olenditele kes sündides ei nutnud
mul oli võimalus teile mängida
päris alguses
niiskelt pehme elundkond
mis mind kattis
avas end vargsi
et sõrmitseda närve ja lihaskiude
nii vaikselt
ma soovisin et mu keeled säilitaksid
võnkumise
veel mõneks hetkeks tahtis
helisev helisev ihu
end teie reaalsusesse põimida
aga nii nagu lahkub väljahingusel
õhk kopsudest
kaob ka helivool kõlakastist
ma ei tahtnud teile tüli teha
seega ma ei nutnud
ja keegi ei pannud tähele
et minust ei saa tähte
aga ma natuke lootsin
et minust võiks saada inimene
*
kaks keha vahetut
hõbedaselt aurab maapind
vilkuvad tuled higised elud hääbuvad hilbud
kasta keeleots värvipotti
maali mind kirevaks
õhtu kaduv
kõike aduv
ma ei tunne millestki puudust
lase ma
külvan värinaid su kuklasse
ja sina
sosista soojust mu kuulmekäiku
rulli end mullas ja rohus ja järves
rulli end minule siruli
lase ma
haistan su häält
ja sina
maitse mu sõnu
minus on paljutki üle
peagi on see jälle läinud
nii või teisiti
see üksik lammas karmide kadakate vahel
ta on tõesti nii üksi
hämardudes mõtlen mina
tema üksindusest
aga tema sööb kastest rohtu
tohutut rohtu
ja ei pane tähelegi kuud
kes otsib nukrate palgete pisaraid
et need siis omas võtmes helkima panna
ta vist teab rohkem kui mina
lammas vist ka
märkan et lammas vaatab mulle mäludes otsa
siis ta lõuad peatuvad
ja hetkeks purustab vaikuse kentsakas määgimine
pilgutan
heidan kadaka taha niiskele pinnasele lamama
mõtlen endamisi et
olen vist õnnelik
kuu on kadunud pilve taha
selle üksiku mehe nägu pole tarvis
helkima panna mõtleb kuu
tema pisar langeb juba helgele palgele
temas hõõgub leek
väike
aga visa
ta sarnaneb tolle lambaga
aga lambal ringleb leegi asemel
kõhus rohi
see on lihtne
ja piisav
ja ilus
mees jääb alati keerulisemaks
kuid seegi saab olla lihtne
ning ilus
ja pealegi polegi see mees nii üksi
tal on lammas paari kadaka
ja mina mõnesaja tuhande kilomeetri kaugusel
nii või teisiti
mine magama
ta
tuli
ikka
tagasi
kuigi oli
heaga jätnud
hüvasti
ta lasi end
noa alla saata
taaskord pöeti ta
alasti
teravaks pliiatsiks
tahuti
ta ette lauale
vastselt kahkjas paber
laotati
külmast pirnist valgust
koondus vihku
kalgisti
tal lahti kisti ihu
järsult sisemusse
heideti
ta väändund kätepaar
ja silmad koobastesse
suruti
et keermeid silmata
mis võrkkestadele
kleepuksid
et katkeid sättida
mil ahnelt aasad ümber
viskuksid
siis mõne välja nööris
kärmelt voolis paari
sõnakski
ja tuhin tuure küttis
terav süsi nühkis
edasi
kuid survel järgi andis
teravik ja otsast
rebiti
sümmeetriline pea
grafiidikildudeks kuis
lõhati
nüüd kambrit täitis hõbetolm
ent ise ta ei
näinudki
ei enam haistnud ta
ei enam maitsnud kuulnud
ammugi
tal nürid liikmed nüri
meel mis ära tahtsid
ometi
vaid saada siit ja
nõnda nürid sammud teele
saatiski
veel ilma peata
kuigi avasilmi jättis
hüvasti
uma mira mürr (20)
Sinu luuletused ei lase end kuigi hõlpsasti ühegi mina-positsiooni külge haakida: kui mõnel kohal näivad tekstid pihtimuslikud, siis võib juhtuda, et järsku võetakse mina-perspektiivi asemel hoopis Kuu positsioon, teisal aga kõneldakse hoopis vägivallast, mis pannakse toime kellegi tundmatu tagasitulija kallal. Mida luule sulle kirjutajana tähendab, milliseid võimalusi avab ja sulgeb?
Ma kipun tundma sellist totrat hirmu, et mu loomusest tahutakse igas keskkonnas tahtlikult või tahtmatult välja selgepiiriline arusaam. Ja siis ma koosnen arusaama kastidest. Aga aru saada pole ju millestki ja kastid on üldse rohmakad. Seega tõstan luues kõrvale igasugused eelarvamused sellest, kes ma autorina olema peaksin ja mida looming endas kandma või edasi andma peaks. Pea võiks tühjaks jampsida – siis on ruumi, et kusagilt kaugelt (või lähedamalt, kui arvata võiks) mõni kosmiline kaemus kingitusena vastu võtta ja ilusal juhul ka teistega jagada. Lühidalt: ma uurin elukest etemini karakterite kui enese kvaasiidentiteedi kaudu. Luule avab aknad ja sulgeb uksed (hiilib aknast sisse nagu armastaja kulunud armastusfilmis, hästi tüünelt, ning väljuda enam ei või, kui just pea ees lennata ei ihka… ja vahel oi, kuidas ihkab!).
Mainisid toimetusprotsessis, et oled nüüdseks liikunud nende luuletuste keelest teistlaadi väljenduse poole ning aeg-ajalt avaldad tekste ka Instagramis. Mis eristab ajakirja saadetud luuletusi neist, mida sotsiaalmeedias jagad?
Mulle näib, et tänaste loojate luule liigub üht omanäolist rütmi pidi, kus rõhk on sõnade kõlal ja kooskõlal, vabavärss värsitab oma kaunist vabadust, iseäralikke ja esialgu seosetuna näivaid sürreaalseid katkeid lajatatakse silma või määritakse pehmelt keelele. No ühesõnaga: tekst elab, pakatab sensoorsest kogemusest. Meil on kompemeel eksootikaks saanud ja hing ju tahab pajatada sellest, mida igatseb.
Igatahes ma kogesin seda ilusat omanäolist rütmi ja ühel hetkel käis plõks ja ma otsustasin, et pööran kõik pahupidi. Pöördusin absurdihuumori, sellise nöökava stiili poole, mis on väljenduselt nurgeline ja lapselik, riimid on ka naiivsed. Luuletusi kogun „mõtteokse“ kausta, sest selline lihtsalt on nende olemus.
Lõpetuseks jagaksid ehk mõnda kultuurisoovitust?
Hmm, kultuurisoovitus… võta oma tbr-listike lahti… ma tean, et see on oi kui pikk ja ikka aina kasvab… hakka aga kahandama 🙂
