Nevermore (ehk ühe tõlke lugu)
Souvenir, souvenir, que me veux-tu?
Suveniir, suveniir, mis sa must tahad?
Monoloog mänguväljakult
„Kuidas on võimalik, et mul on juba poiss, kuigi olen alles 8?“
„Ja mu kutt on 12.“
paus
„Ma ütlesin, et ta on hulluks läinud.“
„Ta ütles: „Ma olen hull sinu järele!““
Jassi hirm muutuda nimisõnaks
Voodi jalutsist on alati kõrgunud klaasist vitriin
pilgeni täis suveniire, mida armastasin – kuniks enam mitte.
Miskit pole muutund. Iga lause, mis ma olen kunagi kirjutanud
– suveniirid inimeste suveräänsusest.
Kuidas Ott ütles, et me mäkerdasime ta hobuse kuju ära.
Kuidas Ott ütles, et keegi ei loe kunagi mu raamatut.
Kuidas Alice ütles:
„Võta pastakas, katsu mu sääremarju ning ütle, millised need on.“
Sääremarjad – ilusad ja tugevad! Mõlemad jalad sümmeetrilised.
ja talvel olid mungad mu sõbrale raha võlgu
Ma nägin rongis meie kooli väga alamaganud meditatsiooni õpetajat
(ja talvel olid mungad mu sõbrale raha võlgu)
Ma olen terve oma elu üles ehitanud
mõtlemisele inimestest, kes minust ei mõtle
Mullu sügisel, kui ma sain enda kätte
Hella valge markeri ja pärisin sellega
illegaalselt suure võimu, sodisin
Tartu kahele liiklusmärgile kaks lauset:
„Asjad juhtusid esimest korda
ning see rikkus kõik ära.“
Tunne on selline,
nagu alles oleks ainult kordused.
Inimestest on saanud ideed inimestest.
Mind on armastatud — juba see on kohutav.
Ma olen teinud haiget — see ka.
Suhtes olles on tark Tartut vältida.
Mul oleks vaja ainult kaht maailma.
Üht, kus ka me homne koos,
ning teist, kus mitte.
„Kuid ma elaksin ikka, mõlemal juhul Tartus.“
(Mõningatel juriidilistel kaalutlustel mainin
kohe ära, et järgneva puhul on kindlasti
tegemist autori lendava fantaasiaga.)
Tol ööl me leidsime veel ka ühe ukse,
mis valguste vihus keset rõkkavat,
kuid nüüdseks küll kinni pandud baari
kandis uhkelt silti „Meister“.
*Sjuh – säuh – vsuuh*
„Meister ja Margarita“
Kuu aega hiljem ta kirjutas mulle:
„Meister ja Margarita olid alles, aga midagi muud pole.“
„Kui sa sihtides pihta saad,
on see lihtsalt õnnejuhus.“ – Seymour
See pidi olema 42’ või isegi 43’,
kui ma veel Tseilonis liitlaste baasis
iga päev piljardit mängisin.
Raadiost kõlas Jaapani armee teavitus
„This is your friendliest enemy…
never volunteer for anything“,
kui minust möödus üks briti ohvitser.
Täheldanud mind siin ka kaks tundi varem,
viskas ta pilkavalt mu suunal: „You guys still here!“
„Yeah, it’s still the same game as well,
I struggle with getting the balls in!“
See meenutas kuidagi uduselt
üht numbrit mu järgmisest elust.
(Need on tegelikult täpselt üks ja sama nali.)
Nimelt, ma lähen Mökus, siiralt
ja ülevoolavalt, kelleltki suitsu bum’ima:
„Täna on mu esimene päev suitsetada,
ma olen juba kolm tükki teinud!“
Tema, kes lugenud Kuritööst ja karistusest ainult kuritöö osa
Tõstsin pilgu raamatult; kuhu on kadunud mu prantslased?
Esimene neist oli jätnud lauale kolm lamedat tühja klaasi,
mille põhjast võis veel leida vihjeid mingile kollakale joogile.
Whiskey sour kusega?
Teisest jäi maha aint üks peenike roheliseks värvunud pokaal,
ta on prolly bottom.
Kuid laud mu ees ei püsinud kaua tühjana.
Klaasid koristati ära ning mu ette istusid kaks eestlast,
kel tundus olevat käsil imeline esimene kohting.
Kuti põse nahk oli intrigeerivalt sile ja läikiv.
Kedagi huvitavat ei olnud täna baaris, sama palju minu süü kui sinu.
Baby Alexi lugemine jätab mulje, nagu oleks varvaste lutsimine
palju parem, kui see tegelikult on.
„Kas sa oled lugenud Sõda ja rahu?“ küsib tüdruk ees lauas.
„Pooleldi, me kaitseväes pidime seda sõja osa lugema,“
vastab särava nahaga poiss.
