*
Mul ühel öösel putukas
vist ronis läbi naha
seltskond küll mind rahustas
ent sügelus näis paha
ta nõela läbi surmasin
kuid nii ka surin ise
seal voodis viimseil hetkedel
lõin maailma kummalise
kus lutikad ei enam söönd
ja prussakad ei lugenud
ja magamata oldud öödel
kaissu nad ei pugenud
kuid päris maailmas kahjurid
vaid näitvad kaunist palet
ja sügavale hinge poevad
pärast öeldud valet
*
Kantud üle kannatama
vitsaharust sauani
kastist liivast mullasängi
lapsepõlvest hauani
hoiupõrsast tühja sahvri
aiast okastraadini
vaevu sammun mööda rada
õige elulaadini
vihmast märjal mullapinnal
saabas lirtsub, nõretab
tulisoojal heina-aasal
päike ainult põletab
täidetud on krae ja käised
jäise sulalumega
süda jäisem, keha kange
ei see sula suvega
süütus, valgus, lillepärjad
mälestused valutud
need on minu igatsused
kas on palju palutud?
minevikku külla minnes
lihtne sohu vajuda
mõru mälestuste virna
magusana tajuda
*
Ma sukeldun sügavale oma õigustesse, oma tõdedesse, oma kaotustesse, oma olemusse.
Ma kerjan arusaama, halvakspanu, empaatiavõimet, teiste valu.
Kui pole üksindust, tunnen rahu, samal ajal kahetsust, mis mu hinge ei mahu.
Ma olen alandava käitumisega, olen süüdimatu, olen eneseusklik ja vankumatu –
paradoksaalselt seda oma tegudes, mis ei lähe kokku sõnadega.
Oma mõtetes, mis ei väljendu mu näoilmes,
ja oma põlguses iseenda ja eriti veel teiste vastu.
Kas neil on siis nii tuline õigus minu kohtuasjas?
Ehk tõesti?
Sest minul puudub selleks litsents.
Olen õiguse, õigluse, arukuse kaotanud,
viimase võimalusena kõik tunded enda ette laotanud,
lasknud tuulel need ära puhuda.
Tuul omakorda kandnud need pinnasele, kus kasvanud neist puud ja põõsad, kuid enamasti umbrohi.
Umbes rohi, aga mitte päris.
Umbes mina, aga siiski ei.
Kui lähen siit, kes teab millal, kasvab umbrohi leina kandes ka minu hauale, isegi siis, kui keegi sinna lilli ei vii.
Mu tunded jäävad igaveseks pinnale, kõigile vaadata.
Meelespea
Pisike kirstulaadne kamber, kuhu astusin, omas isesugust aurat. Seal võis näha ärevalt kumavaid küünlaleeke, sulgkergeid portselanist kujukesi, kollakaks kulunud köiteid. Toa nurgas laual istus kristalne vaas, kus omakorda toale ebaloomulikult värske lill, helesinine ja üksik, nimeks meelespea. Nii õrn, nii siiras, nii süütu, nii üksi. Ta erines ülejäänud ruumist, nagu karge talveilm erineb lämmatavalt palavast suvest, nagu vennad õdedest. Ta kutsus endale tähelepanu: „Märka mind, ära unusta, mäleta, pea mind meeles!“ Ja andis sellest teada nii mitteähvardaval viisil. Ta oli habras ja meeldiv. Ta oli kõigest lill. Temas leidsin ilu, märkasin enda kadunud lootust. Ta ei olnud eemaletõukav nagu inimene.
Tähelepanu otsivaid inimesi kutsutakse teatraalseteks. Nagu teatri-näitlejad, aga päris elus. Mitte kõik pole näitlejateks loodud, samas kui mõnel on selleks loomulik talent. Meeles pea! Üldine inimene oleks selles kambris kui kulunud mööbel. Metafoori juurde jäädes on ta endale tavaks võtnud märkamatult tolmuga kattuda, teisi häirimata laguneda. Ta sulgub endasse, kui langeb meeleolu, kaob lootus. Siis tunneb, et ka seinad sulguvad tema ümber ja väljapääsu enam ei ole. Lõpuks langeb ta vaikselt kirstu ja sulgeb enda järel veel kaane, et mitte teisi häirida. Aga miks mitte märgata lagunevas inimeseski ilu või anda teistele tema irratsionaalsuse kaudu lootust? Meile on ometigi antud silmad, et näha, kui keegi kannatab. Kannatajale aga on antud hääl, et hüüda: „Meeles pea, ära unusta, ära unusta mind!“ Sest mitte kõigi langus pole alati vaikne. Ja ka mõni lilleke väsib end meenutamast ja laguneb vaasi kildudeks kukkumise saatel olematuks.
*
Kuis võiks olla pihipingil
ajada kõik enda süüks
nutta igal uuel ringil
minu sõna seal ei müüks
kurjal pilgul teostust poleks
kuulataks nõuandeta
antaks andeks kõik mu patud
antaks ilma vandeta
küsitaks ei lubadusi
lubataks ei midagi
saadaks aru käsikirjast
lugemata ridagi
rahu oleks igavene
koorem tehtaks kergemaks
kui vaid hästi natukene
paraneksin tervemaks
hetkeks poleks ebameeldiv
tasa-vaikselt süda lööks
seni kuni sõnu seediks
nemad enda omi sööks
vajuks lõpuks kambri nurka
vaikiks rahu kehasse
poleks enam küsimust
mis minuga nüüd tehakse?
*
Veider, kuidas ma paigal seisan. Aastaid on möödunud ja mina isegi ei seisa, vaid laman keset seda tohutut maapinda. Kord vaatan tõtt päikesega, kord olen lumevangis. Ja nii mu päevad mööduvad. Mu keha on maaga peaaegu üheks kasvanud, puujuured seovad mu jalgu ja käsi. Peaks üles tõusma kuidagiviisi. Aga kuidagi ei viitsi. Teadmata, kuhu astuda, kas on samas üldse mõtet? Sulgen silmad ja laman veel veidi.
Kui puujuur on hommikuks mu südame läbistanud, ju siis ongi aeg.
Kertu Looper (24): „Kirjutamine on mu põhiline hobi, alustasin sellega juba enne põhikooli. Enamajaolt kirjutan riimuvaid luuletusi, see tuleb kõige loomulikumalt. Samas on üks minu eesmärke kirjutada elu jooksul vähemalt üks täispikk raamat. Leian kirjutamises rahu ja eriti luuletuste kaudu suudan oma mõtteid ja tundeid kõige selgemini väljendada.“
