Hildegard Reimann
„Kohvik Narva. Norms in Action“
Värske Rõhk, nr 88, 2024
Õnne istub mahedalt valgustatud nooblis restoranis, seljas viimased puhtad riided, mis moodustavad veidra kureerimata koosluse (Elle’i must lühike kleit, lillad sooja pesu püksid ja kõrge kaelusega pisut sitane kampsun), ja püüab mitte tähelepanu pöörata kõrvallaua vestlusele, mida on ebamugav kuulata. Arvukad küsimused tee ja toiduainete päritolu kohta kinnistavad talle inglaslikkuse stereotüüpi ning ta ei usu ega viitsikski uskuda, et on olemas inglasi, kes ei joo teed. Vaatamata tema näivale sobimatusele restorani etiketti on köögis töötav sõber toonud talle maja kulul (!) lauda suupistevaagna ning kohvi. Ta tunneb end arvutiga restoranis istudes ning juba järjekordset kohvi tellides täiskasvanulikult.
Samal ajal istub Emma ühikatoas laua taga ja sööb Tiina kommi. Ta ei suuda lõpetada, kuigi olemine muutub juba ebamugavaks ja tüütuks. Emma sai hiljuti jälle üle pika aja Eesti Toitu (kohukest ja leiba) süüa ja nagu distantsilt ikka, muutub kõik muul ajal igapäevane ja igav korraga tähenduslikuks ja märkimisväärseks. Kõhukinnisuse kannatab ära, kui kõne all on rahvuslik kulinaarne identiteet, eks. Hildegardi teksti lugedes saab aga nime veel üks igatsus, mida ta varem kuidagi kaardistada ei osanud – küpsis Kevadlill. Selles küpsises (ja tema nimes) on midagi nii vankumatult nostalgilist, justkui oleks lapsepõlve lõhnad ja hääled soola kombel taina sisse imendunud, ja see nostalgia kiirgab arvutiekraanilt jõuliselt pisikesse tuppa väga suures linnas. Tiina kommipaberi kõrvale ilmub teine ja siis kolmas.
2024. aasta paastukuu Värskes Rõhus ilmunud Hildegard Reimanni isesugustest piltidest ja tekstidest koosnev graafiline luuletus „Kohvik Narva. Norms in Action“ toob meid argipäeva olmesse. Graafiline luuletus – nii võiks ju öelda, sest Värske Rõhu kodulehel leiab teose luulerubriigist ja teksti lõpus on tutvustatud autorit tavapärases helehallis kursiivis – on kokku kleebitud lõikudest, mis on pärit Narva kohviku menüüst, näituselt „Kunst antropotseeni ajastul“ ja noore Tallinna meditsiinitöötaja geriaatria konspektist. Lisaks on kollaaži vürtsitatud fotodega Narva maantee teetöödest ja Moskva saiakestest. See, kui suur osa tekstist on autori enda sulest, jääb teadmata. Kriitikutena satume aga kimbatusse – mida me siis arvustame? Kombineerimisoskust? Narva kohviku menüüd? Laialivenitatud pilte töömeestest või fakte vananemisest? Mõõdupuud, mille järgi autor luuletusse erinevaid juppe valis?
„Täna leidsin tee pealt neli kruvi ja kolm polti. Tähendab päev pole asjata elatud – teenisin kakskümmend franki,“ nendib Pierre Marusja Klimova raamatus „Majake Bois-Colombes’is“.[1] Sarnaseid suvalisi tsitaate raamatutest, T-särkidelt, majaseintelt ja kuuldud vestlustest kasutab oma loomes tihti ka etnoloogi ning roheaktivistina tegutsev Hildegard, kes klop-sib niiviisi kokku leiutise, mis ei meenuta ei kala ega muna, aga on sellevõrra huvitavam uurida. Prima Vista kirjandusfestivali kataloogis on autor öelnud: „Etnoloogia õppimine on mind aga täitnud lugudega, mis ei ole mu enda omad ja neid lugusid ma seedin, keerutan sõrme otsas, puhun neile sooja õhku peale ja proovin kunstivormi valada. Viimasel ajal mõtlen, kus ja kes on sel juhul siis autor.“ Selliselt loodud külluslik kooslus mässab tavalise analüüsi ja tõepoolest, ka klassikalise autorluse vastu. Miks siis mitte ka kriitikutena tekstiväliseid stiihiaid vabamalt sisse lasta? Pierre jätkab: „Mulle näib, et Svetal on kogemusi. Ka minul on kogemusi. Kaheksa elektrišokki. Kõige tähtsam on iseennast tundma õppida. Oma keha. Hinge ei ole. Kultuursed inimesed ei tunne ennast. Kultuur – see on teiste kogemus. Aga ennast nad ei tunne. Mina tunnen ennast. Olen isiksus.“[2]
Luuletus algab kuupäeva, kruusapiltide ja väljavõttega Narva kohviku menüüst. Kringlid šokolaadi-, rosina-, vanilje-, kaneeli- või moonitäidisega, marmelaadikuubikute, virsiku-, õuna- ja pirnitäidisega või kirsimoosi, pistaatsiatäidise ja konjakiga. Kringlitele mõtlemist on pikendatud kordustega ning saabunud kõhutühjusele annavad pildid Moskva saiakestest vaid hagu alla. Nostalgitsemiseks aga aega pole, sest kohe järgmiselt realt algab kepsakalt peatükk „❧ GERIAATRIA ✼ WORKLAND ✺“. Eklektilise vooluna lisanduvad stseenid kohvikust, katked ja pildid elust enesest.
„vihmamärg pilt akna taga: vagudesse tilgub uduvihma, soeng on sorakil, juuksekarvad kleepuvad näole, sisikonnast ilmuvad välja kollased spagetid, torust voolab lahjat piimakohvi ja töölised kogunevad paviljoni alla päevaplaani pidama. kopp künnab, kaevur kaevab, kallur kallutab…“ Töömehed töötavad, Tallinn on märg ja vihmane, kohvikus seevastu soe ja mugav. Üks kilogramm küpsis Valerit maksab kuusteist eurot, vananedes suureneb risk divertikuloosiks („7. Suurenenud riski soole divertikuloosiks. / Plexus myentericuses neuronite hulk vähenenud → peristaltikahäired. / Alanevas käärsooles suurenenud kollageeni ladestumine — venitatavus vähenenud, samuti ka motoorika +segmentaalne koordinatsioonihäire, sest vähenevad ka inhibeerivad närviimpulsid. / → kõhukinnisus.“). Aknast kõnnib kolm korda mööda kõvakübaraga mees. Torujupp tungib Hubasesse Kohvikusse ja arterite dilatatiivne reser haihtub kehast. Antropotseen is working.
„Mõnikord õhtu eel, kui Marusja juba voodis lebas ja oli uinumas, tuhisesid peast läbi sõnad, terved laused, need olid nii kaunilt koostatud, omavahel seotud, aga kui ta üles tõusis, et need kirja panna, jäi uni pooleli.“[3] Ent sellest poolelijäämise momendist, mida Marusja Klimova minategelane romaanis „Majake Bois-Colombes’is“ kogeb, huvitav osa alles algab. Katkestus äratab üles ja toob tagasi olevikku, selle mõtte juurde, mida parajasti mõeldakse, ja ümbruse juurde, kus viibitakse. Ka uni on katkestuste kogum, mille ärganu (paha)tihti loogilisse narratiivi üritab mahutada. „Kohvik Narva. Norms in Action“ ei huvitu loogilisest narratiivist. Asjaolu, et tekst mõjub väljavenitatud fotode, hakitud menüü ja üürikeste olmekirjeldustega kohati üpris skisofreeniliselt ja unenäoliselt, on nutuselt naljakas, kuna demonstreerib meid ümbritseva info üleküllust. Ent Hildegardi kollaaž ei lisa paljususele veel üht vinti juurde, vaid keerab tempot aeglasemaks. Detailid, mis mingisugusest vaikivast harjumusest iseenesestmõistetavateks tembeldatud, on tekstis suurendusklaasi all. Nii saab üks stseen Narva maanteelt uued mõõtmed ja uue kuue. Väljavenitatud ja tuhksuhkru alla mattunud Moskva saiake on ühtaegu eskapism ülesvõetud asfaldi eest ja samal ajal selle surematu kaaslane. Automatiseeritud argipäevas lähevad sellised seosed tihti kaotsi, aga Hildegard joonib need alla, seab elu küsimärgi alla ja teeb sellest küsimusest pealekauba kunstiteose.
Mees ja naine kõnnivad Paljassaares mööda randa. Tuul rebib nende vahelt ühe jutukatke:
Mees: „Aga… mis sulle meeldib?“
Naine: „Noo… päike, kassid, rand, suvi…“
Loojuva päikese taustal laperdab mehe flanellsärk.
„Kohvik Narva. Norms in Action“ on hetke tabav päevikusissekanne. „Sind kisuvad eemale igasugu ebavajalikud helid, iga päev algaks justkui algusest peale, ja sa unustad, mis olid eile, ja kaotad selle niidi, ilma milleta on võimatu millestki aru saada.“[4] Elule kohaselt on see sissekanne täis uitmõtteid, ülestäheldusi sellest, mis keelel ja meelel (või silme ees). Erinevalt päevikust jätab too luuletus aga varju autori siseilma. Vaid read „nüüdseks oleme õppinud selgeks mõiste ANTROPOTSEEN. me oleme näinud õhtumaade allakäiku, seemendusjaamade edulugu, suurt kiirenemist, pehmeid kivisid, progressi, torusid, sigu, kalu, kolhoose, korstnaid, viljapõldusid, kombaine, väävlit, naftat, niklit, muldmetalli, väärisgaase, põlisrahvaid, päkapikke, söönud mulda, kulda, killustikku ja limpsinud leelist“ vaatavad kokkuvõtlikult ja kollektiivselt pisut sissepoole (tõenäoliselt pärinevad needki näituselt „Kunst antropotseeni ajastul“). Ent autorirolli omamoodi laialijagava teksti puhul on introspektiivne ja välispidine perspektiiv niikuinii segi paisatud.
Roland Barthes kirjutab: „Kuidas tõrjuda deemonit (igivana probleem)? Deemonitega, eriti keele omadega (ja mida muud nad võiksid olla?) võideldakse keele abil. Nii võin ma loota, et ajan välja deemonliku sõna, mis on mulle (mu enda poolt) sosistatud, asendades selle (kui mul on keeleannet) mingi teise, rahumeelsema sõnaga (annan järele eufemismile).“[5] Hildegardi luuletuse keel on elutervelt lahmiv ja vohav. Läbiva suurtähega on välja toodud mõttelised alapealkirjad (?) „❧ GERIAATRIA ✼ WORKLAND ✺“, „VAOD“, „TEE TÖÖD“, „KOHVIK NARVA → KOHVIK REVAL“, mis ühtaegu ühtlustavad ja võimendavad luulekeele paljusid kumerusi, mõjudes sealhulgas üsna juhuslikult. Pealkirjad ei tõmba aga luuletust dramaatiliselt lõhki, pigem lisavad nad umamit. Ühe jagatud argistseeni kujutamisel hakkab selline juhuslik kollaaž tööle, kuna ka tekstid avalikus ruumis on sarnase iseloomuga – sattunud kokku üsna umbropsu, aga moodustanud siis orgaanilise terviku või kompositsiooni, mida üldsus ühiselt jaatab ning tunnistab.
Raamatukogus on vaikne. Möödub tramm. Väljudes on tänavad märjad ja taevas hall. Võib lugeda silte NAIL SALONG, THAI MASSAGE ja CURRENCY EXCHANGE. Uus trammitee on valmis saanud, töömehi enam ei ole, torupiirded on minema viidud. Tee ääres on natuke sodi ja ehitusprügi, aga suurem osa ehitustöödele viitavatest märkidest on likvideeritud. Iga pealinn Euroopas on ühtmoodi kurb, aga iseviisi rõõmus.
Kohvik Narva. Norms in Action. Aga mis norm’idega tegemist, mis on siin in action? See, kuidas me oma argielu praktiseerime – töö, mis kunagi tehtud ei saa –, ongi aktiivne status quo loomine, reaalsuse tekitamine ja ülevalhoidmine. Pahatihti ununeb, et see on meie endi kätes – palja fantaseerimise asemel võiksid töömehed ju ühel päeval otsustada suvalisel momendil WORKLANDi hüljata ja minna kapsapirukat ostma, arstitudengid võiksid nende asemele astuda, kuraatorid lugeda geriaatrialoengut… ent siis hakataks kahtlustama etendust. Kuid mis suunab meid arvama, et argipäev ise oma normide ja rutiinidega etendus pole? Ei taha küll vandenõuteooriatesse laskuda, ent kas poleks mitte värskendav vahelduseks juustuküpsist närides mõelda veidi põhjalikumalt ka neile rollidele, mida iga päev kanname ja vastavalt olukorrale vahetame…
Mul on kulunud vähemalt 20 kommi u 5 tassi teed ja 2 tassi kohvi
„Mulle muutusid pikkamööda armsaks ka päevad, need tuimad näod, need inimesed, kes olid heidetud maakera teatud punkti, mõistetud tundma ärevust ja hirmu, ja kes lootuses mitte lahustuda üksteises tegid aeg-ajalt katseid isikupäraseks jääda, kas siis mõne riietuseseme, mõne naeratuse või järglase kaudu. Mulle mõjus, kuidas nad igaüks omaette, koguni teise eest salaja, tõstsid silmad ja vaatasid kissitades otse kuuma päikesesse, mida oli palja silmaga võimatu vaadata, kuid mis ei vähendanud tehtud teo suurust ja tagamõtet. Nad ei vananenud, ei sündinud ega surnud. Nad olid igavesed läbisõitjad nii siit maailmast kui ka siit linnast.“[6] Ka „Kohvik Narva. Norms in Action“ on vaid ülestähendus 2023. aasta 2. augustist. Juhuslik, informatiivne ja vägagi apetiitne.
Liivaküpsis…
Moskva saiake.[7]
[1] Marusja Klimova. „Majake Bois-Colombes’is“ – Loomingu Raamatukogu, nr 34–37, 2016, lk 86. Tõlkinud Ilona Martson.
[2] Samas.
[3] Samas, lk 111.
[4] Samas, lk 54.
[5] Roland Barthes. „Armudiskursuse katkeid“ – Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2023, lk 94. Tõlkinud Anti Saar.
[6] Mati Unt. „Öös on asju“ – Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 66.
[7] Vt https://toidupildid.blogspot.com/2008/11/moskva-saiake-kihilisest-prmitainast.html
Emma Lotta Lõhmus (21) ja Õnne Paulus (23): „Tervitame kõiki, kes meid ära tunnevad, ja kes samuti ei tea, mida oma luhtaminemistega peale hakata. Saagu teie supid tulised ja präänikud krõbedad! Coswig, Praha.“
