Millest see on?
See on haakidest. See on kuulumisest. See on alustamiste vabadusest. See on horisontaalsete telgede ristumise võimalikkusest. See on tundmatutest. See on lootusest, et juhtub. See on soovist, et keegi muutub putukaks. See on siin.
See on – hakata minema.
Jõuda juhuslikku punkti, puhata. Puhata ja hakata minema ja puhata, et hakata minema, et mingis punktis puhata, kuniks hakata minema.
Proloog
Tahtsin elada maastikul enda arvates minimaalse pagasiga. Lennata suvalisesse riiki (Albaania), kus maandudes hakata suvalises suunas kõndima. Õhtuse hämaruse eel vaatasin ringi pilguga, kus oleks parim võimalik koht magamiseks.
Hakkasin oma suvalist trajektoori Balkanil kutsuma ekspeditsiooniks, et muuta see oma baka lõputööks, kuhu kirjutasin, et
Maastik aktiveerib kehas olendi, keda iseloomustavad eeskätt tundlik kohanemisvõime ja teravad meeled. Olendil puudub eneseteostus- ja kuuluvusvajadus, kohal on reaalne füüsiline ruum ühes häälte, lõhnade, vormi, atmosfääri ja Maslow’ vajaduste hierarhia kõige laiemate astmetega: söögi, joogi ning turvalise peavarjuga. Olend peab tähtsaks seda, mis toimub praegu, mitte mis juhtub tunni aja pärast. Tema ja olemise vahel on reaalne suhe. See on loomulik tajuolukord.
| NULLIS ÖÖ | |
| KOORDINAADID: | 41°14’38.1” N 19°56’10.3” E |
| EHAST KOIDUNI: | 19.18–5.42 |
| KÕRGUS MEREPINNAST (meetrites): | 207 |
| HIRMU ASTE: | 2/10 |
| ASUKOHA TÜÜP: | lennujaamas, polstrita istmereal |
| VIIMATI NÄHTUD INIMENE: | reisija, 20 cm |
| SOOVITAN: | 3/10 |
Ärkan lennujaama pingiunest. Paremal avatakse vahuvein, välja on otsitud kuus pokaali. Vasakul on kolm sõbrannat, kes hüppavad eriti rõõmsalt ükshaaval üle telefoni, taustaks airBalticute vankumatu rivi.
*
Alguses oli see tänavanurk, viie tee ristmik. See oli palju inimesi, puud ja päike. Tänavapühkija, lillemüüja, mootorratas ja puuviljaturg. Lillemüüja loeb raha, kohendab jope hõlmu. Maani seelikuga naine, kolm kotiga tütarlast. Lillemüüja viskab plastpudeli puu alla. Lillemüüjast möödub kahe suure kilekotiga poiss. Kilekotist kukub prügi välja. Lillemüüjast möödub helendav poiss. Helendav poiss istub. Helendava poisi käed värisevad, ta tõmbab tikku. Linnud on valjud. Koer lõõtsutab. Lillemüüjal on klient. Klient huvitub amplist. Jalgratta kummid vilisevad, kui härra pidurdades mäest alla sõidab. Koera peremehe äratuskell heliseb. Valjult muusikat mängiv auto sõidab mööda. Helendava poisi suits on poole peal. Helendav poiss tõmbab aeglaselt enda ette suure risti. Looma-mustrilise kotiga pikk mees vaatab helendavat poissi. Helendav poiss lükkab lühikeste pükste sääred veel kõrgemale. Keegi annab signaali. Loomamustrilise kotiga pikk mees on tõsine. Helendav poiss vaatab päikesesse. Kõik vaatavad päikesesse. Puuviljamarketis müüakse pepsit. Kirikukellad löövad. Kõik on tõsised. Politseinik sörgib mööda jalgrattateed. Kaubaauto sõidab kohviku ette, hakatakse kaupa maha laadima. Kaubaauto mootorit ei lülitata välja. Helendav poiss on kadunud. Naine kastab kanistrist veega kuuma asfalti. Kaks tüdrukut astuvad panka. Lillemüüja võtab jope seljast. Lillemüüjal on igav. Helendav poiss on tagasi. Helendav poiss võtab jope seljast. Helendav poiss lõhub neljanda seina. Helendav poiss vaatab
…
mind.
Tal on nüüd minu pastakas.
Ma oleksin pidanud teda valvama, et ta saaks magada.
Ta on Ameerikast.
Tal ei ole passi.
Ta on noorem kui mina.
| ESIMENE ÖÖ | |
| KOORDINAADID: | 41°17’29.4” N 19°48’55.3” E |
| EHAST KOIDUNI: | 17.56–05.36 |
| KÕRGUS MEREPINNAST (meetrites): | 336 |
| HIRMU ASTE: | 2/10 |
| ASUKOHA TÜÜP: | künka veerel, lagunevas majas, betoonpõrandal |
| VIIMATI NÄHTUD INIMENE: | mees binokliga, 25 m |
Päike on juba madalal. Aeg on platsi võtta. Olen päevateel möödunud suurepärastest varjualustest, tunnelitest ja majadest. Otsustan jääda sisse varisenud seinaga majja, kus olen samal ajal nii sees kui väljas: katus, värskus, tuulevaikus, vaade välja. Olen teisel korrusel, kõrgemal (inim)loomadest. Teen aseme, poen põhku. Õdus on.
| TEINE ÖÖ | ||
| KOORDINAADID: | 41°15’14.8” N 19°50’24.2” E |
41°15’13.5” N 19°50’22.6” E |
| EHAST KOIDUNI: | 17.57–05.35; | 17.57–05.35; |
| antud asukohas | 17.57–20.32 | 20.32–05.35 |
| KÕRGUS MEREPINNAST (meetrites): | 142 | 151 |
| HIRMU ASTE: | 9/10 | 8/10 |
| ASUKOHA TÜÜP: | jõesängis, puu all, kuivanud savil |
aasal, teadmata otstarbega osmikus, puupingil |
| VIIMATI NÄHTUD INIMENE: | kitsekarjus, 40 m | pika koonuga siil, 1 m |
| LÕHN: | hirm | kodu |
Karjus nägi, kuidas ma oja ääres kükitan ja kilekotilt viimast võid limpsin. Jälgis, aga ei teinud juttu.
Jõgi summutab kõik helid, kaasa arvatud ettekujutuse viljad.
Olen harjunud, et vihmaga tuleb kiiresti reageerida. Taevast nähes olen valmis tegutsema, eeldan, et iga sekund loeb, ja torman valget majakest inspekteerima. Enne vihmahirmu olin veendunud, et sellesse väikesesse päevinäinud osmikusse üle jõe, eramaa rohelisel aasal, ma lihtsalt ei trügi. Otsus on kiire ja intuitiivne, otsust peaaegu polegi, on ainult tegutsemine. Kõik mu meeled on ärksad, olen samal ajal halvatud ning maaniline. Mis siis, kui tehnika märjaks saab, mis siis, kui ma olen peagi üks porine krõnks.
Praegu on päike teisel pool maakera ja ma lihtsalt ootan, millal ta tagasi tuleb.
Oli see vast öö. Välku lõi ja väga palju. Sulgesin silmad, nägin jätkuvalt heledaid sähvatusi, müristamine. Hütikest ma enam ei pelga. Öö harjutas mind sellega ära. Koidik on läbi. Ootan rahulikult vihma möödumist, et päevaga alustada. Kardan, et uinun oodates ning ärkan uuesti keset päeva, ümbritsetud karjapoisist ja ajakirjanikest. Pelgan päikesepaiste raiskamist, mitte enda keha avastamist sellest inimlikust olukorrast, kus heade soovidega hulkur põõnab võõra katuse all, et mitte märjaks saada.
Hommik.
Tunnen meeleheidet. Niiske, suisa märg, väsinud, eesmärgitu, suvaline, porine – nii ma tatsan paljajalu mööda jõge, mis ulatub poole sääreni. Peatun teeristil, kus peale minu on kaks suurt prügikonteinerit, nagu siin kombeks. Mukitud tädi peatab auto ja viskab kotid prügi sekka, küsin, kuhu ta läheb, teesklen, nagu mul oleks vahet. Pressin end kahe koolilapse vahele. Mind pannakse maha marketi ees. Mul on raske olla ja ma mõtlen, et Albaania ongi tuksis, mitte et kell pole kaheksa ja minu rõõmus meel pole veel välja sulanud.
| KOLMAS ÖÖ | |
| KOORDINAADID: | 41°14’57.4” N 19°52’00.6” E |
| EHAST KOIDUNI: | 17.58–05.33 |
| KÕRGUS MEREPINNAST (meetrites): | 476 |
| HIRMU ASTE: | 4/10 |
| ASUKOHA TÜÜP: | mäe veerel, lagedal, kivirünkade vahel, rohukamaral |
| VIIMATI KUULDUD INIMENE: | üle oru kostev laul |
Kontidest käib läbi teadmine, et see liikumatu ja pime magamiskotis vorst või nukkuv liblikas, teisisõnu mina, on valla kõigele ja kõigile.
See ei olnud torm nagu eile – aga midagi ta oli, ei saa öelda, et teda polnud. Oli ka totaalne kangestus, kõiki meeli haarav (kahtlus)moment, ning reaktsioon – madrats suurima kivi kõrvale, veekindel kott seinaks, punane ristkülik kivide vahele kinni ning kükitangi nagu tilluke muna. Aeg seisab, aga aeg ei seisa. Mina ei liiguta, aga vihm trummeldab. Pulss käib ühes vihmaga üles-alla.
Nokin une ja ilma piiril, mõlemad on segased ja kanged. Ja siis on see läbi. Julgen ennast maailmale avada. Päikeseratas on jälle siinpool horisonti. Kellelgi algas pime öö, aga siin on meil taas valgust.
| NELJAS ÖÖ | ||
| KOORDINAADID: | 41°18’03.2” N 19°50’49.7” E |
41°18’05.7” N 19°50’41.0” E |
| EHAST KOIDUNI: | 17.59–05.31; | 17.59–05.31; |
| antud asukohas | 22.00–01.15 | 01.25–3.37 |
| KÕRGUS MEREPINNAST (meetrites): | 185 | 188 |
| HIRMU ASTE: | 9/10 | 2/10 |
| ASUKOHA TÜÜP: | äärelinna südames, mänguväljakul, mängulaevas, pingil | äärelinna tänaval, ehitusjärgus eraomandis, teisel korrusel, betoonpõrandal |
| VIIMATI NÄHTUD INIMENE: |
mänguväljakust mööduv autojuht, 10 m |
Esimene kord kesklinnas ööbida. See peabki hirmus tunduma. See ongi eneseületus. Võibolla juhtubki midagi. Võibolla aetaksegi ära. Võibolla varastataksegi kott ära. Aga siis ongi nii. Ja siis ma teangi, miks selliseid asju teha ei tohi. Viimane aeg, et midagi ootamatut juhtuks. Praegune plaan on võimalikult hilja koht sisse võtta. Mida minut edasi, seda tugevam tunne, et kõik kisub kiiva.
Järjekordse tormi tõttu polnud öö kerge. Laevatekk pargis ei hoidnud vihma kinni. Kõik, mis ma enda kohale konstrueerisin, sadas läbi. Märjalt ei saa magada.
Päike pole tõusnudki ja mina olen taas oma ristmikul kesklinnast kilomeeter lääne poole, siin tunnen ennast hästi. Ootan ja vaatan. Linnud juba laulavad, peagi ärkab ka teerist, varsti saabub lillemüüja oma ebahariliku sõiduvahendiga ning hakkab kastist lillepotte välja tõstma, kohe kihutavad taksod igasse suunda, nendest kollane pargib puuviljamarketi ette ning poiss krepiputkast avab metallvärava.
Helendavat poissi pole näha. Ma tahaksin ta üles leida. Riputasin strateegilistesse punktidesse kuulutused. Esimese kinnitasin tutvumispaika, lillemüüjast mõned meetrid. Teiseks läksin tagasi ristmikule, kus minu ja tema teed lahku läksid, ning kleepisin kirja posti külge. Ma arvan, et helendav poiss satub siia uuesti, kuna ta ütles, et see tänav on osa tema rutiinist. Viimase teksti panin USA saatkonna juurde, kuna ta pidi sinna minema esmaspäeval uut passi taotlema. Esmaspäev on küll möödas, aga nagu ma administraatori jutust aru sain, läheb passiga vähemalt kolm nädalat. Umbkeelne politseinik oli alguses umbusklik, kuid lõpuks tõdes, et kiletatud paberitükk ühe lause ja telefoninumbriga on süütu, ja see võis jääda. Selgus, et kollase müüri, okastraadi ja relvastatud valvuritega ümbritsetud saatkonna hoone kõrvalkvartalis asub roosat värvi, esmapilgul tühjana näiv koolimaja. Jälgisin maja eemalt ning käisin seeski, seal elavad inimesed, aga helendavat poissi pole nende seas. Ta ütles, et talle meeldib Tirana suurim park, see lokkava taimestikuga maa-ala on tohutult suur. Ta ütles, et võib mulle seal kõiki häid kohti näidata ning õpetada, milliste bussidega sõita tasub. Uurisin pargivahilt, aga tema sõnutsi pole siin mitu kuud keegi maganud. Ma arvan, et pargivaht pole lihtsalt märganud. Otsustasin ühe öö pargis magada.
| VIIES ÖÖ | |
| KOORDINAADID: | 41°20’08.1” N 19°48’03.2” E |
| EHAST KOIDUNI: | 18.00–05.30 |
| KÕRGUS MEREPINNAST (meetrites): | 91 |
| HIRMU ASTE: | 4/10 |
| ASUKOHA TÜÜP: | pealinnas, erakrundil, autoistmel |
| VIIMATI NÄHTUD INIMENE: | autoomaniku vend, 1 m |
Eilse pühendasin turismile ja tarbimisele. Olin jalgratturina osa Tirana liikluskultuurist. Ostsin roosa kleidi ja värvisin huuli. Külastasin mahelettidega toidukauplusi. Nautisin seljakotivaba elu. Päike. Sain teada, et toidukoha tualetti palumiseks peab mul olema kas seljakott, punased huuled või jalad ristis ja hääl pinges, et tekitada vaimukas õhkkond.
Kui keegi uurib, kas mul on abi vaja, kas mul on kõik hästi, on harjumuspärane vastata, et saan hakkama, ära minu pärast muretse. Kuid tuleb välja, et probleemide jagamine on kasulik ega tee abipakkujale tüli, pigem on mõlemal lahku minnes meel rõõmsam. Näiteks võin politseinikule öelda, et tänavakoerad hirmutavad mind, ja kogeda, kuidas mu teed valvatakse, kuni silmapiiri taha kaon. Võin öelda, et ma ei tea, mis putukas mind hammustas, ja olla võõraga ühises teadmatuses. Kohalikule, kes uurib, kas mul on midagi vaja, võin öelda, et vesi on tõesti otsakorral, ning käia tema tares pudelit täitmas. Võin küll küsida, kus on jõgi, või öelda, et mul on külm, ja vaadata, kuidas probleemid lahenevad.
Ma julgesin siseneda päikesepaistes roosasse majja ja piiluda kodutute eluruume, madratsihunnikuid ja väljaheidete tuba, aga ma ei julge neile süüa pakkuda ega neilt helendava poisi kohta küsida.
Miks
Ma kardan, et
Nad ei saa minust aru
Ma ehmatan neid
Mis saab siis, kui oleme söömise lõpetanud
Mis saab, kui mõni neist tahab minust midagi, millest ma aru ei saa või mida ma ei taha
| KUUES ÖÖ | |
| KOORDINAADID: | 41°18’49.7” N 19°49’35.4” E |
| EHAST KOIDUNI: | 18.01–05.28 |
| KÕRGUS MEREPINNAST (meetrites): | 131 |
| HIRMU ASTE: | 3/10 |
| ASUKOHA TÜÜP: | pargis, puude all, rohukamaral |
| VIIMATI NÄHTUD INIMENE: | tervisejooksja, 30 m |
Kui kaugele ma saan endast (selle) struktuuri viia. Millise ööpäeva faasini saan ausalt olla vaba soovist teada, kus on minu turvaline, hea, soe paik magamiseks?
Pargis oli niiske. Heitsin maha laiema teeraja ja staadioni vahele, puude varju. Uinusin enne, kui viimased sportlased lahkusid, ärgates olin ise staadionil esimene.
Praegu on päike teisel pool maakera ja ma lihtsalt ootan, millal ta tagasi tuleb.
Täna sai ööst päev kiiremini kui tavaliselt. Nendevaheline piiriala, hommik, aeg uimerdamiseks, oli minu jaoks lühike.
Magamiskotist välja, elu seljakotti ja ülendav samm varjatud ruumist avalikku, ühiskondlikku ruumi, muru seest kivikillustikule.
See ei ole ainult magamine, see on kohaga koos elamine õhtul, öösel, hommikul, päeval. Avan silmad enne parki. Näen, kuidas puiestik ärkab minu järel, esimesed tervisesportlased, treener koos jõulise kergejõustiklasega, kaks vestides memme, pead pöetud, ringe sörkimas, energiline koer laisa peremehega. Juba hakatakse putkasid lahti pakkima, albaania härrad kogunevad lõputuks doominoturniiriks. Inimesi ilmub muudkui juurde ja popkornimasin huugab.
Albaania härra on lühike, kaabuga, koomiliselt kitsaste, või vastupidi, koomiliselt laiade õlgadega, nahkmantlis ja triibuga pükstes.
Albaania härra riided pole talle kunagi liiga suured, need on täpselt parajad.
Albaania härra müüb pingi peal suitsu.
Albaania härra jalutab kaalukate sammudega pargis.
Albaania härra koputab tänaval igale tuttava aknale.
Albaania härra kohtub teise albaania härraga.
Albaania härra on värske soni ja vestiga, viksitud kingades ja heledates pükstes.
Albaania härral pole lapselapsi.
Albaania härra tunneb ära värskete päikeseprillide järgi.
Albaania härral on käes fanta tropical.
Albaania härra ei pese käsi.
Albaania härra käsivarred on alati kaetud.
Albaania härral on selgus.
Albaania härral on kroon ja puusakett.
Albaania härra pole ei moslem ega kristlane.
Albaania härra on iseenda kuningas.
Albaania härra on perepea.
Helendav poiss näeb teistsugune välja. Ta helendab. Keegi teine siin linnas ei ole selline, ta on äratuntav ja meeldejääv. Küsisin kerjustelt ja tänavamuusikutelt. Keegi ei tunne helendavat poissi. Edaspidi küsin kõikidelt politseinikelt kahte asja: kas nad teavad midagi helendavast poisist ning kas nad, palun, võiksid hulkuvad koerad minu kannult lahti raputada.
| SEITSMES ÖÖ | |
| KOORDINAADID: | 41°18’16.6” N 19°46’09.4” E |
| EHAST KOIDUNI: | 18.02–05.26 |
| KÕRGUS MEREPINNAST (meetrites): | 239 |
| HIRMU ASTE: | 1/10 |
| ASUKOHA TÜÜP: | mäeveerel, haudade taga, seedermänni all, rohukamaral |
| VIIMATI NÄHTUD INIMENE: | ohtlik vanamees, 20 cm |
Keegi oleks Orioni vöö justkui ära loodinud, see on minu horisondiga täiesti paralleelne.
Uinudes vaatan lennukeid, kes minuga samal kõrgusel ühtlases tempos edasi-tagasi sõuavad.
Hommiku saabumine siinpool Tiranat on vaevarikas ettevõtmine. Päike peab igal hommikul roomama esmalt üle kõrge mäeaheliku.
| KAHEKSAS ÖÖ | |
| KOORDINAADID: | 41°14’54.6” N 19°57’24.8” E |
| EHAST KOIDUNI: | 18.04–6.25 |
| KÕRGUS MEREPINNAST (meetrites): | 404 |
| HIRMU ASTE: | 5/10 |
| ASUKOHA TÜÜP: | mäeveerel, tunnel-koopas, liival |
| VIIMATI NÄHTUD INIMENE: | härra, kes peab restorani ning laenutab taskulampe, vahendab giide ja räägib koopast üldisemalt; 50 cm |
Ütlen, et ei vaja abi, hakkan valitud suunas enesekindlalt pimedusse sammuma. Asjaajaja hõikab järele info for free for free come. Ta tahab, et tuleksin. Lähengi. Mees näitab koopakaarti, mees näitab, kuhupoole koobas jääb, mees pole ise koopas maganud. Jõuan küla viimase majani, valin raja ning lähen.
Pimedas magasin kauem kui tavaliselt. Kui minu keha koopast välja ronis, oli päikeseratas mägede tagant näha.
See oli tõsiselt tore elupaik. Ärgates nägin silmipimestavat tunnelisuud, kes hüüdis, et ma õue jookseksin. See on põhjus, miks otsustan ka järgneva öö samades koordinaatides veeta.
| ÜHEKSAS ÖÖ | |
| KOORDINAADID: | 41°14’54.6” N 19°57’24.8” E |
| EHAST KOIDUNI: | 19.05–6.23 |
| KÕRGUS MEREPINNAST (meetrites): | 404 |
| HIRMU ASTE: | 2/10 |
| ASUKOHA TÜÜP: | mäeveerel, tunnel-koopas, liival |
| VIIMATI NÄHTUD INIMENE: | restorani omaniku noorim tütar Ester, 10 cm |
Külakeskusest koju minnes eksin ära. Radu on äkitselt rohkem kui päeval. Kõnnin ühtepidi, jooksen tagasi ja edasi, kõnnin veel rohkem tagasi. Lõpuks liigun mööda ühte ja sama trajektoori, kuni näen pesu koopasuu ees kuivamas. Läks õnneks. Hea, et mul oli taskulamp. See oli hirmus. Hirmus, kuna olin lahkunud oma seljakotist.
Hommik.
Rahulik on olla.
Olemine on rahul.
On vahetuse aeg.
Keegi uinub, keegi ärkab.
Koopaloomad-paljujalgsed, nahkhiired ja ämblikud vajuvad unne, mina rooman koopast välja.
Kõik toimib. Lihtne on olla.
Enne päikese haripunkti
Lahkudes palusin baarmenil poistele ja väikesele Estrile edasi öelda, et ma ei tule täna palli mängima, et nad ei ootaks, ka homme mitte. Loputasin jalad ja katsin nad kinni. Üle mitme päeva varjasin oma kanna ja varbad. Ostsin laste lemmiku, 20-lekise maasika-vanillijäätise, ja läksin. Külaelanikud noogutavad juba kaugelt – see on tüdruk, kes elab koopas.
Võibolla oleks mul reisilooma vaja. Kas keegi julgeks rünnata neiut eeslil?
| KÜMNES ÖÖ | ||
| KOORDINAADID: | 41°14’38.1” N 19°56’10.3” E |
41°14’39.9” N 19°56’11.8” E |
| EHAST KOIDUNI: | 19.06–6.21; | 19.06–6.21; |
| antud asukohas | 19.06–23.11 | 23.11–6.21 |
| KÕRGUS MEREPINNAST (meetrites): | 207 | 209 |
| HIRMU ASTE: | 3/10 | 1/10 |
| ASUKOHA TÜÜP: | jõest 40 meetrit, puu all, põõsa kõrval, rohu kamaral |
jõest 40 meetrit, renoveeritava restorani katusega terrassil, maakivipõrandal |
| VIIMATI NÄHTUD INIMENE: | gender reveal party turvamees, 2 m |
See öö on sürreaalne: öine leitsak, minu kuumusest pundunud käed, Suur Vanker, tiisel allapoole, korvpallisuurune keraloom rühib läbi puhmaste mu pea juurest põõsasse.
Käis kõva pauk, heldeke, kuidas ma ehmusin. Sinised sädemed sööstsid taevasse ning samas toonis toss värvis kaljuvaate.
Tuleb poisslaps.
| ÜHETEISTKÜMNES ÖÖ | |
| KOORDINAADID: | 41°16’13.8” N 19°51’48.0” E |
| EHAST KOIDUNI: | 19.07–6.20 |
| KÕRGUS MEREPINNAST (meetrites): | 225 |
| HIRMU ASTE: | 2/10 |
| ASUKOHA TÜÜP: | elamurajooni ääres, ehitusjärgus kolmekordne maja, esimene korrus, betoonpõrand |
| VIIMATI NÄHTUD INIMENE: | katusel naabrimees, 230 m |
Kuna ma pole ööde jooksul mitte kellegagi kokku põrganud, muutun järjest julgemaks ja hooletumaks. Eelviimasel ööl ei tõstnud ma enam ID-kaartigi magamiskotti ümber, olen põõnanud kauem ja avalikumatel platsidel. Tahaksin teada, paljud on minust möödunud, oma semu müksanud ja näpuga osutanud, et siis hirmunult või itsitades (või neutraalselt) edasi marssida.
Huvitav, mis sellest majast küll saab. Mis toas ma olen. Nii suured aknad igas seinas, see ei ole tavapärane Albaania kodu, liiga palju kuumust tuleb sisse. Tegemist on kas uhke söögisaali või väga rikaste inimeste elutoaga, tulevikus kahtlemata korraliku jahutussüsteemiga.
| KAHETEISTKÜMNES ÖÖ | |
| KOORDINAADID: | 41°19’37.2” N 19°45’40.0” E |
| EHAST KOIDUNI: | 19.08–6.18 |
| KÕRGUS MEREPINNAST (meetrites): | 161 |
| HIRMU ASTE: | 7/10 |
| ASUKOHA TÜÜP: | mäeveerel, võsas, murukamara peal |
| VIIMATI NÄHTUD INIMENE: | mees, kes läks kanaaedikust harki võtma |
| VIIMATI NÄHTUD OLENDID: | kolm lahtist koera, kes mind pikalt jälgisid, ei haukunud ega tulnud mind nuusutama |
Ja ma ei saanudki teada, mis juhtus pärast, rääkimata sellest, mida ta praegu teeb. Lihtsalt loodan, et helendav poiss saab hakkama. Kahju, et ma ei pakkunud piisavalt abi. Oleksin pidanud, sest ma oleksin saanud. Ma arvan, et ma kartsin.
Praegu on päike teisel pool maakera ja ma lihtsalt ootan, millal ta tagasi tuleb.
Igal pool kaevandatakse, igal pool on pakendiprügi. Kui järjekordne triibuline Mercedese segumasin või punane veok mööda tuhiseb, tõttavad tibud kana ümber kobarasse.
Vana naine seob haokubu kokku; vana naine kõplab maad kartulikoti peal istudes. Ilmselt on tal olnud väga raske elu, aga ta näeb oma kortsude, karmide liigutuste ja valge pearätiga nii ilus välja.
Need koerad ei käitu nagu koerad. Kas julgen pikali heita või otsin uue koha? Koerad ei oska puu otsa ronida.
| KOLMETEISTKÜMNES ÖÖ | |
| KOORDINAADID: | 45°37’30.3” N 8°42’47.2” E |
| EHAST KOIDUNI: | 20.26–6.26 |
| KÕRGUS MEREPINNAST (meetrites): | 234 |
| HIRMU ASTE: | 3/10 |
| ASUKOHA TÜÜP: | lennujaamas, Lufthansa lounge’is, kaarjal punasel kunstnahkdiivanil |
| VIIMATI NÄHTUD INIMENE: | reisija, 0 m |
Ma kardan, et siin on palav, ja ma kardan oma pissihäda, kuna selle saabudes pean kogu oma tavaariga tualetti seiklema.
Ärkan kell 1.41, see numbrikombinatsioon vaatab mulle vastu kolmelt ekraanilt korraga.
Õhku ei ole, ruumi ei ole. Päike peaks varsti tõusma.
| NELJATEISTKÜMNES ÖÖ | |
| KOORDINAADID: | 59°25’17.5”N 24°44’21.0”E |
| EHAST KOIDUNI: | 20.57–5.49 |
| KÕRGUS MEREPINNAST (meetrites): | 22 |
| HIRMU ASTE: | 0,5/10 |
| ASUKOHA TÜÜP: | üürikorteris, oma toas, oma voodis |
| VIIMATI NÄHTUD INIMENE: | Liisamari Viik, 0 m |
Ma maksan ühele naisele raha, et mul oleks risttahukas, kus ma saan alati üksi olla, kui ma tahan. Mul on seal sees üks pehme tahukas, millele ma üks kord päevas alati mitmeks tunniks puhkama lähen. Siin on väga palju selliseid suuremaid risttahukaid, kus sees on omakorda üks või mitu väiksemat risttahukat. Neid laotakse üksteise kõrvale ja üksteise peale. Ma olen tagasi ja minu eraldatud nelinurk kallistab mind tuttava turvatundega, kus näiliselt on midagi ka homme nii, nagu oli eile.
Praegu on päike teisel pool maakera ja ma lihtsalt ootan, millal ta tagasi tuleb.
Kokkuvõte
Manuaal
- Saabu ja lahku pimedusse mähkunult ning keegi ei saa kunagi teada.
- Ole valmis kasteniiskuseks.
- Valges tasub teha eeltööd, kontrollida magamispaika.
- Üks silm hoia alati taevas.
- Ei ole hea teha midagi, mis tundub vale või pahatahtlik.
- Ära ütle kellelegi oma nime, sünniriiki, liikumissuunda ega vanust, kui sa ei taha.
- On lihtsam, kui inimesed ei mõista kohe, et sa ei maganud voodis.
- Ära hoia energiat kokku enda eest hoolitsemise arvelt. Vaheta ja pese riideid, kasuta süües lusikat, kreemita nahka ja võimle.
Kadri Joala (23) mängib enne uinumist kujutlusega moldaavlasest, kes leiab mere kaldalt kummalise vormiga kivi ja veab eseme ajaloolise leiuna koju, või jätab selle hoopis luigeluude ning katkise ämbri vahele lainetesse loksuma.
