“me seistes teineteisest silmitsi” jt luuletusi


me seistes teineteisest silmitsi
õrnusi vahetades käsitsi
armu kuulutades sõnutsi
see kõik tuleb meritsi
tõmba mind rinnutsi
ja mäleta mind vihatsi
kui armastad mind kangesti



*

ma keedan vett ja soolan potti
aga puder tahab põhja kõrbeda
ma nühin maad ja niidan muru
aga puder tahab põhja kõrbeda
ma jooksen seinast seina ja kuulutan nälga
aga puder t a h a b põhja kõrbeda
laske pudrul tahta
laske tahtest kõrbeda



*

Udu sosistas hoovis nii muuseas lorijuttu,
et su isa roomab salaja mööda mulda ringi, sest tal kästi tasa olla…
nagu ei oleks see hingekriipiv kõrilõikav vaikus midagi tähendanud.

Udu sosistas hoovis nii muuseas lora,
et keegi tahab vaikselt oma käsi su kaela ümber siduda…
nagu ei oleks see raskelt rusuv teadmatus midagi tähendanud.

Udu sosistas hoovis nii muuseas ladra,
et ema tõi su ilmale isa lapseks...
nagu ei oleks see süngelt saabunud kohtupäev
midagi tähendanud.



*

ma langesin tuule käest
ja ma tõusin
tuule käest
mu juuksed olid vetikakarva
ja mu ninaõõnes puhus liiv
ma sõin krabide lapsi
ja keetsin kuuvalgel kuresulgi
ma olin armunud
habemega vetevanasse
kes ilmus ainult merevahust
ja ulgus mulle kõrva alatasa
tuult
mind täitis merekarbi kohin
ja nende
loitsude keskel
sündis meil millimallikaid
ma olin lumekarva ema
ma olin sügaval vees
ja ma langesin tuule käes



*

ma tahan kasvatada
pööriöö lapsi
tahan neile
sinilille silmi
ja kutsuda igaüht
sõnajalaõieks
suvisel sünnikuul
heita ühes tulle
seitsmekesi näha und
kadunud tinasõdurist
kes soojendab maad
meie all
et tuhamäe unest
tõuseksid lapsed fööniksina lendu

Värske Rõhk