Ma sünnin uuesti. See oled sina.

Äm, tere. Meeldiv tutvuda. Ära siis pane tähele, kui ma natuke kohmekam (kohmekam või kohmetum? – on või just ei ole kohmu?) või sõnaahtram olen. Tutvumised on tavaliselt rasked.

Esimene asi, millega alustada tahtsin. Kodu tunnused:

1. sa tead kostuvate sammude kiiruse ja raskuse järgi, kellele need kuuluvad;
2. ma unustasin ülejäänud tunnused ära.

 

Õhtul laua taga

Keerutan juukseid ümber sõrmede…. Et millest siis alustada? Kärbes põriseb niiviisi vahelduvalt, alustab ootamatult või jääb järsult vait. Nagu paneks videot vaheldumisi mängima, siis kinni ja siis jälle mängima.

Ma avastan, et viimasel ajal satun tihti mõtetele, kas ma olen seda juba kunagi nii kirjutanud; kas ma olen midagi juba selliste sõna­dega kirjeldanud; kas olen midagi juba selle sama asjaga võrrelnud. Ma ei teagi päris täpselt, mida see tähendab. Hetkeks arvasin, et äkki tähistab see mingi arvestatava aja möödumist kirjutamise alustamisest. Et jõuan mingite asjadeni ringiga tagasi. Aga võib-olla on need mõtted pigem märk sellest, et olen natuke krampis.

Õrnad, üsna läbipaistvad pilved käivad üle taeva. Ja sama õrn kuusirp paistab.

Kuna E askeldab praegu õues peenardega (hull naine, ma tean, kell on kümme õhtul!), sain akent lahti tehes temalt küsida, kas praegune kuu on noor või vana. Praegu on noor, tuli vastus, alles kasvab. Ja et vana on siis, kui on nagu vene keeles – старый.

Päike loojus umbes poole tunni eest, aga taevas on veel hele. Tuul sasib natuke mu kodukaskede oksi ja õhk on pehme. Valged riided naabrite pesukuivatamiskaadervärgil aias lendlevad ka tasa-tasa.

Ma loodan, et kui ma peaksin kunagi kolima mõnda teistsuguse loodusega riiki, mäletan igatseda kaski. Loodan, et tuleb meelde märgata, kui neid enam ei ole.

 

#2

Tegelikult on nii väsitav see kestev pinge siin olles. Mis siis üldse on kahe aastaga muutunud?? See uuesti alguses olemise tunne on nagu rusikas kõhtu.

 

Notes’ist, 11.59

Alati kestev, eikunagi lõppev sisemine heitlus. Istun bussi eesotsas ja tean, et jätan ennast kogu suhtluse tuumast välja. Keskmest välja. Äkki jään millestki ilma? Olen ju pildist väljas, lihtsalt keegi kuskil.

Samas, eks, miks mitte olla lihtsalt keegi kuskil? Vaikne ja mitte-keskmes. Sest kui nendega olen, muretsen ma muudkui, kas ikka sobitun. Kas olen piisavalt nende moodi, nende maitse järele. Aga samas. Miks ma peaksin olema nende moodi või nendega sobituma? Eriti kui ma isegi ei taha nende moodi olla. Ma ei tunne, et ma nendega olemisest midagi saaksin. Nad ei anna mulle midagi juurde. Ja mitte et kõigist ja kõigest alati midagi saama peaks. Lihtsalt nendega olles tunnen alati, et see on ainult soovist sobituda.

Aga raske on käituda selle järgi, mida päriselt hindad, kui oled mingi surve mõjualas.

See on veider. Kõik need surved, mille tundmiseks ma arvasin enda juba liiga suur olevat. Et ohh, need a(s)jad on möödas. Tuleb välja, et .. need ei olnud veel alanudki?

 

X

Suurim hirm? Olla klišeelik, või veel rohkem, kirjutada klišeelikult.

Vanus? 17.

Ja nagu seitsmeteistkümnele kohane, olen ma vihane ja armunud. Ja proovi siis mitte klišeelik olla…

 

#118

Taevas on hall, aga ikka ere ja seega polegi nii väga hullu. Nõudepesu­masin käib ja P tõusis just diivanilt ja L ja K koristavad mingit kappi. Selline torusiil ja kaminaukse klaasipesuvedelik ja katlakivieemaldi type beat kapp. Ärkasime ja sõime pannkooke (võid kolm korda arvata, mis päev on), jõime kohvi. Teise tassitäie kohviga läksime aeda, sest juba teist päeva tuleb L-ilt hommikusöögi lõpus: „Kas lähme õue?“ Olime varju all ja ma mõtlesin suvele. Millest tema mõtles, seda võib ainult Jumal teada.

 

#126

Tulin aeda. Palju patju. Joonistasin üle pika aja.

Iga kord, kui ma kirjeldan midagi, mida ma parasjagu teen, ütleb mu pea: „Kedagi ei hu-vi-taa!“ Ja mitte et see tõsi ei oleks – on küll. Mind ennastki ei huvita. Aga et jõuda huvitavamani välja, on igavamast alustamine pisut paratamatu ja seega ma ignoreerin seda häält.

Mul on see klassikaline vaheaegade sihitus või ebalus sees. Hästi nagu ei tea, mida ma teen. Aga see on kindlasti okei. See „kindlasti“ seal tähendab seda, et ma ise päris ei taju seda, aga kui keegi seda pealt näeks, ütleks ta kindlasti, et on.

 

#133
pjatnitsa

Ma ajan ikka taga seda äratundmist või kuulumist siin. Tahaks lihtsalt juba kohal olla ja mitte enam kahelda, kahtlemise peale mõelda. Ma pole varem märganud, kui väsitav on pidev kõhklus.

Mahajahtunud tuul puhub õrnalt. Kõrvus kohiseb veel veidi kogu kontserdi – inimeste, laulude, tantsude, sagina – hääl. Nüüd on järsku nii vaikne. Varesed või rongad või kaarnad kraaksuvad, kes neil vahet teeb, ja autorattad põrisevad-kõmisevad vastu munakiviteed mu selja taga. Kaugemal sõidab veel autosid mööda. Kuskil käib mõni uks. Muud suurt midagi. Sa ei jää just paljust ilma mitte siin olles. Kuigi omamoodi on kena. Vaikus peale tormi.

Üks heledate lokkidega tantsutald lippab mööda kiriku äärt Rüütli tänava poole, võttes iga sammu mõõduks ühe ristkülikukujulise kivi. Valge-tumesinisekirju vest ja suured valged puhvvarrukad. Lips, pruunid nööritud pastlad ja valged sukad.

 

kellaajamääratlus: viimasel õhtupäikese hetkel (juunikuus. Do your math)

Lihtsalt kirjuta. Mõtlemine on üleliigne. …Täna on kuidagi off-vibe. Kahju, et just tema sünnipäeval. Kuigi mulle tundub, et talle on sünnipäevad üsna vähetähtsad.

Ma igatsen, et rääkimine oleks nagu väljahingamine.

Samas vahel kui mõtlen sellele, et keegi justkui „ei suuda pakkuda“ seda, mida ma igatsen, hakkan endalt küsima, kas seda on natuke palju tahetud. Sest tegelikult jääb ju kõigiga erinevatel põhjustel mingi­sugune filter. Sa kohandadki ennast, inimese loomus teeb seda. Või no, mida mina ka tean, aga jaa-jaa: inimese loomus teeb seda. Näiteks: nendega ei julge ma kurb olla, nad hoolivad selleks liiga palju. Tegelikult on kurbus ka X-iga selline teema, mida ma püüan ohjeldada. Ja nendega olles avastan, et proovin olla rohkem, kui ma olen – tahan huvitav olla. Y-iga on aeg-ajalt hästi tugev filter. Z-ga üritan peegeldada elavust, sest ennast temaga kõrvutades tajun end kuidagi tundetuna.

 

6. juuni! on, ja keda enam huvitab, mis nädalapäev

Olen raamatukogu erialaosakonnaga viimase nädala jooksul üpriski sina peale saanud. Olgu, võib-olla sina on natuke liiga julge, Sina peale siis. Veetsin siin kahe päeva peale kokku vist kaksteist tundi. Ootamatult pikad deidid mul mataga, või mis. Mnjaah, võiks öelda, et ma olen muutunud naine. Ma ei väsi seda kordamast. Vist sest tunnen uhkust, et olen üldse võimeline muutuma.

Istume siis siin raamatukogus: mina ja see poiss, keda ma juba neljandat korda näen. Nüüdseks tunnen ta isegi selja tagant ära. Ta on täna lausa teisel ringil, käis päeval ja praegu jõudis uuesti. Ja! ma juhtusin teda eile jõe ääres paplialleel nägema.

Praegu on kõikidest kordadest, mil ma teda siin näinud olen, esi­mene, kui ta laua taha istub. Kõik teised korrad ta tuleb ja istub saali tagaotsas tugitooli ja loeb mingit ühte ja sama raamatut. Kui ma pea­ksin pakkuma, mis see on, mida ta loeb, ütleksin kaane järgi, et midagi filosoofia-alast. Nende kaantega raamatute sarjas on üsna palju filosoofiat minu arust.

Tundub, et seekord ta õpib midagi. Ta istub hästi vaikselt – vaatab ainult ette ega uuri kunagi oma ümbrust. Ta on täiesti süüvinud sellesse, mis tema ees laual on.

 

Armas õhtupäike paistab laikudena läbi akna taga kasvavate kuuskede. Kui kuulata, kerkib esile vaikne, peaaegu olematu lampide põlemise hääl. Aeg-ajalt laulab aga keegi lind õues sellest üle. Üldiselt on siin niisugune sume vaikus. Ja tead neid raamatukogu-samme, mis selles sügavas vaikuses nii omamoodi kõlavad?

 

enne lõunasööki (lõunasöök on kell kaks)

Oleme rannas. See ei ole see ilus liivarand, mida Sa ette kujutad, vaid natuke kivisem, adrusem, pärisem. P otsib kivisid ja on armas. Ta kõrvarõngad kõlisevad tuules ja siis, kui ta pead pöörab.

Tuul puhub üsna järjekindlalt – sabistab rohus ja kõrtes ja siis korra mõtled, et keegi kõnnib siiapoole, aga see on lihtsalt tuul. Päike on varsti kõige kõrgemas punktis, või siis on just mõni hetk tagasi seal kõige kõrgemas punktis olnud. Mõni kärbes, õige mitu. Üksikud kajakad. Ja eemal vee peal on terve trobikond luikesid. Vesi oli külm, aga kui natukese möödudes sellega harjuda, tundus tuul isegi jäisem.

Kõndida paljajalu kividel ühelt teisele – ikka edasi ja edasi –, see vist ongi suve mõte.

P kinkis mulle soovikivi. Soovikivi peab olema auguga – soovides vaatad läbi augu päikest ja siis läheb soov täide. Ma tahaks öelda, mida ma soovisin, aga Sa tead isegi, et ma ei saa – muidu soov ei täitu. Äkki võin lihtsalt vihjeks öelda, et see on seotud Kihnu saarega.

Tuul on hakanud kampsuniaukudest läbi puhuma. Selle-eest on juuksed ära kuivanud. P on vist iga viimase kui kivi siin ümbruses üle vaadanud. Ja ta on teinud oma valiku, millised temaga homme koju saavad sõita. Hakkame lõunasöögiks tagasi minema.

Meie ööbimiskoht on õnneks üsna vee lähedal, paari minutiga jõuad rannast majakeste juurde, või vastupidi.

 

15. juuni

Papliõite pidu ja rannapidu ja homme-on-viimane-arvestustöö-pidu. Üle jõe kihab rand inimestest. Vettehüpped ja laste kilked, mõne lapsevanema manitsev hääl. Pritsimine ja ehmatushõige, kui vesi on oodatust külmem. Taamal on mitu võrkpalli taeva poole põrkamas, aga nende põrgatamispõntsude kuulmiseks peab eraldi keskenduma.

Mul on midagi silma läinud ja iga kord, kui uuesti silmi sügan, mõeldes, et see kord saan õige koha kätte, teen asja ainult hullemaks.

 

hommikul

No ikka on raske olnud. Aga vahepeal kergem ka. Näiteks eile lõpetamisel või hiljem ee, ii ja enniga söömas.

Aga täna on hoopis tähtis päev ja seega ei ole vaja mõelda, kas läheb hästi või halvasti, kas on kerge või raske olla. M lõpetab täna. Ja H ja M. See on jälle mingi aja, selle aja lõpp. Kui E ühel hetkel töölt ära tuleb, siis on vist päris lõpp. Aga tänane tundub ka juba märgiline.

Ebastabiilne, õrnalt ebalev tunne on. Kas siis see, et L täna kuidagi omamoodi tujuga ärkas, või kõik see, mis veel ees ootab (pisarad), seda ma ei tea. Mõnikord, kui tead pisaraid ette, on natuke normaalsem tunne nutta. Loodan siis selle peale.

 

Hiiumaa

Hakkasime täna hommikul peale kella kuut sõitma. Enne seda jätsime hüvasti ja ma ütlesin talle. Süda natuke põksus, aga eks see käi asja juurde. Võib-olla oli teda juba häirinud, et ma muudkui venitasin, aga seda kuuldes ta ohkas õrnalt üllatunult ja nagu mingit tunnet täis. Peitsin oma pea kähku tema ja padja vahele ja pisarad kerkisid silma. Hetke möödudes rohmasin kiiresti „tšau“ ja kadusin koos kottidega. Ta oli seina poole keeranud, mind huvitab ainult, mis näoga.

Oled mu kaasajas. Ritsikad on, ja linnud, ja kaugemal lehmad. Kanad kaagutavad ka tasa. Natuke alla kolmekümne kraadi paistab läbi puuokste, aga õnneks käib ka väike tuuleiil üle. Teiste hääled, ahhaad ja jaa-jaad kostavad varju alt.

 

1. juuli

Otsustasin eilse õhtu, pigem ööga, et tahan Tallinnas homse asemel hoopis juba täna olla. Et tahan ikkagi tantsupidu näha. Ja nüüd olen R-tänava korteris, tantsupeo etendus nähtud ja kell on kahe ringis.

Ma olen veel nii noor ja see on hea. See Tallinnasse tulek ütleb mulle seda millegipärast. See tunne, et kõik on justkui korraga toimumas. Samas on noor olemise tunne ju ikka see, et kõik on alles ees. No misiganes tunne see siis lõppude lõpuks on, tunnen ma seda enda sees.

Olen väsinud ja unine. Mulle meeldib, et need kaks on justkui sarnased, aga tegelikult täiesti erinevad asjad.

Maga hästi (/ uinu vaikselt), mu lind.

 

5. juuli, viis samting

Ma surusin end, et mitte võtta telefoni ja reels’e scroll’ida, vaid istuda laua taha ja otsida pastakas välja ja olla siin. Ja võib-olla Sa surusid ennast, et mitte võtta telefoni ja reels’e scroll’ida, ja me kohtume keskel. Ei ole üldse kokkusattumus, näed. Mõlemad pingutasime, distsiplineerisime ennast, et siia välja jõuda.

Tubli, muide.

 

Mitmes festivalipäev? Neljas.

Ajaarvamine käib ainult nii, et mitmes päev festivalist parasjagu on.

Täna sõidame Ulilasse, tuleme Tartust. Sõit on rahulik ja päike lõõmab festivali jooksul esimest korda niiviisi. Muidu on siiani ikka soe olnud, aga kui sõita, liigub õhk vastu ja tegelikult hakkab üsna kiiresti hoopis jahe. Praegu oleme lausa maagilisel jõetee-jupil. Jõgi on siin pigem kitsas ja vasakul kaldal on sillerdavaid, siri-trillerdavaid kõrgeid kaski. Nad sobivad meie teed ääristama.

Neljas päev (seitsmest) – murrame selgroogu. Praegu on see aeg, kus hakkame väsima. Aga see on nii okei. Sest mul on küll vist nädal aega järjest hea tuju olnud.

Mnjamh, olen natuke armunud sellesse kõigesse siin. Ja suhtlemine pakub mõnu ja see elu, mida me siin elame – kogu aeg on midagi, mis teeb nalja, või midagi, mis on ilus. See kõik mõjub natuke kirjeldamatult ja sellepärast on mul hirm midagi öelda. Ma kardan, et midagi jääb edastamata või et kirjeldused võiksid moonutada ta tõelist olekut ja olemust. Ja eks see vist ole kirjeldus omaette, mis?

 

22. juuli

Jõudsime kinost tagasi. Tulin üles, pakkisin ennast lahti ja pugesin kiiresti voodisse. Et selleks hetkeks, kui saabub kurbus, mille tulekut ma ette tajusin, oleks vähemalt midagi hästi – ma oleksin oma kodutekkide vahel ja maailma eest peidus.

L jõudis ja tõdes, et ma olen väsinud. Ta tõi alt vett ja tegi akna lahti, et natuke õhku sisse lasta. Andis salvrätipaki riiulilt mulle lähemale. Pani suurema tule, laualambi kustu ja aitas öökapilambi valgust sättida (äpist saab tuld panna põlema kõikvõimalikes värvitoonides). Võttis kotist plastkarbi küpsistega, tegi karbikaane lahti ja asetas öökapile – juhuks kui.

„Kas sa saad siin suures majas üksi hakkama?“ „Te olete ju all.“ „Kas sa saad siin suures toas üksi hakkama?“ „Ma arvan, et see ei ole halb, kui ma natuke üksi olen.“ Naeratasin talle. Ta läks alla teistega lauamängu mängima, kaks valikut: kas „Carcassonne‘i“ või „Wingspani“.

Nad ütlevad, et tuleb hingata, eks? Ma proovisin võimalikult sügavalt hingata siiiisse, välllja, siiiiisse, vääällja – huuh.

Ja siis järsku ärkasin. Ärkasin selle peale, et läbi lahtise akna kostus õuest mehehääl, mis ütles: „Kuku!“ Olin magama jäänud. Avastada, et oled uinunud, kui on olnud raske, on nii lohutav. See tähendab, et need teadvuses taguvad muremõtted on jäänud piisavalt vaikseks, et millelegi muule on tekkinud ruumi – näiteks faktile, et oled väsinud. Ja keha saab magama jääda. Kui siis uuesti ärkad, saad avastada, et too hetk on nüüd möödas, vähemalt mingil määral.

Peale seda avastust tegin järgmise: oli sadama hakanud. Kostus midagi plärina (vihmapiisad vastu kõvasid pindu, näiteks katus või kasvuhoonemajake) ja sahina (piisad vastu puude ja põõsaste lehti) vahepealset. Ka õhk mu toas oli muutunud. Temast oli saanud midagi märgatavat, midagi, mida mu nina tajus erinevana. Tal oli oma liikuvus ja oli tunda, et ta tuleb kuskilt või kellestki. Ta tuli vihmast.

Ma ei saanud aru, kui palju aega oli möödunud mu uinumisest. Aga tatt mu ühes ninasõõrmes oli alles ega lasknud õhul läbi liikuda, mille põhjal eeldasin, et see aeg ei saanud just pikk olla. Proovisin oma hingamisteid tühjendada, aga üpris edutult. Hakkasin lugema ja sõin küpsiseid, mis nüüd nii isuäratavad tundusid. Keha oli nuttes justkui taaskäivitunud ning maitsepungad mu keelel tundusid ekstra ärksad, nad panid tähele kõiki magususi ja soolasusi.

Kui me magama jäime, sadas ikka veel ja ma teadsin, et mööda tänavat jookseb väike jõgi alla. See juhtub iga kord, kui tugevamalt või pikemat aega järjest sajab – see on üks neist asjadest, mis ei muutu.

 

Seventeen will feel like seventeen

Võib olla suvi. Ja sul võib olla sõprusringkond paljude erinevate inimestega. Ja kui aeg kätte jõuab, lähed sa nädalaks kõikide nende sõpradega laevale elama. Te sõidate iga päev uude kohta ja see kõik võib olla natuke nagu filmist. Igal hommikul ärgates ja laevakerest välja tekile astudes avastate ennast keset Peipsit ja kogu ta vett, juba sõitmas järgmisse sadamasse. Sööte eelmisel päeval järele jäänud hommikupudrust tehtud pannkooke ja vaatate ilma enda ümber. Kas vesi lainetab? Raputab teid tugevalt või tasaselt? Kas päike kuumutab juba hommikul lagipähe? Aga kas on tuult, mis juukseid näo ette puhuks, samal ajal päikese kuumust leevendades? Kõik see, kõik see.

Ja õhtul hambapesu, lambanahkade asemeks laotamine, magamiskottidesse pugemine ja magamine külg külje kõrval nagu silgud pütis.

Sa võid elada nii.

Ja võib olla suvi. Sa võid olla seitseteist ja esimest korda elus öelda kellelegi, et sa teda armastad. Esimest korda. Ja tunda seda segadust, mis ütlemisega, esimest korda ütlemisega kaasneb. Kas seda tehakse nii??? Ja samas selle segadusega üheaegselt elevusetseda. Oodata seda vastust ja et mis siit edasi. Nüüd, kui ta teab.

See võib olla nii, see kõik. Aga ometi on see maailmavalu ka seal, seitsmeteistkümnestes. No tee, mis sa teed. Ikka ja jälle sa arvad, et oled üksi. Ja tõded, et elu on lihtsalt igavesti enda distsiplineerimine??!??? See, ja nad kõik võivad olla su ümber, aga ikka ei saa lahti tundest, et lõpuks olen ju ikkagi ainult Mina siin, üksi. Sees on ebalus ja kõhklus ja valu. Ja sa lihhhtsalt ei tea. No jumal, ma ei tea ju??!

Oh ja sellest rääkimatagi, et olgu neid inimesi ümber tahes kui palju, keegi ei mõista sind. Seitseteist ütleb sulle, et sa. oled. üksi.

Sest vanustega käib ikka kaasas mingi paratamatus ja omamoodi kord. Mis juhib need vood ikka samadesse, ühtedesse ja samadesse sängidesse voolama.

 

 

---

Elisabeth Tiidelepp (18): „Mul on unistamisega hästi keerulised suhted. Suhkruga samamoodi.“