Triinu Kree
„Kajakalinnad“
Hea Tegu, 2023
Kui tore on see, et inimene kirjutab; alustab oma looklevat ja käänulist kirjateed; hyppab sellesse sygavasse, kuid kitsasse eesti kirjanduse auku. Triinut kuulsin ma esimest korda 2023. aastal Aidas festivalil HeadRead, kus tema puändipõhised ja teravate lõppudega luuletused ning nende enesekindel esitus mulle kangesti meelde jäid. Jälle on yks noor idanenud, pyrgimas põõsaste, pärast ehk päiksegi poole.
Lugema hakates ei saanud ma yle ega ymber probleemist, et kuidas debyytidest kirjutama peaks. Kui „Kajakalinnasid“ veidi paavo-haavikkolikult ehk poole silmaga lehitseda, saab kiirelt aru, et tegu on tõesti debyydiga – mitu luuletust jääb pinnapealseks, siin-seal leidub klišeesid, mõned lullad lihtsalt ei kõneta. Keeruline on leida mingit yhtset joont või allhoovust, kuigi muidugi on kirjanik ise oma nime ja eluoluga juba päris yhtsustav. Ja kui tahta oma luulekogule yhtsustavat narratiivi luua, on seda ehk impulsiivsemalt kirjutatud luuletuste puhul tagantjärele raskem juurde manada.
Nii palju, kui ma olen sattunud lugema arvustusi debyytraamatutest, on need olnud kas ylekohtuselt laimavad või midagi stiilis „see pole veel väga hea, aga temast tuleb veel midagi suurt“ (muidugi on olemas ka tosinate kaupa kaalutletuid ja hinnangutest vabasid arvustusi). Ka mul on suur kiusatus midagi niisugust Triinu Kree kohta öelda – mul on teatud (täiesti asjatundmatu) aimus, et temast võib saada tähtis tegija eesti kirjandusmaastikul. Seda aimust ehk toetab üks konkreetne vihje: raamatu alguses olevad tänusõnad Indrek Koffile, Kätlin Vainolale ja Jaanus Vaiksoole. On ikka seltskond seegi, keda tänada. Mu sisetunne põhineb küll ei tea millel, aga erakordselt tugev see tunne igatahes on.
Nii lugesingi seda raamatut, proovides leida väikseid vihjeid Triinu kirjanduslikest tugevustest ja sellest, mis võiks ehk aastate jooksul muutuda tema kirjandustrumpideks. Lugemise käigus sai selgeks, et „Kajakalinnad“ on just nimelt tehtud teatud oskusnäidiseks, kirjanduslikuks CV-ks. Nimelt on siin pea sada lehekylge tihedalt teksti täis; trobinas luuletusi ilma yhegi pausita, ilma yhegi peatykieralduseta või muu tyhja lehe põhjuseta. Mõned luuletused on paar lehekylge pikad, teised aga nii lyhikesed, et neid on mahutatud kaks või isegi kolm samale lehele. Ja see kõik tuleb yhe jadana – ja kui ma ytlen, et kõik, siis ma ka mõtlen, et absoluutselt kõik. Jääb mulje, et autor on tahtnud mängu panna iga poolõnnestunud luulekatsetuse, et näidata, mida kõike ta suudab.
Ja – kummaline kyll – mingis mõttes see töötab, raamat jätab oma laialivalguvuses ikkagi tervikliku mulje. Intensiivne tekstimass annab ylevaate sellest, kes on Triinu Kree ja mida ta on kirjutanud, sest kui kõigest sellest massist tasapisi läbi närida, leiab sealt pärle, millest mõni võttis mind täiesti ahhetama.
Eriti loomulikuna mõjuvad Triinu luules just need komponendid, mis muidu võivad alustavatel luuletajatel komistuskivideks saada – riimid ja kordused. Nende haripunkt köidab lehekyljel 41 luuletuses „koidukutse“, mis jäi mulle sellest raamatust Põhjanaelana meelde:
me tahame vinnata vimmata vingunud võhma
me tahame minna ja mere all tunda ta maad
me tahame hoomata unenäolillede lõhna
me tahame kõndida karmidest kividest maal
me tahame tulla kui tuli on kõrge ja püha
me tahame kuulda kuis hilisööl heietab haab
me tahame tantsida pööriöö tähtede mühas
me tahame näha, mis elude unelmast saab
Lugesin „Kajakalindudega“ samal ajal Kaplinski valituid luuletusi ja ausalt öelda oleksin täiesti uskuma jäänud, kui keegi oleks öelnud, et „koidukutse“ on noore Kaplinski kirjutatud. Mõlemad jahivad yrgsust.
Ka kalambuurilikkus on Triinul veres. Selliseid lyhikesi, puändilikke ja tabavaid keelega mänglevaid luuletusi leidub kogust hulganisti, nt „õnneks / halb muutub õnneks“ (lk 45) või „eestlased / pererahvas küll / kuid mitte / tererahvas“ (lk 51). Nendes tekstides mängib autor oskuslikult sõnade topelttähenduste ja sarnasustega, kuid erinevalt tyypilisest kalambuuritajast uurib Triinu põhjalikumalt iga sõna loomuomast häält ja laululikku kõla, ja sellest uurimisest õhkab sygavat austust, isegi armastust keele vastu.
Ja tõesti – seesama suur vajadus kirjutada, mis sellest veidi kaootiliselt kokku pandud raamatust hoovab, jätab nende kõigi liialt kasutatud riimide või lynklike metafooride kiuste tunde, et siit võib veel areneda midagi suurt. Peab lihtsalt ootama, ootama mõnda aega, et aru saada, millised Triinu Kree tugevused konkretiseeruvad ja kasvavad jämedateks tammepuudeks – ons see kalambuurlik naljaluule või aegumatu riimluule või ehk terav ja yhiskonnakriitiline poeesia, mis „Kajakalinnade“ teises pooles oma nägu näitas (nt luuletuses „häbita“)? Või ehk lihvub hoopis keele kõla ja kajaga mänglemine aja jooksul suurepäraseks? Tulevikku on keeruline ennustada, kuid olen selle uue autori suhtes lootusrikas.
Reijo Roos (21): loe ka vestlusringi!
Foto: Bethriin Pilv
