Momendid tähtsate kirjade vahel
Mu elu on ainult momendid
tähtsate kirjade vahel
sest kui tuleb kiri
siis on midagi teha
siis midagi juhtub
ja kui kirja ei ole
siis ma ootan
et ta tuleks
ja löön aega surnuks.
Lõpuks alati tuleb
üks või teine
ja siis olen tegus.
Ütlen kõigile, et
jah, ma olen aktiivne.
Kas teadsite, et nimi kirjutas mulle?
Mhm, projekt käib…
Mõned vaatavad pealt ja ütlevad
oeh tahaks ka, et minuga midagi juhtuks.
Miks keeegi minule ei kirjuta
ja ma ütlen, njaaa eks ta lähebki nõnda.
Aga fakt on, et minul läks see hetk nõnda
et mulle keegi lihtsalt kirjutas
ja nüüd on juba jälle hetk kirjade vahel.
Mõned teised vaatavad pealt ja ütlevad
kuule kaur, miks sa lased lihtsalt asjadel endaga juhtuda.
Miks sa ei võta ohjasid enda kätte –
nüüd on see moment, sinuga võib juhtuda kogu aeg midagi
mitte kunagi ei pea enam olema moment kirjade vahel.
Aga reaalsus on see, et ma ei tahagi midagi.
Ma ei taha, et midagi juhtuks.
Ma tahan öelda, et midagi juhtus.
Igal juhul
kont.teave@gmail.com
*
väga väga väga traagiline
margus just oli siin
kuid nüüd on tast jäänud ainult saapad
suitsevad natuke põlenud saapad
juba tunnen ma igatsust
mu pilk on tardunud üksikule sääreluule
justkui šašlõkivarras turritab ta kalossi keskelt välja
kuid ma tean
minu lugu oleks kehvem
ei jääks must isegi saabast
*
issand issand
see särk läheb sulle ju ikka veel selga
läheb selga
ja ära ei tule
suurelt kõhu peal nüüd igavesti kirjas
i heart new york
ja new york armastab ka sind
*
Järgnev tees on pühendusega Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudile:
Alates 9. eluaastast on mu parem silm aeglaselt, kuid järjepidevalt liikunud paremas suunas. Meditsiiniline definitsioon sellele nähtusele on kõõrdsilmsus. Siinkohal postuleerin ma hüpoteesi, et tegemist on kahjuks siiski väärdiagnoosiga, ning püstitan uue teooria, mille keskne väide on, et tegemist on tasa ning targu transformatsiooniga herbivooriks.
*
Siin tänaval
on kiiruspiirang 0
mitte keegi ei liigu
mitte miski ei sõida
Sellel tänaval
on alatasa külm
sest ka molekulid
seaduskuulekalt kõik paigal
Kõrvaltänaval
pidevalt on mingi pidu
kuid kui pall käib üle aia
siis ta tagasi ei tule
Pall jääb seisma sinna õhku
kahe õhuvoolu vahele
aga vool on vast vale sõna
sest voolu justkui ka pole
Aga külm on siiski ikka
kogu aeg on raisk nii külm
radika ma panin põhja
aga kütet vist ei tule
Korteriühistuga räägiks
aga sellest pole vahet
sest teisel pool mu ust
ju mitte kedagi ei ole
Ja isegi kui oleks
poleks neist ju mingit kasu
sest piirang on 0
ja jalutada siin ei tohi
Ning kõige hullem on
see fakt et kevad vaikselt tuleb
ja igas hoovis peale minu oma
tärkab värske rohi
*
Kinopööningul projektor
ja selle meister käsikäes
näevad kuidas päevast päeva
nende kodu vaikselt hävineb
Ja keldris sadu virnu
juba ammu kulund linte
ootavad just seda õhtut
millal tuleb tema käsi
Et veel viimast korda jälle
võiks kõik olla samaviisi
nagu kümneid kordi olnud
aastail kaugelt möödunutel
Kuid mitte miski ei saa olla
nagu oli tookord varem
sest kõik lindid nüüdseks kulund
hallitand ja kõdunend
Ning ühel päeval kui
ta astub viimset korda sinna ruumi
taskus ainus üksik tikk
mis kõik viimaks puhastab
Liigub tuli mööda iidset niisket
märga puidust raami
läbib valgus taas kord kaadri
ning filmi seinal ilmutab
