Cornelia Travnicek
„Ketsid“
Värske Raamat nr 34, 2024
Tõlkinud Madli Oras
- KUIDAS KIRJUTADA NOORTEROMAANI
1.1 Esiteks on rangelt soovituslik mõni peategelane oma raamatus vähi (või mõne muu haigusega, aga vähk on kõige glamuursem) maha suretada. See meeldib inimestele. Plusspunktid selle eest, kui surmale eelneb ootamatult ja justkui taevast alla kukkunult selline õnn ja armastus, mida mitte keegi mitte kunagi varem kogenud ei ole. Surm võiks tulla siis, kui just kõige lõbusam ja normaalsem hakkab.
1.2 Teiseks tuleb luua ebaharilikult ekstsentriline peategelane: näiteks suurepäraselt paadunud Jugoslaavia ajaloo fänn, kõigi pilvetüüpide ladinakeelseid nimetusi peast tundev misantroop või tüdruk, kes ei ole mitte kunagi kokakoolat joonud – kusjuures oluline on sellest kiiksust teha vähemalt kolmveerand tegelase iseloomust.
1.3 Kolmandaks on vajalik, et teost läbiks mingisugune ütlus, kõnekäänd või nali, mis ikka ja jälle tagasi tuleb ja millest raamatu vältel kuidagi rahu ei saa – nagu „pantaloonid“ John Greeni „Katherine’ite külluses“ või „nagu lõvikoopas“ Lemony Snicketi „Karnivooride karnevalis“.
1.4 Neljandaks tasub sellest surmast, mida käesoleva heatahtliku õpetuse esimeses punktis mainitakse, kirjutada kuidagi nii, et teise peategelase (sest noorteromaanis peab olema võimalikult palju musitamist, ja üksi ei saa üldse hästi musitada!) jaoks oleks see hästi kurb, aga samas nagu… uus algus… nüüd hakkab kõik alles pihta…
1.5 Viies punkt ei ole hädavajalik, aga annab palju juurde: oleks hea, kui peategelase vanemad oleksid nõmedad ja/või pidevalt ära ja/või omavahel tülis. See tagab loogilise seletuse ja aluse peakangelase sotsiaalsele ebapädevusele (hädavajalik!) ja vaimsetele probleemidele (hädavajalik!) ning garanteerib ka pideva pingeolukorra raamatu vältel. Et isegi kui musitamise koht on, siis võib allkorrusel isa ema peale karjuda või ema igal hetkel uksi paugutades majast välja joosta, ja see on ju nii tegelastele endile kui ka lugejale stressirohke, see tähendab – kõnetab.
1.6 Kuuendaks on soovituslik peategelaste paar jagada nii, et üks oleks hästi immanentne ja teine hästi transtsendentne karakter.[1] Näiteks toimib kooslus, kus poisi harrastus on linna heategevusorganisatsioonis vabatahtlikuks käimine, tüdruku lemmikhobi aga kassetimängijast (!) rokkmuusika kuulamine või aknast välja vaatamine (oma toas). Ja nende kahe dünaamika võikski erinevustest tuleneda – nii lahkhelid, mis tekivad, kui ka tõmme, mis areneb.
Kindlasti on eduka noorteromaani kirjutamiseks veel häid nippe ja trikke, aga nimetatud on olulisimad just nendes raamatutes, mida mina nooreks olemise staaži (12.–15. eluaasta) jooksul tarbisin. Kusjuures, tegemist ei olnud ainult „Elu helged paigad“[2] stiilis 2000ndatel või 2010ndatel kirjutatud ameerika või lääne teostega, vaid lugemisvara sekka kuulusid ka siinsamas sündinud raamatud, näiteks Silvia Truu „Peidus pool“ või Sass Henno „Mina olin siin“.
- „KETSID“ NOORTEROMAANINA
„Ketsid“ on edukas noorteromaan, seda võin kohe öelda. See peab kinni peaaegu kõigist eelpool mainitud reeglitest, kusjuures teeb seda väga veenvalt ja kohusetruult. Kuna seda on raske punkt-punktilt tõestada, ilma et siinne argumentatsioon potentsiaalse lugeja lugemiselamuse ära rikuks, jään detailides kitsiks ja palun arvustuse (ning potentsiaalsel „Ketside“) lugejal mind lihtsalt uskuda – ja soovi korral teose lugemise ajal aeg-ajalt kontrollida, kas kriteeriume on täidetud.
„Ketside“ puhul võlub esmalt selle pidetus ja hüplikkus, mittelineaarsus – vormiline võte, mis imehästi ilmestab ja toetab peategelase Mae enda hõredust. Mae elu on alati olnud püsitu: lapsepõlvest ja pereringist alguse saanud ebaolek, tähendab, pidev saamine, mitte kunagi olemine, jälitab teda terve tema teekonna vältel. See on vist mingisugune painav konstandi puudumise konstant, mis mind sellest loost kõige rohkem kummitama jäi. Ainus, milles tundub, et saab enam-vähem kindel olla, on Mae ise, või õigemini tema aktiiv-agressiivsus, irratsionaalsus, asjade tegemine lihtsalt sellepärast, et tohib, ja minnalaskmine. Hea meele ning kogu täiega.
Tänapäeva akadeemilistes ning ka praktilistes teoloogilistes aruteludes võib kohata väljendit „kaanon kaanonis“, mis kirjeldab tendentsi, et „a) inimene deklareerib teadlikult ja ametlikult, et üks piiblikaanoni osa on domineeriv või kaanoni teiste osade suhtes ülimuslik või b) inimene kaldub sageli alateadlikult ühe osa poole, mis saab teiste osade suhtes domineerivaks või ülimuslikuks.“[3] „Ketside“ kaanon kaanonis on minu jaoks kindlasti Mae vastupandamatu kihk äärmuslikult normaalse peigmehe ja rahulolust õhetava ema jõululauaidülli rikkuda: „Näpin hanenahka, pistan rasvased sõrmed suhu ja ütlen: „Kas tead, et Paulil on Aids? Ta sureb varsti.““ (lk 86) Selline kõikide heade asjade maha raputamine lihtsalt sellepärast, et tohib, ääristab Mae maailmatunnetust nagu kaanid; selleta ei pääse ta kuhugi.
Mae on korteri kõige tagumine nurk, kust majapeolised mööda voolavad ja kuhu nad vaid aeg-ajalt istuma jäävad, et pidada neljasilmavestlust või hea peatäis hingelt kähku maha nutta. Mae on säilivusaja ületanud kärbselint, millelt putukad põgenema pistavad; ta on Põhjanael, kuhu universum aeg-ajalt servapidi kinni jääb, natuke aega säriseb, viliseb ja valetab, ning siis end taas lahti raputab ja edasi triivib. Võib-olla olen ma Maed juba ammu tundnud, aga pigem paistab, et autoril on õnnestunud luua karakter, kelles võib enam-vähem igaüks iseend näha. Iseend mõnel veidral päeval, kui Merkuur on ehk viimased paar aastat kogu kupatusega retrograadis olnud; kui oled just unes näinud mõnda lasteaiakaaslast, keda viimaste kuulujuttude järgi riiklikult taga otsitakse; kui oled psühhiaatriakliiniku tagant võsast leidnud helesinise pliiatsiga kirjutatud läbivettinud armastuskirja ega tea nüüd, mida endaga peale hakata[4]. Umbes selline on Mae.
„„Ja mida sa tahaksid lasta tätoveerida?“
„Mina.“
„Mis „mina“?“
„Lihtsalt „mina“.“
„Miks?“
Ma ei mõistnud inimesi, kes lasksid endale midagi suvalist tätoveerida, näiteks triipkoodi kaelale. Mida küll kassaaparaat näitaks, kui keegi nad juukseidpidi skannerist läbi tõmbaks.
„Et ma ei unustaks kunagi, kes on lõpuks kõige tähtsam.“
Tamara noogutas ja saatis mu suitsu ostma.“ (lk 28)
Säärased pseudofilosoofilised põiked ilmestavad hästi „Ketside“ tegelasi ja nende omavahelisi suhteid. See on maailm, kus vist keegi ei usu, mida ise teeb või ütleb, maailm, kus iga ukselink ja käepigistuski lõhnab iroonia järele – tahaksin seda vähemalt loota, sest kohati kalduvad arutluskäigud kangesti klišeedesse. Võib-olla on viga minus, õieti selles, et ma pole juba ammu neljateistaastane (sest kui loeksin alles nüüd esimest korda John Greeni kultusromaani „Süü on tähtedel“, ei jääks mind ilmselt sealne Gusi sigareti-mitte-suitsetamise-(mitte)[5]-metafoor sugugi nii kõvasti kummitama nagu aastal 2017). Mulle tundub, et „Ketside“ maailmavaatelise või filosoofilise osa kaanon kaanonis on Tamara (püha Stefanose katedraali varjust Mae külge kleepunud punkari) seosetu metafüüsiline monoloog: „„Me kujutame endast kollaaži,“ tavatses ta öelda, „me koosneme paljudest väikestest füüsilistest ja psüühilistest osakestest ja peame iga päev selle eest võitlema, et me koost ei laguneks, et jääksime selleks, kes me oleme. Täpselt samasugusteks,“ ja edasi õpetlikul toonil, „samamoodi peame end kaitsma, et meie külge ei kleepuks igasugust prügi nagu lendlehed, mis ülikooli ees pidevalt asfaldile langevad. Ja kõige tähtsam – ära kõnni kunagi hoone katuseserva all, sealt situvad tuvid kambakesi alla.““ (lk 55)
Samas leiab raamatust veidi kulunud mõttearenduste kõrval ka säravaid hetki, näiteks tõdemuse „turvalisus on see, kui sa ei pea piima enne maisihelvestele peale valamist nuusutama“ (lk 10), „punkarid on nagu hulkuvad koerad – kui neid korra toita, ei saa neist enam kunagi lahti“ (lk 7) või „Jajah tähendab: „Mine perse.““ (lk 25) või Tamara alatise vastuse kahtlustele, et kas miski on ikka hea mõte: „Parim!“ „Ketsid“ on püüdlikult vaimukas ja teravmeelne – eks neil, kes kiiresti sõidavad, lähebki aeg-ajalt samm sassi, ega see häbiasi ole.
Ja ometi on kogu selle nalja (sest maailm on juba kord nii ehitatud, et kõik on oma alg-, põhi- ja ülemloomuselt nali) hõlma all peidus tõde. Paratamatus, et isegi mendiraiskade vastu võitlemise ja ilmakorra lammutamise varjus pakitseb Maes – ja küllap ka minus endas – igatsus kõrgpastöriseeritud piima, toidupüramiidi, oma isikliku kassipoja ja kellegi järele, kes ust lahti hoiaks. See on muidugi kohutavalt piinlik – elada oma ema kujutelmade mõistlikku elu –, aga parata pole vist midagi. Kui muu õnn on parajasti teeninduspiirkonnast väljas, võib pühapäeval kella üheteistkümneni magamine vast paradiisiaeda asendada küll. Vähemalt ajutiselt. Sest nagu nentis Mae raamatu viimasel leheküljel: selline ma lõpuks olen, sellised me kõik oleme.
[1] Nende sõnade tähenduse teadmine ei ole siinkohal oluline.
[2] Vt Jennifer Niven. „Elu helged paigad“ – Tallinn: Tänapäev, 2018. Tõlkinud Marge Paal.
[3] Jerri Shepherd. „The Cannon within the Canon“ – The Recapitulator, 1.12.2015.
[4] Päriselt!!!
[5] See, mida Gus metafooriks nimetas, ei ole vist päriselt see, mida metafoor endast kujutab – ja seda on mulle öelnud inimesed, kes teavad, mida metafoor tähendab, ja kes oskavad neid tõlgendada. Mina ise paraku kumbagi gruppi ei kuulu, seega ei saa ma võtta selle väite eest mingisugust vastutust. Palun heal lugejal rakendada kriitilist mõtlemist.
Riste Sofie Käär (21): „Tugevused: kümne piires arvutamine, nõudepesu, ootamine. Nõrkused: ajataju, ilmale vastavalt riietumine.“
