Õdagumeri
Ma kardaks lasta sind armastada.
Müüdä mu keha lasta
su sõnade tuuli.
Müüdä mu külma kihä.
Su laulud puuduta veriseid huuli.
Sõrmeotste lembuses end jätta.
Kätte usaldada end
ning neid silmi tahta.
Käite vahel lastes kehade hingi,
öösel kuulduma magjahu nimegi.
Laapmas lumiseid juukseid.
Uppuvad merevaigu silmad
Õdagumere külmas rinnas.
Uppumas vaid kaks kihä,
puhkamais üks teise pia pääl.
Nurme nümf
Polnud ühtegi Kreeka nümfi
ei Lolita
ei Dolly
ega Lo, Humberti süles
ka mitte lummav siluett lambi valgõl
Keha ekspressiivses palanikus
siiski piimjas juuskiv nahk
mille naeratust kutsun sõimaks
mis puttõ hella naanõ
Ull!pimeda mälu paik
Tuulehõngu laps
ja anemooni pärl verisel trepil
jääbki odavaks piirituseks
valatuna torrõ veiniklaasi
kuhu uputab ta sind ära
Rinnaku tõusul naerad elu välja
see oligi vist halõstus
haletsusväärne luulu
aga ikkagi rabav kui ingellik patt
ja kauaks jäänud sõnade hing
Maa()lind
Aasta ja juba varsti kolmas läheks
ja minus sa näeks rohkem meest
kui enda vennas ja kallimais isas
oleks maalind end sulle paljaks
meheks nunna seelikus
Äkki mehena oleks saatus muutunud sametiks
Äkki mehe armastust ma tõesti naudiks
Maa lind naise lembuses
Pärimus
Sinu järgi olen verejänuline
ja kondilised künnärpääd su kõhul
on nii kui palvus mu sõnade järel
palve mu Soovanale
kelle pümme soo on ta silmakarva
kelle külmad veed on ta kehasoojust
kelle tsirkude siur on ta suudlus mu ihale
palve mu Issandale
Jumalale, kelle latsõd me oleme
Jumalale, kelle poolõ me tagasi pöördume
Jumalale, kelle järgi sinno loodi
Ja soode vette ma ei vaivuks
palun sinult ainult armu
müüdä kaela
läbi säläroodsu
minnes kättega alla
loen ma sulle enda palve
Tarto hinged, Tarto viisid
Viiks su sinna
sinna, kus Vanapagan ennustab tulevõkku
ja mõistab meid sinuga hukka
sääl trepist alla minnes
laulaks meile tummõ mõts
Katõ mehe harf loeks miiq sõnad peale
ole minu arm
õnnõ minu muusa
Seo laul
neoq viisid
olõ armastusest
nendes ei kuuldu halu
see ainult ajast, kus me tarduks
Ja olemegi me tagasi Tartos
*
Erootiline ikumeel
tulõ Jeesuse piaga kandikul
sära puude vahjõl talvinõ kuuna
ja loojub suvise päävakesena
Suud andes muusikule
sikutad kimmäs sõrmedega ta armupilli
hõilad teda endaga koju
kodu, mis on mõtsa takkan peidus
kodu, kus salguisi tä varjab
Pärjatantsud
Jah!
Ei tõmbu mu jalga päikeseline sirreldav seelik
ei ole mu õlgul valge linane särk
ega lilledest pärg ei puhka mu pääl
ega kergendust sea mu mõttete hääl
Pole mul tausta
eestimaalane ole ma
Ja mis tantsu mul siis lasta?
Mis laul mu suust kõlama peaks?
Mul polegi olnud kunagi tausta
tuul mu uhkust viima siis peab
uhkust, mis tantsib üksinda köögis
mis keerutab jalga
järve lainel käsikäes
kuis päikeseloojangus puhkas
soov sel ainult tantsimas
Eestimaalane ole ma
mul silma ainult mets ja põlde see jää
tallad külma järve katsumas
kuigi pühamaa lapseks igavesti jääks
ja maa see omaks saaks
