Mul on vanas albumis üks pilt endast ja isast mu vanavanemate endise maja ees. Ma istun tal süles tema uhiuuel tuuleklaasiga JAWAl. Mul on peas sinine tobedalt suur kiiver. Ma pean kuskil ühene olema ja juba istumisvõimeline. Temal on tumedad päikeseprillid ja pildistaja tagant särab meie peale päike. Minul silmad kissis, aga temal karm kulmukergitus, mis prillide alt välja paistab. Enne seda on ainult üks pilt säilinud. Ma olen ehk nädalane ja ta hoiab mind süles, aga paistab õnnelik. Pilt ise on udune. Ilmutusest imelikuks jäänud. Kummagi silmad ei paista.
Isa matusepilt istus aastaid vanaisal seinakapis. Ta seisab ja hoiab fregatil mastinöörist. Naeratab nii suu kui silmadega, minu jaoks väga haruldane nähtus. Ja vanaisa rääkis ikka, et kõik pidasid temast lugu, et ta oli peo ja kollektiivi hing, seda ütlesid nii õpetajad koolis kui ka sõbrad ta matustel. Tollel fregatil olime meie ka tegelikult kaasas. See üks kord, kui mu sugulane kaasa tuli, eelviimane aasta, kui me Pärnus käisime. Leidsime kuskilt suvise laevasõidu. Vist hooaja viimase, sest meil kõigil olid pusad või kampsunid seljas. Laeval oli avatud baar. Suurtele nii palju õlut või veini, kui jaksad, lastele pakuti vaadist kalja. Ja siis läks võidu joomiseks. Meie kaks isa vastu. Mina kaotasin. Isa võitis. Ja milline saavutus see meile, eelteismelistele toona tundus. Järgmisel aastal otsisime sama laeva üles, aga avatud baari enam polnud. Nad ütlesid, et eelmisel aastal oli üks mees kogu lõbu ära rikkunud. Takkajärgi ma loomulikult mäletan, et ega see lõbusaks jäänudki. Ma pidin veel mitu tundi seda kaljakust kinni hoidma ja kuulama isa, kes tahtis kainet rooli kivilõikurite õuepeole meelitada.
Mu vanaisal on pilt temast rõõmsa ja joogisena mastinöörist kinni hoidmas, päikseloojangus Pärnu laht selja taga. Minul on pilt pingest ja hirmust. Sellest, kuidas ema pikutas laevaninas köite peal ja jutustas noore madrusega. Kui laev lõpuks sadamasse jõudis, varjas madrus ema oma kehaga ja isa vahutas vihast. Ta oli suure suuga lubanud ema ära tappa, aga lõpuks oli ikka ema see, kes teda kaitses. Isa ei oleks elu sees julgenud mehega kakelda ning ema pisendas teiste ees tema viha. See polnud aeg, kus oleks teiste pereasjadesse sekkutud. Politseid selliste asjadega ei tülitatud. Kui naine tahtis olukorraga leppida, siis see oli tema enda valik. Lapsed ei puutunud asjasse.
Mu sugulane naeris veel aastaid selle laevasõidu ja joomavõistluse üle. Tema ei näinud kõiki neid aastaid enne seda suve. Kui iga õhtu oligi selline. Lihtsalt veidike vaiksem. Sest mina olin vaid paar meetrit eemal diivani peal.
Nii me elasime igal suvel need mõned nädalad Pärnus. Oli kombeks ühe vanatädi korterit kasutada. Hiljem sain teada, et see oli mu vanaema ainus ellujäänud õde. Aga ma ei mäleta, et oleksin temaga kunagi kohtunud. Suveks tehti korter üürnikest puhtaks ja me elasime kolmekesi Tammsaare puiestee ühetoalises. Astu ühele poole üle tee ja juba tunned kuuma laudist ja heledat liiva ja rannaheina lõikamist. Sama palju teisele poole oli mingi väike Konsumi moodi pood. Mind saadeti hommikuti kaheksasajase karbi valge salati ja suure limpsi, vahel ka pirukate järele. Isa andis raha ning valvas köögiukse ees. Ema istus nurga taga tossu sees ja ma ei näinud ta nägu. Ma mäletan, et kiiret tagasi ei olnud, sest muidu oleks ma millelegi vahele seganud ning päev otsa oleks tal mingi pahurus sees. Aga pidi jõudma ka umbes täpselt parajalt, sest muidu läks salat hoopis soojaks ja siis hakkaks tal sellest paha. Ma ise vaid teesklesin söömist. Nii palju, et alla läheks ja toidu raiskamisest ei kuuleks. Rannas sai niikuinii mingeid maitseainest lõhnavaid friikaid roosa kastmega. Ja peale salatit läksimegi randa. Ema pakkis koti ning isa oigas ja tossas.
Rannalauad ja liivaääred täis rannast naasnute lägaburksipabereid ja liivaseid hapukurke. Esimese päevituse ja ehk isegi ujumaskäigu järel oli piisavalt kaua korralikku nägu tehtud ja siis võis rannabaaris topsi hommikuõlut teha. Ehk isegi jäätist tuua ja edasi päevitada. Lapsikult pikad ja muretud suved. Merevesi ja liivaaugud. Kui merepäike pleegitas naha tumedaks ja juuksed valgeks ning sa tundsid kaugelt ära veidrikud, kes päiksekreemi kasutasid. Liiv ja kauge adru ja ühe lõhnaga päikesekreemide kompott. Kui kõik tegid puhkuselainel perekondlikku nägu. Mälestustes meenub, nagu terve suve oleksime seal olnud, aga see ei saanud kauem kui nädal või kaks kesta. Sest suvi oli siiski positiivne mälestus. Suvi oli Viljandi ja vanaema-vanaisa. Majadevahe sõbrad ja järveäärsed suplused. Ometi jäi ka meelde see ühetoaline. Või õigemini tuli see mulle meelde aastaid peale tema surma. Kuidas me pidime tingimata tema suvepuhkust kasutama. Tema ühte nädalat, et eestlase kombel perega aega veeta. Mis tähendas, et tema sai hommikust õhtuni tinutada. Et vanaema-vanaisa saaksid hiljem kuulutada, kui hoolas pereisa ta ikka on. Hea nägu kestis ehk lõunani. Siis pidi kindlasti juba palavuse vastu jooma. Sest oli ju suvi ja puhkus ja ema oli kaine rool ja tema õpetlik kaardilugeja. Et lapsele jääks meelde see ilus aeg.
Et oleks mingit inimlikkust meie vahel. Kui ta suutis minuga koos midagi ette võtta. Või anda mulle see kakskend viis eeku, et ma läheks ja teeks miskit omapäi. Aga enamasti vist pettus minus, sest ma ei julgenud või ei osanud juba eos midagi eriti teha. Hakkasin tsikli taga nutma, kui ta Lohu mäel kaapekat tõmbas, ja põletasin sumpakaga augu jalga. Mis sa jälle siin töinad. Sõrmedelt nühitud nahk, sest käed ei läinud ta õllekõhu ümber lukku. Tahtsin jälle emmet ja ei olnud juba suur mees, kui jälle tema juurde tagasi kolisime. Ei julgenud veetorust alla lasta. Ei osanud juba minigolfis võita. Öösel ei saanud silmi kinni. Või ei saanud lihtsalt aru, et ta tegi vaid Simpsoneid järgi, kui mind tagaistmel kägistas.
Üks oli Pärnus alati kindel. Et õhtuks jääb isa täis nii või naa. Ainus vahe oli selles, kus see juhtub. Kas ta tahab oma jobude sõpradega pidutseda või meiega igavleda. Vahest onu juures Kiviraies käia. Ja kindel oli ka see, et kus oli isa, seal läks joomiseks nii või naa. Olime kasvõi keset päeva tööliste juures, aga küll võtsid nemadki peagi jooki. Ja siis võiski ju juba peoks ära minna. Või teati kuskil mingit head kohta. Rool ju sõidab, mis siis häda seal ära käia. Ainult et iga kord oli ju häda. Kuklas rippus taak. Üks naine, kes ei tahtnud vaid alluv olla. Kes ei tahtnudki talle ja uutele tundmatutele või ka vanadele sõpradele kaine rool olla. Kes ei tahtnudki öiste tundideni selles mölas olla. Ja loomulikult olin siis veel ka mina. Mingi alla kümnene või võib-olla koolieelik laps, kes mingi hetk ei jaksanud enam. Kes ei tahtnud pagasnikus või mingi võõra mehe süles peole reisida. Ja kes oli ka piisavalt kusik, et ei tahtnud pimedasse ühetoalisesse üksi jääda, teadmata, kas ema ka kunagi koju tuleb. Koos telekaga, mis peale kella kümmet enam midagi ei näidanud, sest ainus eetrisageduses kanal tegi vaid lund. Kui just keegi Videoplanetist midagi laenutada ei raatsinud. Siis vaatasid ühte filmi kasvõi 8 korda järjest. Mingi Ahvide Planeet või Beverly võmm. Need ainsad kaks, mis veel meeles on. Siis oli vana hea mürakast nagu igavuse summuti. Kuni meenus see hirm, et äkki ema ei naasegi.
Pärnu ei olnud mingi suvine vahepala ja kuuma ilmaga mere ääres olemine, nagu ma seda mäletama pidin. See ei olnud minigolf põletaval plekil. Ega ka mingi inimlik perekondlik olemine. See oli samasugune ellujäämine, ainult et eemal kõigist tuttavatest. Alati oli pidu. Alati oli kuskil kedagi ja midagi. Ja alati jäi ta ilma. Isa tundis mingit survet. Hiljem ma kujutasin ette, et see võis olla keegi Soomevana või ta enda ema hääl, mis teda taga ajas. Tänitav hääl, mis korrutas talle, et ta peab ikka vastutustundlik olema, meiega kaasa tulema ja ei tohi lihtsalt peole jääda. Tegid ikkagi õigest soost lapse, nii et pead pere eest ka hoolitsema. Ei ole enam sünnis siin kolmekümneselt ainult pidudel käia. Ja ta ei jäänudki peole. Ja ega ma vist ei oleks ka tahtnud, et ta sealt päris pilditult naaseb.
Oli vaid kaks võimalust, kuidas need õhtud lõppeda said. Üks oli öösel naasmine. Kui ema kuulis sneprit ning tormas magamistoast välja, et ta kööki juhatada. Ja mina ei tohtinud midagi kuulda ega teada ning kindlasti magasin juba. Hääled, mida kaks ust ja üks jagatud sein vaevu summutasid. Teine oli koju jalutamine. Kui ema oli öelnud, et laps peab koju saama, ja tema keeldus ka maha jäämast. Tuli meiega kaasa ja hakkas mossitama. Oranži kumaga laternad ja pikad puud. Suviselt soe, aga talutav jalutuskäik. Kui isa pidi millelegi ära ütlema, muutus midagi tema silmis. Jook ühes käes ja jalad kaasa astumas, aga suu lukus. Ema pingeline tammumine. Minu väsivad jalad. Siis hakkas ta midagi endamisi pomisema, ikka kurjakuulutaval toonil. Järgmisena muutus ohuks iga noor mees, kes mööda astus; mitte meie eludele ega midagi sellist mõistetavamat. Ohuks oli hoopis keegi kujuteldav mees, kellele ema silma tegi. Ema pea ei liikunud nende poolegi, ta ilmselt ei näinudki neid. Aga isa peas oli see ikkagi nii. Mingi deemon, sarvik või ahv tõstis pead ja lõi armukadeduse üles. Ja mina mäletan seda kruttimise tunnet, tunnen praegugi veel. Kuidas mossitus muutus pominaks ja pilkudeks ja siis juba ema käe tirimiseks ja ülbitsemiseks. Sunnitud peatused, kus ema lihtsalt pidi midagi ütlema, kinnitama, et ta ei mõtle mitte midagi sellist ja tahab vaid koju. Vesiste silmadega kallikese jutt. Mis sa ajad. Ma armastan sind. Alati ainult sind. Usu mind. Hirm, mis oleks kodus meid autosse ajanud ja juba minema viinud, aga mida Pärnus kunagi ei juhtunud. Ja väike laps nüüd suurena küsib, et miks. Miks me sinna pidime jääma. Linna, kus ei olnud ainsatki nurka, kuhu tema eest saaks ära põgeneda.
Lõpuks ässitas ta ema midagi ütlema, aga enamasti vastust ei tulnud. Vaid korra kuulsin ema suust etteheidet. Miks sa ei jäänud siis sinna peole, kui sa nii väga tahtsid. Miks me peame seda tegema. Tuttav kodune rituaal. Ja ma tahan siiani arvata, et ema lootis. Lootis, et äkki ta ikkagi rahuneb maha. Et seekord jääb ära. Et meie suvises kodus saab ehk ükski kord kuidagi teistmoodi minna.
Esmalt jäi ta õue suitsetama. Emal oli neli minutit, et mind voodisse ja magama saada. Isa tuli tuppa ja läks kööki veel üht suitsu tegema ja purki avama. Emal ei olnud siin palju variante, ühed halvad kõik. Kui ta arvas, et mina juba magan, siis hakkas keelitamine. Kõik õiged ja paremad sõnad, mida ema oskas öelda. Voodi äärel moosimine. Kui hea ja ilus mees ta on. Veelkord oma truuduse kinnitamine. Viimaks talle andumine. Mehele peab kehaga näitama, et kõik on ikka hästi. Talle peab tõestama, et sa oled tal ainus. Nõnda ehk säästab end teisest variandist. Sellega oleks võinud see ka piirduda. Ja mitte nende häältega, mida keegi oma vanematelt kuulda ei tahaks. Nüüd mõtled järele, et kuidas seal köögis üldse sai olla. Suvi on palav. Konditsioneerist ei teata midagi. Vaevalt et inimestel puhuritki oli. Ja aken köögis on lahti ja aeg juba öine, aga keegi ei tule emale appi. Ise lamad, abitu laps, ja hoiad põiehäda kinni. Sest sa kardad, mis juhtuks, kui isa teaks, et ma ei maganudki veel. Mis karistus ja vaev ootaks siis seda vaest ema. Hommikul ärgates oli nende voodi alati tühi ja köögiukse vahelt sain isa käest raha. Poodi läksin üksi, nii et ema ma köögivahest ei näinudki, ainult kätt köögilaual. Ma ei raatsiks emale öelda, et ma Pärnus halvasti magasin.
Peaasi et suvest jääks külge vaid see meenutustes räägitud pilt. Et siin sai ka teistmoodi perekonda teha. Valge salat, valge rannaliiv. Soolased friikad roosas kastmes. Põletav minigolf ja pikad jalutused rannajoonel. Kui vaid mäletaks üksnes seda, mida vanaisa poja peiedel kõik sõbrad ta kohta rääkisid.
See on pilt minu isast nendel paaril nädalal Pärnus. Ja ma mõtlen neile inimestele, kes seal kõrval olid. Kas neid ei olnud siis päriselt. Või kõik nad nägid ja mitte keegi ei osanud öelda, et see ei olegi normaalne. Kas see minu noorus oli siis veel nii tagurlik aeg. Et kõike nähti, aga midagi ei tehtud. Või nad kõik juba teadsid, et see tooks emale vaid valu juurde. Et ehk saab rase löögi näkku ja mitte sinikates kõhtu, kus loksusin mina.
Kui mina isa meenutan, siis meenub mulle tema lõpp. See, kui palju võib joomatuur inimest hävitada. Kui pehmeks jääb aju. Et lastele võetud kutsikas sureb enne sind nurgas nälga. Et su kehast võetakse välja ämbritäis vett, sest keha ei tea, mida veega peaks tegema, ja toiduks on vaja kanüüli. Aga Mõrnaja läheb sisse. Ainus, mis veel läheb. Ma ei näinud teda sellisena ega tundnud teda enam, aga kuulsin hiljem teistelt. Kui ta kuulis, et ta on vanaisa ja tahtis külla tulla, aga mingil põhjusel me kohe kuidagi ei osanud kokku saada. See mees, kes liigub vabasurma juba siis, kui kuuleb diagnoosi, et lõpeta või varsti lähed. Kuhu liigutakse, sest enam ei taheta lõpetada, või neid seoseid ei ole enam ajus olemas. Või kui kaineks saamine on juba hirmsam kui suremine ise. Mees, kes oli jutu järgi justkui kainem, kui tal lapsed külas käisid. Need järgmised, mitte mina. Mees, kes oli üksi vanaema talus. Lükkas laste eest koerasita põrandalt kõrvale, aga ise neile järele ei saanud sõita. Vanaisa pidi nad bussijaamast sinna ja tagasi viima. Isa ei olnud sõiduvõimeline, ometi suutis lastele justkui olemas olla. Ja sellisele inimesele tahaks kaasagi tunda. Kes upub, sest ta uputab, sest ta tunneb, et ta on uppumas, ja kardab ära uppuda. Kuniks sa tead, et enam ei ole midagi, mida annab päästa, sest isegi surmaga hirmutamine ei mõjuta teda. Ta ainult joob, sest enam ei ole muud, mis talle midagi tähendaks.
Ja siis on see teine variant temast. Inimene, kelle sarnaseks ei tahaks ise muutuda. Hea õppetund, kuidas mitte olla. Ja ma võiksin ka temale kaasa tunda. Ma näen selgelt seda rasket ja nõmedat Nõukogude kasvatust teda rõhumas. Last, kes jäeti väiksena ketti ja laua alla, sest teda ei saanud lehmalauta kaasa võtta. Noort naga, kes üritas lihtsalt hakkama saada. Mingit kahekümnest, kellel on titt kaelas. Ja kõik näägutavad, et nüüd on aeg suureks kasvada. Ma näen hirmunud väikest meest, kes peab suureks kasvama. Noorus lõigati ära, lapsepõlvepikendus ja seiklused lõigati ära. Keelati ära ainus asi, mis kunagi rõõmu toonud. Ma näen pisaraid. Hirmu ja uhkust. Aga mitte mingit arusaama, kuidas hakkama saada. Ja ma tahaksin teda toetada. Panna käe talle õlale ja öelda, et küll saad hakkama. Loksub paika. Sest meil inimestena on alati valikud. Mitte nii lihtsad kui Viljandi või Pärnu, aga meil on valikud.
2021–2025
Eke Nen (31): „Ei tea, mida ma küll eesti kunstimaastikule ilma tutvusteta ja erakliku anonüümina tähendan, aga istun 16 aasta jagu jagamata lugude otsas ja päris erakuna oma koopasse kaduda ka ei taha.“
