vahel vaatad mõnd tüdrukut
ja tead et ta armastab oma vanaema (lk 61)
fotod: Maara Parhomenko
missioon viljant_010326
tln-vlnd rong luule @balta kl 1232
kaasa:
korralik blindfolder
mürasummutavad kõrvaklapid
@tln_skulptuur „naine viltuse vaagnaga”_1151
maara: mängime ennustamismängu. mina panen „vingerpussy“ vuhisema, sina ütled stopp ja valid, kas vasak või parem lehekülg. ja siis libisen sõrmega üle sinu ridade, kuni mind taas peatad. küsime: vingerpussyke, vingerpussyke käe peal, mida triinu täna tegema peab?
triinu: stopp. vasak. stopp.
m: lehekülg 28, rida 5: „ja õmmelda pööraseid kleite kodus“. hmm, kodus ja pöörane! pole paha! aga nüüd on aeg mängida sidumismängu. ütle nägemist oma nägemis- ja kuulmismeelele, sa pead usaldama mind pimesi.
@balta_rong luule_1234
m: kus oled, triinu?
t: kuidagi väga pehme minek on… rong?!
m: rong mis rong, aga mitte niisama rong, selle rongi nimi on luule. kuhu sõidame?
t: türile?!
m: miks türile?
t: ma ei tea, varsti on lillelaat, äkki jõuame selleks ajaks kohale.
@tln-vlnd_rong luule_1258
m: tere tulemast tagasi selgelt nägijate maailma! kuidas tunded?
t: mu vanainimese aju muretses vahepeal, et oi, libe on, aga enamasti tundsin end nagu süda jalgade peal. oli mingi imelikult habras, aga terav taju ümbritsevast. ma pole kunagi nii tugevalt teadvustanud, et mul on saapad jalas.
m: huvitav! sinu luuletustes käib ju üsna tihti läbi jalanõude ja nende ninade motiiv. see oleks justkui üks olulisimatest kanalitest, mille kaudu maailm sinuni jõuab.
@kehalisus_rong luule_1307
m: kohtusime täna skulptuuri „naine vaagnaga“ juures. kui sinu „vingerpussy“ peaks kunagi tahtma nime vahetada, siis võiks ta vabalt just sellelt kujult oma uue alterego varastada, sest sinu luule sisaldab ohtralt kehaosi (puusaluid, põsesarnu) ning maailma lahatakse sageli naise anatoomia kaudu.
t: ma paneks lausa „naine viltuse vaagnaga“, kuna mu vaagnaluu on skolioosi pärast viltu. lapsena mõtlesin sellest kui tordi- või salativaagnast. kartsin, et kui minu vaagen on viltu, siis tort või salat kukub maha.
m: kehalisuse alateemana on tugevalt kohal ka seksuaalsus, noore naise kogemus. miski kogu aeg veritseb kuskil, keegi kaotab süütust jne. kust on selline tugev kehalisuse essents sinu luulesse tulnud?
t: kehalisus on minu meelest kõige reaalsem viis elu kogeda. mulle meeldib tunda asju hästi kõvasti, siin tulevadki appi keha ja seksuaalsus. nagu öeldakse: loomeenergia ja seksuaalenergia tulevad ühest ja samast kohast. nad on samal lainel, mõlemad oma olemuselt väga ausad. ja ausus on loomingu alustala.
@luulemina vs päris mina_rong luule_1319
m: sinu luulemina mõjub robustse ja rõhutatult avameelsena, vihasena, ent sinu argikuvand on tublitüdrukulikult pehme, nunnu ja korralik. millest selline nihe? kus on rohkem tõelist triinu kreed: kas luuleridade vahel või sotsiaalses pinnavirvenduses?
t: luules on see aus-aus-aus, rafineeritud mina. igapäevamina on selle kõrval siuke lahja. aga minu enda luule ei tohi olla lahja. mulle väga meeldib vihane olla, aga päris elus lihtsalt pole piisavalt kohti, kus ma saaksin seda teha. luules elangi seda pärismina välja, see meenutab purjusolekut: olen seesama mina ise, aga julgen poole rohkem.
m: kas vahetad teadlikult oma eri minasid nagu kostüüme? hüppad reaalsuste vahel?
t: ma vist ei tee seda teadlikult. inimese sees on justkui ribad, mida ei saa nimetada teiseks küljeks või pooluseks, need on rohkem sellised sööstud, mis paljastavad eri kihte. kasutan neid täpselt siis, kui vaja, ja ümbritsevasse keskkonda sobivalt.
m: loodan, et sa pole – kasutades juhan viidingu sõnu – endale keelanud ennast.
t: ma ei teagi. võib-olla olen ma nii harjunud mõttega, et päriselus ei saa olla selline, nagu tahan. seega, ehk ma juba alateadlikult ei lase endal olla, aga mine sa tea. olemasolu ja selle viisid on vahel endalegi meeldivalt kummalised.
@ängi defitsiit_rong luule_1331
m: viimases intervjuus müürilehele ütlesid, et inimese (eriti looja või luuletaja) teeb praeguses maailmas tõsiseltvõetavaks äng, mis ei ole seotud ainult tema enda eluga – vajame elupunki ja ühiskonnakriitilisust. mina sinu luulest ausalt öeldes maailmavalu niivõrd üles ei leia, suuremate küsimuste tõttu tekkinud äng on
pigem teisejärguline. kogen seda kui kitsalt isiklikku, põlve otsas ja läbi oma keha elu mõtestamist, eneseväljendust. kas kriitika teiste pihta on ühtlasi kivi sinu enda kapsaaeda?
t: see on täielik enesekriitika. kas tead seda tunnet, kui pidasid 13-aastasena päevikut ning sissekanded muutusid kõigest kahe nädalaga „issand jumal kui cringe’iks“, sest arenesid ise nii ruttu, maitse muutus iga päevaga? praegu tunnen end sarnaselt. müürilehes kirjeldasin seda, milline on minu arvates „hea luule“, aga just praegusele mulle ei paigutu „vingerpussy“ enam ammu kõige täpsemini sinna kategooriasse, hahah. samas oli see kindlasti midagi, mille pidin enda seest välja saama. „vingerpussy“ on minu sisemise valu aina rafineeritum väljendus, päevikuliku vormi kaudu endasse kasvamine.
m: mulle iseenesest imponeerib väga lause enne kui lähed maailma parandama, tee omaenda asjad korda.
t: no just, minu asjad ei olnud üldse korras, kui ma seda kirjutasin. asjad, mida öelda „suurte teemade“ kohta, võivad kukkuda välja väga ebaküpsena, kui ma ei küpseta ennast kõigepealt piisavalt. sest kui loojat vähegi huvitab maailm, siis see kaasarääkimise oskus ja vajadus tuleb ühel hetkel loomulikult. praegu on „vingerpussys“ aktuaalsed kohad pigem ridade vahele peidetud. tahan ehk lihtsalt nii endale kui ka teistele luuletajatele meelde tuletada, et näiteks viiekümnendate stiilis sulnite sõnade rittaseadmisest – liiliad ja moonid põllul, koidupuna, mul on seelik seljas ja hästi naiselik olla – ei piisa. jah, rahvas vajab ka midagi. tullakse töölt, ei jaksata üleliia struktureeritud aktuaalsele valule mõelda, seda on nagunii uudised täis. aga ikkagi! luule ei peaks olema ainult lohutav ja mugav.
m: kes on parim näide praeguselt eesti skeenelt, kelle loomingus kanalduvad äng ja maailmavalu?
t: sveta grigorjeva ja riste sofie käär kindlasti. jürgen rooste ka tegelikult. riste luule ongi minu arvates ligilähedaselt ideaalne luule. ta põimib väga hästi ühiskonnateemasid ja isiklikke kogemusi, teeb seda kõige kaunimas mõttes natukene vanaaegselt, aga mitte eelmainitud „leelo-leelo-hellekene“-stiilis, ta pole liiga hõljuv. ta on just selline tugev patsidega tüdruk, kes teab, mida on väärt, ja kes kõnnib oma mustade saabastega mööda maailma ja arvab asju. ning kuigi kõik on kole, siis lõpuks võidab headus. in a savage way.
@argipoeesia_rong luule_1343
m: oled paras argiromantik, ülendad oma loominguga argielu poeesiaks. nagu betti alver, kes kuulutas kõik algava argipäeva sekundid imeks. näib, et ilu märkamise oskus on tänases maailmas ellujäämiseks hädavajalik, vaimse tervise a&o. räägi, kuidas sellist märkamise lihast endas treenida?
t: kui ma vaid teaksin selle retsepti! olen alati selline olnud. näiteks meeldib mulle kohutavalt inimesi jälgida, seda soovitan soojalt. kusjuures olen kogenud, et ilu märkamine võib sõna otseses mõttes päästa elu. kord lapsena oleksin peaaegu, fotokas käes, rongi alla jooksnud, kui poleks viimasel hetkel rööbaste kõrval kasvavaid kollaseid lilli märganud ja hoopis neid imetlema jäänud.
m: su luulemaailm on täis piimapakke ja toidupoode, noore täiskasvanu uut reaalsust, kus raha ei kasva puu otsas ja peab ise välja mõtlema, kust oma sepik saada. kuidas kaitsta end suureks kasvamise eest?
t: aga mina ei tahagi end kaitsta! tunnen, et ma ei saanud lapsena võib-olla päris korralikult laps olla, mistõttu olen nüüd kohati lapsikum, aga seda täiskasvanuks olemise iseseisvuse ja piiramatu vabaduse kaudu. nüüd saan minna poodi, osta piima, nii et mitte keegi ei tea, kuhu ma lähen. ma olen tundnud end omamoodi monitooritult kogu elu, seega alati, kui lapsepõlves tekkis võimalus, siis ma pistsin kodust mingitel väikestel viisidel jooksu. tahtsin olla nipernaadi, sest kui ma olen juba nagunii natuke ripakil, siis las ma olen maailmaga juba korralikult omavahel. piimapakke täis iseseisvus pole mulle piinav, vastupidi, ma olen vaba. „vingerpussy“ ongi nagu siuke vabaduse manifest, kus avaldan armastust kõikidele sepikutele kopli maximas, mille eest ma küll ise maksan, oma taaratšekiga, aga see on vähemalt minu sepik ja ma kannan selle oma pisikesse täitsa oma katusekambrisse.
@pühendumine_rong luule_1355
m: mida sina kui eri valdkondade vahel hüplev hunt kriimsilm arvad mõttest, et võibolla oleks tänapäeva virvarr-maailmas jube punk ja vastuvoolu ujumine pühenduda ainult ühe asja tegemisele, mitte viljeleda sadat valdkonda korraga?
t: tead, mulle tundub, et pühendumine pole praegu veel niivõrd vastupanu. meie vanemate generatsioon ja sealt veel kaugemale – on nii palju inimesi, kes teevad ühte asja ja kogu elu. arvestades seda, mis on vanema generatsiooni ootused meile, on ikkagi natuke punk olla n-ö otsustusvõimetu ja teha just eri asju.
m: nii et pühendumine on veel peavoolutrend, endiselt püha lehm?
t: ma leian, et on, ja see on tegelikult üsna survestav. kui ma olin just gümna lõpetanud, küsiti minult, et issand, miks sa mitte kuskile ei pürgi. aga kuhu siis?! ei ole ju mõtet ronida mäe otsa, kui ma ei tea, kas mulle isegi meeldib see mägi. olgem ausad, eestis on kultuurivaldkonnas üsna raske vaid ühele kitsale žanrile truuks jääda, pigem olgu palju kaarte taskus.
@cringe_rong luule_1403
m: oled öelnud, et sinust ei saa mitte kunagi „istun korralikult laua taha maha ja hakkan luuletama“-tüüpi rutiinset loojat. kui tihti tuleb siiski ette, et pead end kirjutama sundima?
t: võin käsu peale luuletada küll, aga see pole päris see. päris-päris tuleb ainult iseenesest ja sel juhul ei saa sündiva luuletuse teemat eriti validagi. näiteks minul on kesksed pere, kuuluvuse ja kodu teemad: kas mul üldse on kunagi kodu olnud; mida me peame koduks; kas peame koduks ka lihtsalt maja, kus käin magamas, või peame koduks seda, kus ma tunnen, et saan olla üdini turvaliselt? need küsimused tulevad ise esile.
m: sinu esimuusa riste rääkis ööülikooli saates, et ta ei suuda luuletada, kui keegi on temaga samas korteris, et ta vajab loomiseks üksindust. milline on sinu ideaalne töökeskkond?
t: ma võin vabalt kirjutada kellegi kõrval, aga niipea, kui ta küsib, et „kas sa luuletad?“ – nii cringe! –, siis ütlen alati, et „ei, ma teen märkmeid“.
m: aga miks on ebamugav tunnistada, et luuletad?
t: luuletades olen väga haavatavas kohas ning teadmine, et keegi on selle n-ö nõrkushetke tunnistaja, teeb selle cringe’iks. tahaks end
luulesse riietada privaatsuses.
m: tänases intekas on sinu suust mitu korda kõlanud sõna cringe, teda võib täheldada ka triinu kree varasemates intervjuudes. häbi- ja piinlikkustunne on sagedased esinejad ka „vingerpussys“. kuidas sinu sisemisel kriitikul läheb?
t: sisemine kriitik on hästi kriitiline. see oleks hästi kena päev, kui suudaksin niimoodi, et loen aasta tagasi avaldatut ja olen sellega päriselt rahul. aga vähemalt näitab rahulolematus, et progress on võimalik. võib-olla oleks mul vähem piinlik, imelik ja alastikiskuv luuletada siis, kui ma ei nõuaks endalt, et luule peab olema aus. aga see on minu enda seatud vääramatu tingimus. teistmoodi pole mõtet.
m: me oleme nüüd türil, kas läheme lillelaadale?
t: lähme ikka lõpuni!
@muljemure_rong luule_1417
m: lähme lõpuni: räägime sinu urgitsevast vajadusest oma loomingut üha uuesti ja uuesti üle kirjutada, parandada, täiustada. saan aru, et seda juhtus ka „vingerpussy“ puhul – hooandjas oli projekt ammu üleval, aga triinu rahulolematus kogunenud materjaliga üha kasvas.
t: jah, üksnes veerand sellest materjalist, mis oli algselt luulekogusse planeeritud, jõudis lõppteosesse. kirjutasin palju uut peale, sest tundsin, et mis asja ma seda vana träni avaldan?! ikka värsket, võimalikult värsket! ka viimasel minutil enne trükki minekut küsisin, kas saaks veel paari luuletust asendada. ma ei tea, kas see on tavaline kahekümneaastaste värk või muutun mina oma tükilise mineviku tõttu kuidagi järsumalt… tahan, et luulekogu oleks trükki saatmise hetkel nii uus kui vähegi võimalik, sest siis on lootust, et põen selle ilmumise ajal natuke vähem.
m: miks on nii häiriv, et sinust luuakse arvamus vana põhjal? kellele ja miks on vaja tõestada, et oled nüüd edasi liikunud ja parem?
t: lõpuks taandub kõik ikka egole. tahan eelkõige iseendale olla üha tundlikum, selgem, mitmekihilisem, elukogenum. ja vabam tahaks ka olla.
m: kuidas end sellisest muljemurest lahti raputad?
t: kui vähegi suudan, siis viljelen elutervet pohhuismi. see on ülim tunne, kui ülemõtlemine kaob ja tekib vabastav suvasus. see juhtub tavaliselt siis, kui elu söödab ette piisavalt tugevaid tundeid, mis heidavad kogu pseudohäbi kõrvale. näiteks mina tunnen ennast väga elusana, kui olen kogenud mingit head etendust, kui mõni kunstiteos on mind kõvasti raputanud. selle laengu najal on nii palju lihtsam ebaolulisest lahti lasta.
m: kui kirjutad luulet avaliku esinemise või võistluse (nt luuleprõmmu) tarbeks, siis mil määral sa publiku maitse äraarvamisega tegeled, neile meeldida ja nende ootustele vastata püüad?
t: ma kirjutan alati endale, aga kui on võistlus, siis loomulikult soovin enamasti edukas olla. esitan siis teatud sortimendi sellest, mis mul juba sahtlis olemas on, aga ikka veidi valides. lähen petersellivõistlusele pigem peterselli, mitte naadiga.
m: mõned sinu luuletused mõjuvad oma vahvas fragmentaarsuses veidi konstrueerituna, nagu oleks mõni koht terviku toetuseks pastakast välja imetud. kas ajad vahel taga huvitavust huvitavuse pärast?
t: mõnikord jääb mu luulefragmentide vahelt tükke puudu ja siis peab tõepoolest sinna vahele punnitama ridu, mis asja siiski tummiseks tervikuks seoks. jah, seda on endalgi üsna kerge ära tabada, kas värsid on ise kokku voolanud või on natuke tehislikult lisa klopsitud. pisut killustikku asfaldiauku.
@viljant_konsumi ees_1459
t: kui olin 14-aastane, siis hakkasin omaalgatuslikult kirjutama raamatut, mille tegevuspaik oli endalegi märkamatult viljandi. siin elades oskasin väga hästi siinset müstiliseks romantiseerida.
m: ja milline on sinu kodulinn läbi 20-aastase triinu silmade?
t: see on väike ja armas, päikseloojangukuldne puust linn. aga mu lapsepõlvemälestused ei lase mul praegu siin ennast päris koduselt tunda.
@viljant_lille tn_1513
t: plirts-plärts, käes on märts…
m: ja meie läheme kevade tänavale!
t: fun fact: mu vanavanemad elavad kevade ja suve tänava nurgal. ja päris naljakas on see ka, et mu vanaema on hambaarst, aga vanaisa töötas muu hulgas pannkoogipulbri tehases. samas täitsa loogiline, sest terve elu koosnebki ootamatutest kooslustest. siis pole ju ime, et mul on alati ilge janu ilusa tummise olme-absurdi järele.
m: kuule, vaata seda silti! türi lillelaadale me ei jõudnud, aga praegu oleme ju lille tänaval. elu on nii veider.
t: kõige kreisim on ikkagi see, et selle rongi nimi oli luule.
@lapsepõlv_rong luule_1641
m: sinu luules esinevad tegelasena sageli ema või isa ning kuigi asjal ei pruugi olla mingit seost reaalsusega, jäin mõtlema, kas ja kuidas on sinu vanemad sellele reageerinud, et luule-triinu tõukub loomingus oma lapsepõlvest?
t: üks üht- ja teine teistmoodi. igatahes ma leian, et see on osa minu elust ja minu kogemus ei ole kuidagi neile patenditud. ma võin olla iseenda loomingus aus. ja miks ma peaksin oma ausust kuidagi tsenseerima? oma tegude taga peab seisma, või vähemalt laskma neid loominguliselt kasutada inimesel, kelle elu osaks on need paratamatult saanud. kui keegi soovib, et temast kirjutataks vaid head emakene-hellekene-luulet, siis tuleb elus ka vastavalt toimetada. see on väga vastuoksne ja valus teema, sest jah, eestlaslikult – sul oli raske, aga äkki lapsel oli ka kohutav olla, kuigi katus oli pea kohal ja teda viidi kooli… see ongi ju miinimum, et last käest ei võetaks. hing vajab turvalisust. sealt sünnivadki vist kuuga rääkivad kurb-vihased lapsed.
m: kas näed lapsepõlve taaka pigem loomingu ja tundliku natuuri hea alusmaterjalina või panevad igapäevaelus avalduvad traumad vahel soovima, et sul oleks olnud teistsugune lapsepõlv?
t: muidugi võtan sellest maksimumi, kasutan seda väetisena. aga ükskõik kui hea see ka loomingulisele viljakusele poleks – ma valiksin iga kell, et mul olnuks normaalsem lapsepõlv. keerukam lapsepõlv on kohati väga tüütu. nagu erivajadus, krooniline haigus. mõned sümptomid avalduvad kohe, mõned alles aastate pärast. ja siis tuleb lugeda keset rahumeelset pannkoogitegu peaaegu et ähvarduskirjade jada sellest, kuidas ma ei tohi oma loomes rääkida, et mul oli valus. huvitav on see maailm.
m: mittekirjutav triinu kõlab nagu kati ilma karuta.
t: seda on jah endalgi imelik ette kujutada, inimesed teavad mind ju selle kaudu, et kirjutan. muide, üks täiesti võõras inimene tätoveeris minu luuletuse enda kehale ja see ei mahu mulle pähe. „valasin sulle kolm tilka mureliverd, ütle nüüd kas täna sa tuled“. aga nii vist ongi, et kui oled luuletaja, siis oled ka elukeeletoimetaja. inimesed ei pruugi ise osata oma tundeid sõnadesse panna. siis teedki seda justkui nende eest, ja vahel läheb nii täkkesse, et poeb kellelegi naha vahele. sõna otseses mõttes.
m: kas sinu taaskasutava, ready-made’liku, elust enesest kilde rebiva ja neid omavahel kokku sobitava loomemeetodi juured peituvad samuti kuskil lastetoas?
t: kasvasin lapse kohta üles üsna isoleeritult, meelelahutust eriti polnud: kell kaheksa „osoon“, siis „prillitoos“ ja „õnne 13“, aga bänger saated! olin väike vanainimene, veetsin palju aega vanaema juures mängides. just nende täiskasvanulike asjade varasest vaatlemisest on tekkinud see komme, et ma nii väga ei fantaseeri, ei loo midagi täiesti uut, vaid mängin sellega, mis on juba olemas. selline täiskasvanulik „päris“ ja „asjalik“ on parim algmaterjal, millele pööraseid keerutusi lisada.
@eeskujud_rong luule_1708
m: sageli küsitakse intervjuude lõpus kultuurisoovitust, sina mainid alatihti oma eeskujuna liisi ojamaad, aga ei seleta lahti, mis sind täpsemalt tema luules paelub. räägi välja.
t: tema luule on nii toores, seksikalt nurgeline ja otsekohene. ta julges olla teistsugune. ja mitte ainult ridade vahel, vaid ka päriselus, kõndida paljajalu tänaval ja elu teravate servade peal. mulle tundub, et ta kasutas elu täpselt nii, nagu tahtis. see on kõige inspireerivam asi, mida inimene saab teha.
@seeskujud_rong luule_1712
m: mida tahaks triinu kree triinu kree kohta teada?
t: ma tahaksin näha, mida ma teeksin siis, kui mitte keegi, keda ma tean, ei teaks, mida teen. tahaksin näha, mis muutuks mu luules, kui reisiksin rohkem – kui mu õlult langeksid kõik need rollid, mis mul kodus on. see kõik taandub vist jälle sellele vabaduseihale ja soovile, et poleks pidevalt nii cringe. üksi olles ei ole ju cringe.
m: peab ju olema mingi võimalus raputada end vabaks, lennelda priiks, tunda end rohkem elusana ka siinsamas eestis. mida teed, kui vajad vabastavat maksahaaki?
t: tulen maaraga intervjuule. lepime kokku, et kui mul on kunagi mälukaotus, siis sa šokeerid mind sellesama rongitripiga sealt tagasi välja. aga muidu töötavad hästi ka suvalised ja oma ootamatuses alati ilusad inim- või loominteraktsioonid tänaval.
@ainult läbi c-ala_rong luule_1721
m: lõpetuseks küsime „vingerpussylt“, millise soovituse ta triinu kreele edasisele elu(raud)teele kaasa annab. ütle stopp! vasak või parem. uuesti!
t: teeme nüüd parem.
m: lehekülg 43, rida 5: „lemmelda sõnajalaudust heleda kõrge poole“.
t: she gets me. see käib ju sellesama vabaduse kohta.
