*

Mu kaksikvend
kusagil igava noodi
lõputult kandvas laines
põleb
karjub valust
minu kiuste
Mu koduõue
rõõsade kirsipuude keskele
sülgab muruseemneid
sirguvad neist rohulibled
teravad ja jäigad kui noad
sest veli ju teab
et viimasel maikuul
heidan sinna pikali
tähti kokku lugema

 

 

*

KEVADEL
kui peakarvadest punutud pesast
valgub ajju mett
siis nagu köögikaltsu riideräbalast
käristan ma vett

SUVEL
võin aknaklaasi puhuda
ümber maja keraks
ses loksutada lume sadama
ja muuta koidu ehaks

SÜGISEL
oksad sulavad mu krae vahele
ma tõmbun krampi
hakkan paaniliselt tantsima puulinnule
tean üht lilleklumpi

TALVEL
külmavärinad pooridest pigistavad
kanamune välja
ja laud on niivõrd kadedad
mu silmi kellelegi ei näita

 

 

*

Täna öösel
lendan ma linna kohal
kui tulejutt
ja naeran hambad
suust välja
sest lehmad kes seal all sibavad
pritsivad piimaga
mis juba udarais on hapnend

 

---

Paavel Häbi (19) kallistab puid, sest nad ei hakka vastu.