„Sa peaksid rohkem lugema.
Värske Rõhu päevikute raamat“
Värske Raamat nr 36, 2025
*
Mis mõte on päeviku kirjutamisel?
Mulle on päevik ennekõike oma aju seisundi jäädvustamine. Aga milleks seda teha? Et end lahti harutada. Et endale midagi tõestada? Et vaimselt oksendada, endast midagi kripeldavat välja saada… „Päevikut kirjutatakse ju ka selleks, et ei peaks ise mäletama. Et saaks lahti oma koormavatest mälestustest, aga samal ajal ei kaoks need täielikult.“ (lk 249, Riste Lehari) Et end oma mõtete rõhu alt vabastada. Kirjutades, sõnastades saab oma mõtte- ja kogemusrägastikku kaugemalt vaadata, eraldada end kui tegijat ja tehtu kohta lugejat. Piisava pühendumise korral toob see mõttespiraali uppuja maa peale tagasi, laseb tal korraks nõiaringist lahkuda. Näha asju nende terviklikkuses.
*
Mõistagi on inimese mõtted katkelised ja seosed nende vahel küll sügavad, aga hägusad, ning kui päevik on ajujäädvustus, siis peegeldab seda hägusust ka tekst. Aga katkendlikkus meeldibki mulle väga. Just martkangrolik seoseline katkendlikkus. Pealtnäha täiesti erinevate mõtete vahel niitide tõmbamine ongi olu täielik kogemine, see peegeldab elu enda eklektilist loomu! „Neid päevikuid seovad nii nähtavad kui ka nähtamatud niidid, mõned tugevamalt, konkreetsemalt, teised pehmelt, õrnalt, ähmaselt.“ (lk 8, eessõna) Lohutavate seoste leidmine seosetuses on kogumikku läbiv joon; seoseniidistik, nagu seeneniidistikki, ühendab (või vähemalt püüab ühendada) omavahel kõiki, ja teeb seda tasandil, mida meie ei hooma. Ka lugeja ei jää niitide haardest vabaks ja selles seisnebki kogumiku väärtus – oma mõtetega paralleelide tõmbamises, mõtteliselt autoriga dialoogi pidamises. Üleüldse on üks lugemise väärtusi ju uued mõtted. Mõtle ja loe ja loe ja mõtle, palun, järjepidevalt.
*
Raamatut „Sa peaksid rohkem lugema“ ei ole võimalik järjest lugeda. Võib-olla on asi minu kehvas tähelepanuvõimes ja suutmatuses ühe tundega tekstilt teisele lülituda, aga kogumik on üldse keeruline formaat. Probleem tekib eriti novellikogudega, kui kiindun liialt ühte miljöösse ega raatsi sellest lahti lasta. Päevikukogu puhul lisandub sellele isiklikumgi tase: ma kiindun autorisse, tema minasse ja mõttekäikudesse, lähen lugemisega veidi parasotsiaalsekski. Kogumiku alguses sain hästi hakkama: lugesin õhinal ja armusin järjest Margit Lõhmusesse, Sanna Kartausse, Terje Toomistu waria’desse, Henri Otsingusse ja Ove Averini. Peale neid hajus mu tähelepanu veidi, vaatasin sõnu paberil ega loonud nendega isiklikku suhet. Muutusin kriitilisemaks. Ma ei haakunud Eva Mustoneni vanakraami- ja ehitustarbefetišiga, kuigi selle all peituv pooliku potentsiaali kinnisidee on mulle omane. Või e. g. s.-i elus ekslemise ja millegi otsimisega. Vahel läheb jutt lihtsalt mööda. Päevikuformaadi isiklikkus on küll selle trump – ma tahangi end autori ajju sisse söövitada, vaadata, mis seal toimub, kasutada nähtut ära, et võrdluse kaudu endale hoopis omaenda elu ja aju keerdkäike selgitada –, aga samas mõjub see kogumikus üleküllastavalt. Iga tekst nõuab nii intensiivset tööd iseenda peas toimuvaga, et ühelt päevikult teisele häälestuda on raske ja igaühega ei teki suhet: loen paar lauset uuest tekstist, otsustan, et ma ei ole selle autoriga samal lainel, solvun. Loen hiljem uuesti, saan aru, et olen küll. Või ei ole. Eelarvamuste teadvustamise õppetund.
Niidistikust välja langenud, lugemisrütmi kaotanud, lasin kogumikku edasi lehitsedes endale ligi vaid Mirjam Parve „Kehastumisharjutused“. Mõtlesin kümme lehekülge koos temaga abjektist ja keha äraviskamise vajadusest, samas ka võimatusest. Parve tekst on nii meeldivalt mõttetihe, aga tundelt siiski kuidagi õhuline, rafineeritud, filosoofiline. Jah, ma olen tõesti biolagunev. Ma olen raske ja kerge ja väga materiaalne! „[I]lu on kauge ja ebausaldusväärne nagu talvepäike“ (lk 178). „Kehastumisharjutused“ jäi mind kogu raamatust enim kummitama, Parve pani mulle vist nõiduse peale. Peaksin asetama haamri suletekile, et end tagasi tõelise maailma juurde tuua.
*
Margit Lõhmuse „Pruun märkmik 2008“ on märkmikule omaselt pealtnäha segane mõtete kogum. Selle üle juurdleb ta ka päeviku esimesel leheküljel.
„Ma ei oska joonistada. Minu käsi ei taha järgida mõtet, seda, mis toimub mu peas. Ma ei suuda. Mõtlen välja üksikuid lauseid. Ja siis ma mõtlen välja üksikuid lauseid. [—] Koorik inimestel on nii paks, et sorry, aga ma ei jõua kohale. Surmas saame kokku. Eks ole, aga keegi ei pea surema. Me ei pea aru saama. Tegeleme edasi mõttetustega. Tegeleme edasi mõttetuste õpetusega. Jah, pean õpetama teile oma mõttetust.“ (lk 23)
Ja seda mõttetust ma muudkui õpin. Tunnen iseennast Lõhmuse tekstis mingil määral ära. Meie ja meie üksikud laused. „Moskvas on hulkuvad koerad. Palju kodutuid koeri. Mõtlesin, et siis on koerad vabad. Et nad pole õnnetud. Kas vabadus on nagu lagedus?“ (samas) Ma arvan küll.
Lisaks põimisid end mu ajus kokku sellised seoseniidid: Lõhmuse tekstis on „filosoofiline türa“. Chris Krausil on „kontseptuaalne nuss“ (ingl a conceptual fuck)[1]. Krausi kirjutamisstiil on samuti katkendlik ja aistiline, ainult et tema kui kriitiku tekst on lisaks überspetsiifilistest viidetest läbi imbunud. Oh, füüsilisuse ja iha vastuvõetavamaks muutmine teooria abil!
*
Eredalt jäi meelde ka Ove Averini ja Henri Otsingu „Tõlkepäevik“, mis lihtsalt nõretab intelligentsusest. Päevik on kirjavahetus ajast, kui autorid tõlkisid koos Aquino Thomase tippteost. Õhus on küsimus, kas ohverdada sisu vormile või vorm sisule, nagu tõlkimisel ikka. Verba ipsa vs intentio. Ladinakeelses teoloogilises tekstis on aga kohe eriti palju nüansse, mida on võimatu tähendust kaotamata ilusti tõlkida. Peamiselt selle üle Averin ja Otsing arutavadki ning võrdlevad teoloogia keelt ja stiili lausa bürokraatiaga. Ma pole kaugeltki tõlkija ega ka mitte filoloog, aga väga mõnus on lugeda, kuidas kaks oma ala asjatundjat mõtteid vahetavad. Tänapäeva antiintellektuaalsel mõtteviisil on küll impulss naeruvääristada sellist nišitarkust ning suurte sõnade ja keeruliste lausete kasutust („epigoonlikud renessansid“ (lk 64); „ideoloogiline tõhustaja“ (lk 66); „ebaõiglane seadus on metafüüsilises plaanis legitiimne“ (lk 72); „vaimne maastik, mida ei saa polügooniks künda“ (lk 73)… nii kaunis!), aga kui sellest ebakindluse sünnitatud kaitsereaktsioonist lahti lasta, on ju väga ilus, kui keeles on mitmesuguste nüanssidega sõnu, millega end spetsiifiliselt ja selgelt väljendada. Averin kirjutab, et tõlkimine paneb „ikka ja jälle küsima, mida saab ja tohib keelega teha ja mida mitte“ (lk 69). Kaugele oma värdkeelemänglust venitada tohib? „Miks, eesti keel, miks sa oled selline? Sul on nii palju potentsiaali ja sa vaikid selle maha.“ (samas)
*
Päevik: midagi salajast, kus keegi ei sea tekstile tingimusi ega standardeid. Enamasti ei loegi seda keegi peale kirjutaja enda. See tähendab (idee poolest), et päevikus ei pea mitte kellelegi teisele midagi etendama. Keegi ei vaata pealt, kuidas keelt abstraktsete mõtete tarbeks väänad. SA OLED VABA – aga kas suudad seda tegelikult olla? Selle vabaduse realiseerimiseks on vaja tervislikku naiivsust, aga minu pea sees elab unetu loom, kes valvab ka märkmiku turvalises embuses, kas see, mida ma kirjutan, on ikka piisav. Kellele me üldse asju teeme, endale või teistele? Impersonaalile. Teiste arvamustest läbi imbunud kujuteldavale iseendale või oma subjektiivsele ettekujutusele teisest? Ja kui võtta kuulda John Bergeri „Nägemise viise“, on vajaliku naiivsuse saavutamine naisena üldsegi võimatu. „Naine peab endal pidevalt silma peal hoidma. Teda saadab praktiliselt lakkamatult tema enda kuvand. [—] Ja nii ongi ta hakanud pidama jälgijat ja jälgitavat iseeneses enda kaheks olemuslikuks, kuid alati eraldiseisvaks naiseidentiteedi osaks.“[2] Jälgija jälgib paratamatult ka päevikulehekülgi. Selle kogumiku põhjal ei oska ma küll öelda, kas päevikute autentsuses on soolise jaotuse järgi vahet, aga ega ma ei tahagi seda teha (kuradi binaarsus).
Siiski tekib küsimus, kust tõmmata piir, millal on isiklikul päevikul ka kirjanduslik väärtus. Ja mis on kirjanduslik väärtus? Värske Rõhk on ju iseenesest vabameelne ja toetab isiklikku keelemängu – see, kuidas ma siin arvustuses-arutluses päevikuformaadi vabaduse maagilisust pühitsen, võiks ajakirja kohta nii mõndagi öelda. Ometi on Rõhu päevikurubriigil teine agenda kui isiklikul märkmikul: see on avalik, autor vaid teeskleb, nagu kirjutaks ta iseendale. Iseasi, kas ta petab lugeja ka ära. See on rubriik, mis mängib „ilukirjanduse ja esseistika piiril“ (lk 7, eessõna): nii vaba-isiklik-ebamäärane vorm, kui olla saab. Nii võib kogumikust leida minavormis kronoloogilist kirjeldavat teksti, uitmõtete üleskirjutusi, ilukirjanduslikumaid lugusid, kirjavahetuse, arsti ülesandel peetud valupäeviku – igasugu tekste, mida ei oskagi üheselt raamistada. Sest kes ütleb, mis ülesehitusega üks päevik olema peab? Pole kohustust olla aus, faktiline või struktureeritud, aga samas on vabadus seda olla, iseendale. „[M]õtlen selle peale, kuidas päevikus on kõik võrdse tähtsusega.“ (lk 150, e. g. s.)
*
Võtsin kogumikust „Sa peaksid rohkem lugema“ kaasa mõtte, et peaks rohkem kirjutama, rohkem oma mõtteid sõnastama. Aga ka hästi kirjutamise alustala on lugemine. Et osata end väljendada, peaks rohkem lugema, nagu ka see, kellele end väljendada, peaks rohkem lugema, et ta oskaks mõtteid vastu võtta. Mäletan ühest kunagisest filosoofiatunnist, kuidas Alari Allik ütles midagi sellist, et tõelise dialoogi eeldus on armastus. Tõepoolest, et suhestuda teise mõtetega, läheb tarvis armastust; ka tekstiga haakumiseks peab sellesse armastavalt suhtuma. Enda tarbeks kirjutatud päevik sõltub väga teistest inimestest: toitub suhetest ja ka panustab neisse, aidates kirjutajal teadlikumalt toimida. Kui see aga lugejate ette tuua, hakkab päevik ise suhteid looma. Elusid kokku siduma.
[1] vt Chris Kraus. „I Love Dick“ – Los Angeles: Semiotext(e), 1997.
[2] John Berger. „Nägemise viisid“. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2019 [1972`], lk 46. Tõlkinud Ingrid Ruudi.
