* Naiseiga roogib tüdrukut, nagu vast tapetud kala, veritseb ja roojab, labane loom, valust räusates ta sõimab müstilist, olematut looja sarnast olendit, selle peale sapp tal hingetorru augu põletab, kuidas saad sa sõimata jumalat! Kuid tema on ju hiies kasvand, emapiim ja loodusand, seda pole jeesus and, maa ja mere, tuule tüdruk, ei tema piiblisõna usu. Ah, et jumal lõi meid ilusaks! Jeesus rippus kolm ööd ja päeva ka, veritses ja roojas, labane loom, valu pole kunagi kaunis olnd. * Mureliliha mahl voolab lõualt alla, keelega viskan luuvilja kivid välja. Idüllilähedane päev läheb riknema, pisarad määrivad mu põsed soolajutiliseks. Sest ritsikate ragisemine tuletab meelde esmaspäeva, tema mõrkjas maitse paneb silmad vesistama. Sel päeval kaelani heinas ma ujusin, varbad luuderohus tantsida keerutasin. Ja seal luges takti tuul, kaselehed laksutasid trummi, vennakeste naer sidus sisse sõnad lauluviisile. Valge seelikuke on mul lendlemas vihinas, kui jalad valutavad põldu künda, lasen vaenusõbrale päkka Apollo noole terava, ja nöör viliseb kui viiul Estonias. Punase maja hoovist nopin metsamarju, mu idülliline päev saab rikutud, ritsikate röökimine meenutab esmaspäeva. * Puren nagu marutaudis koer küünarvart, mis ripub minu enda ribide küljes, lootuses, et sinikad kaovad järgmiseks reedeks (lähen peole), lükkan hambad sügavamale, see aitab muuta sumisemist madalaks, oh, kuidas ma veel armastan Tšaikovskit! Olen meeletuse piirimail, kui määrin peale sidrunheinalõhnalist sära, ma visklen nuuksatustega oma toa lämbuses, aken lahti, muidugi mõista, ma armastan viiulit, aga võin ausalt öelda musaõpsile, et heliloojad on minu jaoks sama tühjad kui see vaikus, kui muusika lõpeb, ei leia olulisust. Hilisõhtul tunnen piparmündi hõngu ja mõtlen, et peaks hakkama suitsetajaks, et kätel oleks midagi teha, või peaks helistama oma sõbranned läbi, mis on neil elus uut, kuid oma seinte vahel visklen, nutan taga unistusi, mida arvan endalt ära võetud olevat, mõtlen, kas peaksin küüned siniseks lakkima. * Ameerika unistus on surnud ja tema lehkav-roiskuv kollaps hirmutab pargis lapsi, kelle tuleviku on ammu enne sündi ära andnud meie maailma lihunikud. Need puhthinged nutavad end jalgeist maha, Ameerika unistuse suust mullitab verd, nende jalge ees too väriseb surmakrampides, ja ümberseisjad topivad silmadesse küünarvarred. Nädal hiljem matavad nad mädamehe, kompides vaid kätega betooniauku. Kuid ikka rebib mõni jäärapäine nn inimeste inimene, tuntud ka kui pikaninapoliitik, valudes räuskava unetõve oma hauast välja, hoiab toda oma peopesal pärisinimeste ees ja lubab unistuse roiskunud elundid talle taas sisse toppida ja mädasüdame taas lööma panna. Veel sellest patust hullem, nood usuvad seda ärimeest, kes Ameerika unistuse hauale oma hamba sülitab. Ameerika unistus ulub nutta, eluõelus silmakirjatseb ka olematutega. * Kodus kaselehed helisevad läänetuules, see mindki kaasa viib. Ma tiirutan siis läbi euroalad meie uudistevoo kiirusega. Ringreisilt naastes kõhus settib segadus, ja siis hiljem: söögitorust sülitan sajaseid, mida on see iil minuga teind? Ööd ja päevad üritan ma välja rapsida nendest valekeele kütkeist, need ebaõiged thank you’d, please’id, veel enam sorrid ja normid. Kuid need on mulle külge keevitatud, jah, olen keelt mahavõttev giljotiin, valmis, mundris, karastatud, kaunistatud. Inglise sõduritel, saksa nekrutitel, ei neil minu vastu pole panna midagi. Vaid Põrgupõhja pagan minu suudab sulatada looduslapseks, hiieskäijaks. Vaid tema läänevaimu suudab mul keelekidast kiskuda välja. * Jõe iilis visklen ma kirbekurva krampides, nii nagu oma palavikuuinakutes olen ärganud naelutatuna sellesse voolu, ja grimassitan, armsas jälestuses väänleb mu nägu, kui end veepeeglist üldse ei märka. Mu juuksed on tuustidena mööda kive, sinine küünelakk kulub nagu värv majaseintel, mille meenutamine paneb kellad peas helendama, vaatan end veepeeglist, aga üldse ei adu, ma ei tea, kes ma olema peaks. * Kukkusin oma hamba puu vastu katki, olin see mina või ei, keelega muljudes on see krobeline, ma ei tea, kui paljudele ma seda lugu räägin. Sõitsin bussiga kogemata Priislele, see vist olin mina, jah, ma mäletan teda küll, jube oli suht, bussis oli purjutaja, ma ei tea, kui paljudele ma seda lugu räägin. Viin kõrvetas peol mu kõri, see olin vist mina, ei mäleta, olles aus, pea hakkas pöörlema, põsed valutasid purjus lõkerdamisest, ma ei tea, kui paljudele ma seda lugu räägin. Puresin nagu marutaudis oma küünarvart, see olin mina, ma tean, kuidas saaksingi unustada, käsi oli pärast kollakaslilla, see ei hajunudki enne pidu ära, ma ei tea, kas paljudele seda lugu räägin.
