiste aegu ja peale kellegi kadumist. Kõik juhtus päriselt, aga milleski ei saa kindel olla.
„Meie jaoks nad ei sure kunagi… Meie jaoks on nad surnud alles siis, kui me nad unustaksime. Ent meie ei unusta, sest kannatus ja valu on meie rahva eluraamatus enam mälestuse lehekülgi kirjutanud kui rõõm…“ (lk 131)
Kogu selle igavese sünguse ja tõeläheduse joonistamise juures valdab mind aga siiski veider rõõm, et Luuk on mõistnud, missuguseid lugusid on vaja rääkida. Mitte et ma oskaksin millestki seesugusest puudust tunda, aga praegu näib tema kirjutatu lihtsalt loomulik osa meie kirjandusest, küsides mõnes mõttes küsimusi, mida me endile esitadagi ei julge. Meid viiakse süüdimatult tumeilma ja hoitakse tugevasti paigal, meile tuletatakse meelde, mis meeletu valu võib ajast aega inimeste hinges vastu pidada. Kuidas meil on vaja mäletada kõike, mitte üksnes ilusat. Kuidas iga põlvkond peab toime tulema omaenda katsumustega. Kuidas antakse järgmistele edasi see, millest ise üle ei saada. Vabaks saavad need, kes suudavad leppida kõige halvaga, mis neid endid või nende peret on kunagi tabanud. Lõpuks vormivad ju needsamad eluraskused meid ka iseendaks.
