Õndsussõnu
Neile, kes räägivad julgelt
Õndsad on vaimust rikkad, sest nad võitlevad Maariigi eest.
Õndsad on mässajad, sest nad nõuavad endale seda, mis neile kuulub.
Õndsad on karjujad ja protestijad, sest nad ei nuta enam vaikides.
Õndsad on need, kellel nälg ja janu on kättemaksu järele, sest ainult nemad väärivad seda.
Õndsad on need, kes ei unusta, sest nemad panevad iga mälestuse maksma.
Õndsad on need, kes ei varja oma määrdunud südant, sest lõpuks saavad ainult nemad puhtaks.
Õndsad on need, kes ei looda enam rahule, sest selle saavutamiseks peavad nad surema.
Õndsad on need, keda taga kiusatakse õiguse vale nimel, sest nemad toovad siia maailma Uue Seaduse.
Laudes
Ulile
Loodan, et sa käid aeglaselt ja kahtlevalt,
oma sassis juuste ja pilkuvate silmadega,
ja selle õrna õuna- ja märja puidu lõhnaga,
mida sinu nahalt unes aurustub.
Jah, ma loodan, et see koidikupassaaž,
kus sa tõesti ei tea,
kas sa oled ikka veel unes
või oled ärkvel;
kas sa oled üldse maganud
või pole ikka veel ärganud,
kestab täna veidi kauem,
just seni, kui päikesevalgus kuivatab
seda haruldast kastet, millega meid igal hommikul õnnistatakse.
Liiliate Valgus
Lillale
Ootan sind,
samal ajal kui joon seda valgust,
mis peegeldub liiliatega kaetud jõe veel.
Minu taga elustuvad luuderohuseinad
moodustavad vaikse labürindi:
põgenenud mälestuste vangla,
täis kajasid nagu põlevaid ämblikke,
nagu tuli, mis möirgab taeva poole,
ja kasvab, rabav, väljakutsuv, just enne kadumist.
Minu jalgade all hingav muda magab.
See laiendab oma lompe nagu peegleid,
aknaid, mis piiluvad mittetäielikesse maailmadesse.
Vaata! Meie väljaütlemata lubadused:
kõik need asjad, mida me ei suutnud öelda,
iga puudutus, mida me kunagi ei tundnud.
Ja siis saan aru, et olen tolmust, savist,
jäätmetest tehtud.
Olen vaid musta ja tuule järeltulija.
Sellesama tuule, mis liigutab meresid, neid puid, sinu juukseid.
Jah, tunnistan, et ma olen sina, aga sa ei ole minu oma.
Et sina oled mina, kuid mina pole sinu oma.
Seega suudlen sind purskkaevu ääres
ja hoian sind endas täielikult,
nagu hoitakse hinge kinni
külma vee all.
Kuid sa põgened nagu suits mu soontes,
jättes luudesse lõhna
ööst ja lumest,
talgist ja piimast.
Ma siis jälitan sind igal tänaval selles linnas,
kus puidust majad on madalad ja vanad
ja kus iga uks avaneb sinu sammul
– kahisedes, krigisedes –,
jäljendades hilise hommiku heli, väsinud ja unetu.
Ma jooksen su järel,
aga ei suuda sind kunagi kätte saada.
Sa naerad ja pilkad mind,
minu hapruse, minu tühisuse, minu poolikult elatud elu pärast.
Ja su hambad helisevad nagu kellad
mis plahvatavad mu silmadesse, hiilgavad nagu valge müristus
ja harutavad mu keha lahti õrnadeks suitsukiududeks.
Üle Musta Jõe
Charonile
Randunud, tahtlikult randunud.
Öö avas end meile. Ja me avasime end talle.
Musta jõe ääres leidsime koha, kus peatuda.
Ja sinna me jäime.
Randunud, tahtlikult randunud.
Proovisime oma saladusi välja põletada.
Toitsime neid pimedatele lainetele.
Aerutavad mured, sosistatud ohe, häbelikud naeratused.
Oleksime võinud sinna jääda.
Äkki oleksime tahtnud.
Meid oli kaks, siis oli meid kolm.
Kõik oleksime võinud sinna jäädagi.
Meil polnud pakkuda lohutust, vaid kohta peatumiseks.
Randunud, tahtlikult randunud.
Hoolimata kõigest olime hetkel õnnelikud.
Jah, sinuga, seal, jah, meil oli vist mõnus.
Vähemalt me olime koos.
Võib-olla oli see lõppude lõpuks koht, kuhu tahtsime jääda.
Tahtlikult randunud musta jõe kaldale.
Eduardo Torres (32): „Ma loen märke varahommiku udus, kuid ma ei ärka kunagi vara.“
