Oksakohalind

Vastsündinuna
laman voodis
vaatan oksakohalindu
tema kuju lael on kord paisuv
siis kajakana kriiskav
pehmed ümarad tibud
ja kõrrejalgsed kured
juba homme aga
tuleb mul kodust välja kolida
õue – tuule ja vihma meelevalda
ka lõõskav päike ja armutu tuisk
ning pikad hallid pilvised päevad
saavad mu elupaigaks
hakkan välja kolima
õõtsuvate mändide vahele
oks oksa haaval kokku kandma pesa
trepil mu ema ja isa
pakitud kottide kõrval
nad naeravad
nad ei ole kurvad
et hakkan minema
see on sügavalt kõhupõhjast tulev naer
kõmisev naer
mis paneb verandatrepigi värisema
ning ma ei muretse
mu õlal istub oksakohalind
tuleb uskuda ta laulu
sest tema on valvanud mind siis kui magan
kolm kaske – mu sõiduk on kohal
valju mootorimüha saatel
astun alla

 

 

Õnnelik tuba

Kahlan ja tuuseldan läbi tolmunud ajastute
otsustan tüdinult mõne sekundiga asjade saatust
just nagu keegi nende omanikel kord
võta kohver ja õmblusmasin
vii need kuuri
pärast tundide viisi
mineviku ühest ruumist teise paigutamist
kihvatab korraks sees –
nüüd on siis selle katusekambri
viimane vaatus
olgugi et kõik on tegelikult juba öeldud
juba ammu mujale kolitud
kardinad ette tõmmatud ja koristaja läinud
siis ikkagi
surun põse vastu raudkülma ahju
ja lasen veelkord silme tagant läbi
kõik ülemise toa nähtused –
ahjupealsed pähklid
tapeedijoonistused
kollased hommikud
heintest madrats…
see on lihtsalt minu mälestus ühest toast
ning tema ei koli ära
hoopis teeb endale hubase olemise mu silmade taha
et vajadusel leiaksin ta kiirelt üles
ning saaksime veidi omavahel olla
läbi teravalt jäise ahjupuute
imbub minusse teadmine
et see tuba on mind üles kasvatanud avatud uksega
siin polnud riivi ega haaki
võisin tulla ja minna
olin oodatud
nüüd on siis ka see asi omale kohale paigutatud
võtan ta kaasa
ja saan minna
õhetava põsega õnnelikku õhtusse

 

 

Kahevahel

Olen kahe õhkolematu inimese vahel
vanem ja laps
üht pole enam ja teist veel
olen omapäi nagu tuul
öö ja päev saavad mu kätte
kevad tõukab otsusekindlalt
uude suvesse
olen sellest
ootamatult järjekorra
etteotsa sattumisest
ühekorraga uhke ja ärevil
selles tihedalt sõlmitud kohas
hetk pärast murdlaine taandumist
kahisevate vahuste kivide vali hingetõmme kõrvus
kerin end suure jaheda kalda peale kerra
lõug toetumas mitmesaja miljoni aasta vanusele pinnale
pilk viltusel horisondil
ootan mingitki vihjet
kuidas seda kõike tuhandendat korda läbi teha

 

 

*

Otsin taga oma õukonna narri
ehk on teda siin keegi näinud
küsin musta mantliga proualt
halli kaabuga mehelt
peeglikeselt seina peal
keegi pole näinud
uitan ja ukerdan
mööda sammaskäiku
otsin taga oma
sõltumatut tobukest
seda ei-tea-millel püsivat
püsitut olevust
on ta siin siis tüütab oma loraga
on ta läinud siis kuulen
kuidas mu sulgjalgsed sammud kajavad vastu
rõsketes naerukoridorides

 

---

Emili Kolk (31): “Kirjutamine on minu jaoks nagu avatud uksega tuba – võid tulla, minna, jääda kauemaks või üldse mitte väljagi teha. Ning see, kes seal ees ootab, selgub alles siis, kui silmad on õuest tuppa astudes pimedusega harjunud.”