Pentti Linkola
„Nurjatu küsimus“
MTÜ Rahvusliku Ehituse Selts, 2024
Tõlkinud Priit-Kalev Parts
Rakurss 1: Sissejuhatav loba
Selle väljaande lehekülgedel pole vist mõtet öelda, et järgneva saja aasta jooksul sureb välja nii ja nii palju liike, temperatuur soojeneb nii mitu kraadi ja et nende kraadide pärast on sunnitud nii või nii mitu miljardit inimest oma kodudest lahkuma. Et selles on süüdi industriaalne või termoindustriaalne või postindustriaalne või industriaal-kapitalistlik või integreeritud-üleilmne-kapitalistlik või neoliberaalne ühiskond, teisisõnu – tsivilisatsioon. Ja pole ka mõtet öelda, et sorteerige prügi, küll kõik läheb hästi! Ja pole vist ka mõtet öelda seda, et evolutsiooniliselt on see olukord täiesti jabur.
Seda kõike – lisaks paljule muule – ütles Linkola mingi 35 aastat tagasi ja seda saab nüüd eesti keeles lugeda. Põhimõtteliselt võiks siin teksti ära lõpetada ja kuhugi nutma minna või kuidagi apaatselt edasi elada. Aga Linkola lugemine aitab tunnetada ka seda, et elu on väga oluline ja eriline ja armas.
Rakurss 2: Linkola vaib
Paljud on täheldanud, et Linkola on pigem midagi legenditaolist[1], kelle puhul on täiesti sassis, kus lõpeb autori isik ja kus algavad tekst, ideed ja mõtted; kus algab retseptsioon, mõtete interpretatsioonid, ideede ekstrapolatsioonid. Kuid sellest segadusest sünnib ikkagi mingi üldlevinud arusaam Linkolast ja tema mõtetest, tekib ikkagi mingi vaib. Vaib võib olla žanr, autori ja tema teostega seotud märksõnad, ka gestalt, kui soovite. Vaib on värv. Mis värvi on Linkola? Tingimata on vaib ka seksuaalsus: see tekst näiteks on aseksuaalne (nagu kirjanduskriitika üldiselt?). Mulle tundub, et Linkola ja tema tekstidega seotud vaib on noorele lugejale veidi eemaletõukav.
Raamatut lugedes ja selle retseptsiooni jälgides hakkab esimese asjana silma ilmselge, kuid miskipärast igasuguste eesti kriitikute poolt välja jäetud tõsiasi: naiste puudumine. Ah et maailma päästmine, nagu selle putsikeeraminegi, on ainult meeste asi? „Nurjatust küsimusest“ ja Linkola varasematest teostest on kirjutanud ainult mehed,[2] ka raamatuesitlusel oli kohal viis meest, kellest esimene viitas sõna võttes kohe hooga Mihkel Kunnusele ja teine küsis – mitte päris hukkamõistvalt, pigem murettundvalt (aga kust ma seda tegelt tean, ma ju lugesin Sirbist esitluse kokkuvõtet[3]) –, et kus kõik noored on. Ühesõnaga: kuidagi puritaanne vanade meeste värk, mistõttu tekkis mul raamatu suhtes juba enne lugemist vastumeelsus (nagu ilmselt paljudel teistel potentsiaalsetel lugejatel). Kuid ikkagi lugesin.
Ja paar päeva pärast lugemise lõpetamist istusin pargis, kus üle peenra istus ühe pika pingi parempoolses servas kaks nunna. Sama pingi vasakus otsas oli aga noor lesbipaar. Girlhood is a spectrum, mõtlesin, ja veel poliitiline pealekauba. Ja samal hetkel tabasin end mõttelt, et Linkola oleks tervitanud mõlemat eluoluviisi. Teda võiks iseloomustada ühe märksõnaga: ökotsentrism. Kõik, mis on hea loodusele, on hea. Ta ei oleks diskrimineerinud ei samasooliste suhet ega ka kahte vaga õde. Õigemini oleks ta mõlemad heaks kiitnud, kuna esimeste puhul on tegemist „looduse viisiga takistada sigimist“[4], teiste puhul kiidaks ta takka kasinust. Aga Linkola ümber tekitatud fašistlik ja misogüünne foon jätab ökotsentrismi tagaplaanile ja nii ei hakka paljud teda üldse lugemagi.
Ilmselt saab see vaib paljuski alguse sellest, mida on ta Soomes avaliku elu tegelasena öelnud ja kuidas sealne ajakirjandus teda esitlenud.[5] Ja kes ja kuidas siis Eestis selle jutulõnga üles korjas. Kuid meie võiksime Linkolat vaadata kainema pilguga, sest me ei tea iga tema poleemilist väljaütlemist ning nende vastukaja. Sellest tulenevalt ongi mu arvustuse üks alandlikest eesmärkidest selle vaibi, selle teatud mõttes legendi või legendi legendi (Linkola ise kalamehena teaks hästi, et iga kala hakkab alles pärast seda kasvama, kui ta kinni on püütud) kummutamine, et Linkola saab taandada märksõnadele „ökofašist“, „naistevihkaja“, „misantroop“. Okei, äkki mitte päris kummutamine, pigem lihtsalt Linkola mausoleumile sodimine, tema kväärimine või sellise alternatiivse kuulujutu levitamine, et Linkola püütud kala polnud üldse kala, vaid hoopis vähk.
Rakurss 3: Linkola tõlkes
Peaaegu poole „Nurjatust küsimusest“ moodustavad nn järelhüüded, millest lõviosa on kirjutanud Linkola eestindaja ja suur populariseerija Priit-Kalev Parts.
Mina jõudsingi Linkolani tänu Partsile. Ta on siinmail üsna eriomane mõtleja, kes ei karda julgeid hüpoteese ega vastuolulisi enesestmõistetavusi („pööre sotsialismilt kapitalismile on ainult kuue pahupidi pööramine“, lk 138), ammugi ei usu ta, et ratsionaalsete argumentidega saab kedagi veenda, ning juhindub pigem afektist. Ja nii ta kirjutabki pööraselt ägedaid „huligaanseid esseid“[6]. Priit-Kalev Parts on nagu Linkola, kui Linkola oleks lugenud David Graeberit, Simone Weili, Herbert Marcuse’i ja mõnda kaasaegset indiaani aktivisti ning ökofeministlikku mõtlejat.[7] Ta tunnistab, et Linkola jääb mõnikord kinni hobbesilikesse mõttemustritesse, kuid see teda ei morjenda ja ta nokib ja surgib sellegipoolest Linkola mõtetes edasi: „Aga kui tungiks Linkola enda vaimus veel kaugemale“… (lk 144)
Ja mida siis Parts seal Linkola vaimus näeb? Ta näeb, et Linkola oli õigel teel, ta näeb, et meil on siin üks soomeugri segu Arne Næssist, Felix Guattarist, Ted Kaczynskist ning kohaliku kalamehe tervemõistuslikkusest ja ornitoloogi empiristlikust enesekindlusest. Ühtlasi näeb ta, nagu paljud teisedki[8], et Linkola on vastuoluline, et ta ujus vastuvoolu – rühkis ja ujus ja arvas, et kõik teised peaksid ka ujuma, et inimesed tuleb nende soojadest majadest välja rebida ja vette visata, oskavad nad ujuda või mitte, ja kui ei oskagi, siis väga hea, sest meid ongi liiga palju. Aga Priit-Kalev Parts hea sõbrana – võibolla isegi noorema vennana, jah, ma näen neid pigem nii paari-kolmekümneaastase vanusevahega[9] vendadena – haarab kämmaldega Linkola (kes on oma raamatute vahel veidi ära keeranud) õlgadest, raputab teda natuke ja ütleb, et kuule mees, rahune maha, äkki hoopis lihtsalt istume siin jõe ääres, vaatame, kuidas kalakajakas rammetult kaasa kaisus konutab, teeme popsu ja räägime veits juttu.
Ja siis kui vanamees on maha rahunenud, ütleb Priit Penttile, et kas sa ise ei arva, et see puritaanne ellujäämisühiskond[10], mille sa seal üksi nelja seina vahel enda peas kokku keerasid, kas sa ei arva, et see on vähe hull värk? Sa oled ju maamees, normaalne tüüp olnud terve elu, vaata, kuidas sa ise elad, sellest ju piisaks. Sa oled rohkem nagu Jeesus, anarhistlik metslane, lapsesuu, iidne kõhurääkija, su tugevus ei ole su argumendid, vaid see, kuidas sa jutlustad. Ja siis nad seal jõe ääres istuvad ja vana Linkola rahuneb maha ja tuletab meelde, „et elu ei ole mingi „ellujäämisvõitlus““, vaid peamiselt „[m] olutamine, tühi-tähi, mäng ja mõttetus“ (lk 145).
Selle asemel, et rõhutada Linkola ökofašistlikku programmi nagu paljud teised käsitlejad, toob Parts hoopis välja tema „paleoliitilise muretuse“ (lk 145). Kui Linkolat lugedes tuli vahepeal ette momente, mil küsisin endalt, et miks tal nüüd seda oli vaja öelda, siis pärast Partsi esseid tundus, et kui Linkola küsib, et „[m]ida halba tegid natsid peale selle, et kaotasid sõja?“, teeb ta seda selleks, et šokeerida liberaalset lugejat, kellele natsism on modernsuse vähkkasvaja, mitte selle loogiline tulemus. Parts avab seda mõtet dekoloniaalsest perspektiivist, asetades holokausti teiste, peamiselt põlisameeriklaste vastu suunatud genotsiidide konteksti. Nii näitab ta, et Linkola ei ülistanud natsismi, vaid sülitas kahepalgelisusele, mida liberaalne peavool kuidagi tunnistada ei soovi: „[I]gikestev maailmade lõpetamine on modernsuse olemus.“ (lk 142) Seega ei seisne Partsi panus Linkola mõtte levitamises, vaid tema tekstide lingvistilises ülekandes, vaid ka nende sotsiaalpoliitilises ülelugemises ja edasiarendamises.
Rakurss 4: Linkola lahendus
Kui Linkola räägib ökokatastroofi lahendustest, haarab viha aeg-ajalt ohjad enda kätte. Seda viha on lihtne mõista – kõik, kes võtavad liikide, sealhulgas inimese väljasuremist tõsiselt, tunnevad aeg-ajalt taltsutamatut viha. Aga mulle tundub, et Parts näeb sellest vihast läbi ning suhtub Linkolasse armastavalt ja vennalikult. Armastavalt ja vennalikult peaksime meiegi temasse suhtuma, sest ainult nii saavad Linkola teostamatu visiooni asemele tekkida teistsugused lahendused.
See lahendus ei ole „uus süsteem“. Ega arvutuskäik ega rohereform ega isegi Revolutsioon.
Mõnikord ma igatsen ajateenistust. Mitte sellepärast, et sai püssi lasta või seersant Molotoviga voodit jagada. Aga sellepärast, et üheteistkümne kuuga jõuab kohale, et nii saab ka elada. Mitte nii, et on hierarhia ja kiilakad pead jne. Aga et metsas saab mitu külma nädalat täitsa mõnusalt ära elada. Et suplus järvevees pärast mitmepäevast rännakut on palju mõnusam kui igahommikune skin-care-protseduur. Et õhtul sambla sees tähti vaadata ja katelokist värskelt korjatud mustikaid süüa on vägev! Sama vägev kui kevadel männipuu najal õlekõrt lutsutada ja oma näol esimesi päikesekiiri tunda.
Linkola teadis väga hästi, kui vägev see on, kuid tema lahendusest seda vägevust miskipärast ei leia. Lahenduses jääb kõlama hoopis viha ning politseisaabaste rütmiline marsisamm. Selles puudub vägevus, kuna, nagu ütleb Hasso Krull, tahtis Linkola „ravida modernsust modernsuse enese vahenditega“[11]. Või Priit-Kalev Partsi märksa poeetilisemas väljenduses: Linkola mõtet kummitavad „lääne metafüüsika puuslikud“ (lk 145). Mida Krull ja Parts selle all mõtlevad? Mulle tundub, et nende meelest seisnes probleem selles, et Linkola lahendus oli liiga realistlik, liiga empiiriline. Metoodiline probleem. Sest kui vaadata maailma ainult empiiriliselt, võib jääda mulje, et päris maailm ongi Hobbesi ja Darwini, krematooriumite ja koonduslaagrite, Pentagoni ja Kremli maailm. See maailm on empiiriliselt õige, ekspert vaatab maailma ja ütleb, et nii lihtsalt on. Ja Linkola realistina võtab oma lahenduste eelduseks selle „päris“ maailma.
Ent reaalne empiiriline maailm on ka see, kus kõik need asjad on tundmatud. Ja Priit-Kalev Parts rõhutab just seda osa Linkola mõttest, mille järgi on reaalne empiiriline maailm ka kalakajaka maailm, ka nuuskmõmmikuliku istun-puu-najal-õlekõrs-suus-maailm. Ja just seda teist poolt peaksime ka meie Linkola mõtetes ära tundma. Peaksime nägema, et see, mis on, on vale, ja see, mis on reaalne, ei saa ju ometi olla õige! Ja see ei ole lihtsalt hala, et maailm on sitt. Vastupidi, see on just mõistmine, et maailm on vägev ja elu tegelikult elastne, mitte üheülbaline ega jäik, nagu meile vahepeal tundub.
Post scriptum: Linkola teraapias (või Pentti järeltööl)
Eelmisel aastal lugesin Félix Guattari „Kolme ökoloogiat“.[12] Guattari värbas oma teenistusse hirmsa hulga teoreetilist ja (esialgu) pretentsioonikaina näivat sõnavara. Tõe kriteerium on praktika: võtsin selle õhukese Loomingu Raamatukogu köitekese ja riputasin ta pesulõksudega rõdule ökoloogiliste jõudude rakkeisse.[13] Davai, Félix, vaatame siis, palju sul nendest deterritorialiseerimistest ja oidipaliseerimistest lageda taeva all alles jääb!? Idee on muidugi professor Amalfitano oma, kes omakorda varastas selle Duchampilt. Aga Duchampi eksperiment, mida replikeerisin, on samade nõrkustega nagu Linkola ökoloogia. „Mis see on?“ küsite. See on ühiskonnaökoloogia puudumine – nagu märgib ka Hasso Krull.[14]
Kui Guattari esseed ma veidi linkolaseerisin – see tähendab, virutasin talle hea annuse soomeugri talupojaliku tegelikkusega –, siis Linkolat võiksime koos natuke… guattariseerida.[15] Jah, teeme vigade paranduse, lähme sammukese edasi, kuna meil tuleb teha palju rohkemat kui lihtsalt „ellu jääda“, ja kuna maailm, millega Linkola võitleb ja millega meil tuleb arvestada, pole ammugi pelgalt ilmaolud ja looduse paratamatus. Maailm on ka sootsium, brändid, poeketid, diskursused, asfalteeritud tänavad, akadeemilised karjäärid, tehisarud, jõulutuled, õiged ja valed viisid kohvi keetmiseks (keetmiseks?), nostalgia, psühhoanalüüs, toasoe ja rendimopeedid. Sellises maailmas on palju tõetruum ellujäämiskatsumus mitte looduses, vaid hoopis – tänavatel. Sellest tulenevalt käituge vastavalt.
Kas loete antud arvustust paberkandjal?
- Jah:
a. Varuge leidlikkust ja augustage oma Värske Rõhu number.
b. Sülitage (kohe praegu!) leheküljele 109, lugege arvustus lõpuni ja pange kaheks päevaks kõrvale.
c. Leidke nöörijupp ja siduge ajakiri vöö, randme, koti või sääre külge, nii et see mööda maad järele lohiseks.
d. Tehtud? VÄGA hea. Nüüd viime Linkola teraapiasse, aga mitte analüütiku diivanile pikutama, vaid jalutuskäigule. Minge parki, tänavale, kooli, turule, riigikogu ette või tehke oma igapäevaseid asju.
e. Kui ema, sõber, kaaslane, Rain Epler, õpetaja või võõras trammis küsib, mida te teete, siis selgitage talle ja rääkige talle Linkolast ja/või selle arvustuses tõstatatud teemadest. Ärge murduge!
- Ei:
a. Minge lähimasse Selverisse ja ostke või äkki isegi varastage endale viimane Värske Rõhk.
b. Jätkake arvustuse lugemist paberkandjal punktist 1a.
[1] Nt Riitta Kylänpää. „Pentti Linkola – ihminen ja legenda“ – Helsingi: Siltala, 2017.
[2] Erand on siin Linda-Mari Väli Vikerkaares ilmunud arvustus (nr 4–5, 2022).
[3] Priit-Kalev Parts. „Linkola nurjatu küsimus“ – Sirp, 18.10.2024.
[4] Rein Kuresoo. „Pentti Linkola väljakutse“ – Vikerkaar, 9, 2019, lk 126–129.
[5] Sellest räägib Rein Kuresoo ka ühes Ööülikooli loengus (vt www.ylikool.ee/loengud/pentti-linkola-okofasism).
[6] Priit-Kalev Parts. „Linnasissi metsaviljelus. Huligaanne essee“ – Sirp, 21.10.2022.
[7] Ma küll ei tea, mis raamatud Partsi riiulil on, aga antud loetelu pole siiski täielikult meelevaldne. Sellele loetelule võib ette heita koolmeisterlikkust või pretensioonikust või hoopis seda, et „indiaani aktivisti ning ökofeministlikku mõtlejat“ on loetelus esindatud kontseptuaalselt ja üldiselt, mitte konkreetselt nagu teisi mõtlejaid.
[8] Näiteks Lauri Laanisto: „Üks esimesi märksõnu, mis seoses Linkolaga vahest enamikule pähe torkab, on vastuolulisus.“ (Sirp, 1.11.2024) või Riho Paramanov: „Pentti Linkola vastuoluline ellujäämisretsept“ (Sirp, 27.05.2022) või Robert Varik: „Iga mõõdukas loodusteadlik lugeja, kes haarab kätte mõne Linkola teksti, seisab paratamatult silmitsi vastuoluliste tunnetega.“ (Müürileht, 17.11.2021).
[9] Tegelik vanusevahe oli vist umbes 40 aastat.
[10] „Ellujäämisühiskonna tagaja on laiapõhjaline põllumajandus, mida täiendavad jaht, kalapüük ja korilus. [—] Politseid tugevdatakse ja selle õigusi suurendatakse, karistusi karmistatakse. Riiki juhib karmikäeline spetsialistide seltskond, kus on ette nähtud rotatsioon ja pidev ridade täiendamine.“ Ja nii edasi. (vt Rein Kuresoo. „Pentti Linkola väljakutse“ – Vikerkaar, 9, 2019, lk 127)
[11] Hasso Krull. „Voorus on mõistmine“ – Sirp, 27.05.2022.
[12] Gregor Mändma. „Guattari ökosoofia ehk Lõpp Prantsuse aedadele“ – Värske Rõhk, 92, 2025, lk 114–118.
[13] Halb metafoor, kuna ökoloogilised jõud on ju kõike muud kui rakked.
[14] Hasso Krull. „Voorus on mõistmine“ – Sirp, 27.05.2022.
[15] Õudne, kantseliitlik keelekasutus, ma tean. Aga selles on ka midagi siirast.
Gregor Mändma (25): „Mõnikord läheneb kriitik tekstile nagu patsiendile või haigele – mida sellisel juhul Tõega peale hakata?“
