Valge Tüdruk
„EMO G“
Amazing OÜ, 2024
Meribel
Tahtsin minna La Kumusse, a see oli kinni
Rasmus
La Kumu?
Meribel
Laku mu perset.
Rasmus
Kas sa tahtsid Madisega minna
Meribel
See Madis, kes mulle speedi myys v :p
Rasmus
Madista mu mune
Meribel
Täna ma sulle syya ei tee
Biit käib taustal nkn ehk Võta nii tõsiselt, kui tahad
Mida teeksid siis, kui oleksid tulihingeliselt põnevil, et külastada Eesti Kunstimuuseumi uut püsinäitust „La Kumu“, ja leiaksid saalist pisut määrdunud vetsupaberi, millele on kiuslikult kirjutatud „Laku mu perset“? Oleks see sinu viimane samm tõdemuseni, et nüüdisaegne kunstimaastik lihtsalt pole enam sulle, inimesele, kes otsib midagi traditsioonilist, midagi filigraansete pintslitõmmetega, midagi, mida saaks kartmatult lähemalt uurida?
Valge Tüdruku album „EMO G“ sammub enesekindlalt ebatäiusliku naise lõuendi poole ega karda kuulajas külmavärinaid tekitada. Album ei pea maitsekuse või filigraansuse lubadusest kinni kauem kui avaloo poolteist minutit. Kolmas lugu „La Kumu“ mõjub kui viimane hoiatus, et edasine kuulamiskogemus on üdini ebatõsine või täpselt nii tõsine, kui kuulaja tahab, et see oleks. Hetked, mis saadavad su nii tuimalt perset lakkuma, et toovad aastast 2016 täie rammiga tagasi väljendi rekt. See ning Cardi B „WAP-i“ interpolatsiooni saatel kõlav narkojoobes müra taaselustab sinus 2020ndate Tartu Rüütli tänava läbipõlenud tudengi ja on „EMO G“ multiversumi verstapostideks. Albumi kuues pala „I Don’t Cook“ on nagu kahekümne esimese sajandi meemikultuuri raamatust rebitud leht – seks- ja homopositiivne, vaimselt ebastabiilne ja raevunult feministlik. Loo mitmekülgsus avab mitu tõlgendusvarianti: Möku baari püsikliendist nutisõltlasena kuulaksid seda silma pilgutamata oma tipsudega pregame’il, sotsiaaltöötajast kognitiivpsühholoogina vaevaks sind narkootikumide ja vaimsete defektide tempokas ülistamine, Valge Tüdrukuna oled kuskil kahevahel. Nimelt on Valge Tüdruk täpselt nii edukas aktivist, kui mitu korda sa oma kulmu pooletunnise esitlusloendi vältel kergitada jõuad.
Rasmus
Mis naine sa yldse oled?
Meribel
Naine, kes tahab, et sa armastaksid mind
Rasmus
Armastan su perset, aga iseloom jätab soovida
Tere, päevik! Täna olen ikka veel naine, aga ehk veidi virtuoossemalt
Olen naine, aga kahtlused jäävad. Ärkan oma pehmes roosas voodis, võtan siidised silmaklapid peast, ringutan naeratades. Olen naine! Ja siis… tuleb meelde, et lähen täna kohtingule ja pean võitlema karvaeemaldusega. Miski pole enam roosa ega naeratamist väärt. Olen nädal aega enda everything shower’it edasi lükanud. Naised peavad ette võtma tohutuid palverännaku taolisi toiminguid nagu kõigesellepahnadušš, aga mehed loputavad end kergelt Old Spice’iga ja ongi valmis. Tegelikult ei sunni ju keegi karvu eemaldama, aga lihtsam on alluda normile, kui tegeleda sellega, et karvane kaenlaalune mõnda inimest ebaproportsionaalselt palju solvab.
„Tere, päevik!“ annab võimaluse saada käsi valgeks naine olemises. Valge Tüdruk koondab kõikide naiste viha karvajumala vastu (ja mitte jumalanna, sest mehed on need kõige karvasemad ja võimukamad), aga on soonormide suhtes samal ajal protestimeelne ja alandlik. Teatraalne kirjeldus vahatamisest, koletust mentaalsest pingutusest ja enese veenmisest lubab paljudel laulusõnadega samastuda. Järgmine kord, kui just sellisel hommikul üles ärkan, panen selle laulu üürgama ja proovin vähendada oma tõrksust karvajumala vastu.
Kui tuss on siledaks saanud, siis järgmine lugu järjekorras on kindlasti „Suur Lesbi“. Valge Tüdruk on tõesti lüüriline geenius, isegi rohkem nagu keeleuuendaja. Miks on siiamaani puudunud eesti keelest sõnad nagu vagitaarian, vitumiin või tussidiiler? Kui kogu lesbism kõrvale heita, on „Suur Lesbi“ otsene armastusavaldus tussile. See meenutab kahetuhandendate aastate alguse meesräpparite ingliskeelseid lugusid (nt Snoop Doggi „Drop It Like It’s Hot“ või Lil Wayne’i „Lollipop“), mis panevad aga omakorda mõtlema, et jumal tänatud, et ma ei pea kuulma, mida mehed saunas naistest räägivad. Juba see träna on midagi ülemeelikut ja vulgaarset. Kuulamiskogemus on aga hoopis teistsugune ja kummaline, kui laulab naine ja veel eesti keeles.
Meribel
Mu eksile küll meeldis
Rasmus
Teeme kolmekat?
Vahel teeme nalja ehk Lobotomiseerime kväär-raevu
Valge Tüdruku dünaamiline lesbismirännak ja keeruline suhe teda ümbritsevaga võtab albumi jooksul mitu kuju. „Polüamoorsuse hümn“ ehk lobotomiseeritud biseksuaalne raev on peaaegu hirmuäratavalt rõõmsameelne lastelaul, mis edevalt kuulutab monogaamia aegunuks. „Hümn“ erineb teistest plaadil kõlavatest lugudest just nimelt tooni poolest – Valge Tüdruk astub sammu tagasi eksistentsiaalsetest ja roppudest päevikusissekannetest, et õpetada kuulajale mitmiksuhete lusti. Refrään „Laulame laule / tantsime tantse / saame polüamoorse lapse“ on nii tabavalt ebatõsine, et teeb „EMO G-st“ korraks komöödiaalbumi, ja seda kõige paremas mõttes.
Kui „Polüamoorsuse hümn“ on leplikult irooniline, tõdedes, et mõned moodsad romantilised kontseptsioonid tuleb edastada nagu kuueaastasele, siis „Fucking yeah“ on kvääri idaeurooplase esteetika katekismus – punk-rock suitsiidne ja iseennast alandav, kuid kohati egoistlik ka. Valgel Tüdrukul on raha, suitsu, kanepit ja juppi, raha, mehi ja naisi, raha, suured tissid ja prinkis pepu, aga ometi on ta luuser. See lugu ei ole sugugi nii homopositiivne kui ülejäänud lesbihümnid „EMO G-s“. Valge Tüdruk justkui ühtlasi lepiks sellega, et naiste armastamine on tema ja Valge Mehe koostööprojekt – selle käigus muutub ta hullunud koomikuks, kes tunnistab nurruva hääletooniga vitumiini sõltuvust ja laulab polüamoorsusest nagu lasteaiakasvataja.
Meribel
Ma nussin su varuosadeks
Rasmus
Sa ei oska
Meribel
frl… seda ütleks see versioon minust, mille sa ise välja mõtlesid
Valge Tüdruk on väljamõeldis ehk Mind ei koti
Elina Masing on öelnud, et „Valge Tüdruk on rõve ja kitsas definitsioon tänapäeva naisest“.[1] Valge Tüdruk pole lihtsalt Masingu artistinimi, vaid eraldi imago, kelle alt ühiskonnakriitikat avaldada. Aga miks ei võiks Masing ka igapäevaelus olla sama ropp ja julge nagu Valge Tüdruk? Miks on naistel ühiskonna kritiseerimiseks vaja tekitada endale uus ja ennast julgemalt väljendav isiksus, kelle taha pugeda? „EMO G“ ja selle sõnum jõuaksid ehk paremini kohale, kui albumil oleks vähem nalja ja rohkem autentset naist, kes avab oma südame kuulajatele ausalt ja paneb end veidi haavatavasse seisundisse. Samas ei välista nali tingimata teemade tõsidust. Irooniast saavad aru vaid need, kes on ise nendest probleemidest puudutatud või oskavad albumit õige kõrvaga kuulata. Kui albumi eesmärk on rääkida naiste probleemidest, siis ma sügavalt kahtlen, et isiksus nagu Valge Mees saaks nendest lauludest õigesti aru või üldse satuks seda albumit kuulama. Kriitika jääb ikka nende ringi, kes on ise kritiseeritava fenomeni ohvrid. Valge Tüdruku laulud pakuvad kindlasti samastumistunnet, kuid need pole mingid peavoolu-raadiohitid, mis masside silmad ja südamed avavad.
Keegi ei taha enam midagi tõsiselt võtta!! Ethel Cain, kelle muusika on Valge Tüdrukuga sarnaselt ühiskonnakriitiline, kuid iroonilise pealiskihita ja üdini melanhoolne, kirjutas hiljuti, et tema teosed pööratakse naljaks, nii sotsiaalmeedias kui päriselus.[2] Raske on luua midagi, mis paneks inimesi tõsiselt mõtlema. Valge Tüdruk on proovinud seda nalja abil teha, kuid ei tungi käsitletavatesse probleemidesse sügavamale sisse. Samas on albumi lõpulugu „Українка“ nii lüüriliselt kui ka meloodiliselt sünge ja ebamugav, jättes saabuvasse vaikusesse siiski hõljuma mõtte, et nalja võib ju teha, aga see ei õigusta maailma pahede ignoreerimist. Lõpuks peab tõdema, et ehkki tervikuna täidab „EMO G“ eesmärki ühiskonda kritiseerida, ei tule see paraku humoorika edastuse tõttu palasid eraldi kuulates välja – kõik võiks naljaks pöörata.
„EMO G“ esmane kuulamine võib olla väga meeleolukas, sest Valge Tüdruk on selle albumi lüürika ja muusikaga rohkesti eksperimenteerinud. Parimad kväärteosed pungitsevad alati kuidagi piiridest välja ja on igas mõttes imelikud, luues uuenduslikkusega eraldi kunstivoolu. Samas kategoorias on näiteks samuti 2024. aastal ilmunud Charli xcx-i album „Brat“ või Gregor Kulla raamat „Peenar“. „EMO G“ sobib sellesse määratlusse täpselt ning seeläbi nagu ei ületa mingeid piire ega ole liialt uuenduslik või jalustrabav. Kuid kui lasta neid laule Annelinnas elavale vanaemale või Prisma, veel hullem Maxima kassapidajale, ütleksid nad kindlasti, et see on mingi ulmekraam. Võibolla on tänapäeva järjest julgem ja eksperimentaalsem kväärkultuuris levinud looming teinud mulle kõik sellesarnase rohkem seeditavamaks.
Rasmus
Tule koju, lepime ära
Meribel
Ma taksos juba
Näeme varsti
See Annelinna vanaema on ajast lahutamatu
Kui mina olen seitsmekümne aasta pärast samasugune nagu Бабушка Надежда, siis kirjutavad noored laule sellest, kuidas Z-generatsioon on kohutavalt vanamoeline ja kriminaalselt kitsukese maailmapildiga. Inimene, sarnaselt kunstiteostega, on oma aja representatsioon – aja vastu võidelda on kahtlemata ajaraisk. „EMO G“ on vaieldamatult põnev kunstielamus ning näide sellest, millises suunas kaasaja progressiivsed noored mõtlevad. Võibolla mitte nii uuenduslik lähenemine naise parodeerimisele, aga väärib kuulamist küll.
Arvustus pälvis Värske Rõhu noorte kriitikute konkursil peapreemia.
[1] Vt https://feministeerium.ee/elina-masing-valge-tudruk-on-rove-ja-kitsas-definitsioon-tanapaeva-naisest/.
[2] „ok honestly this is probably such a stupid rant but…“ – pulldrone, 18.10.2024, 10.31. @ vacillator. Tumblr. Originaalne postitus kustutatud.
Rasmus Politanov (18), Meribel Leppik (18), loe vestlusringi kriitikakonkursi võitjatega siit.
