Viimased viis kuud olen elanud Lääne-Austraalia pealinnas Perthis. Kahe miljoni inimesega linn, mis ometi tundub tilluke ja muust maailmast kordi kaugemal kui ükski teine paik, kus olen olnud. Nii eraldatud. Ja nii kuum. Eks ma teadsin ette, et siin hakkab palav olema, aga ma vist ei adunud, kuidas see mulle mõjub. Nüüd ei suuda ma kirjutada muust kui sellest, et mul. on. palav. Allpool kirjeldatud periood katab ajavahemiku oktoobrist jaanuarini. Seikade järjestus on mõnevõrra juhuslik, nagu minu mälu, mis enam üht siin veedetud nädalat või kuud teisest täpselt eristada ei suuda.
***
Uus palav päev lõputute palavate päevade reas. Hommikune suvepäike paistab läbi tuuletõmbuses kiikuva ribakardina vannitoa seinale, mina istun vetsus ja vaatan kahhelkividel värelevaid varje. Kell on 6.02, uni on veel silmas. Neil päevil ei ärka ma reipalt ja puhanuna, vaid tõusen ja tean ette, et tuleb väljakannatamatu päev, ja olen pahur. Iga päev olen pahuram kui eile. Õues on imeilus hommik ja ma ei salli seda, ei salli tänast päeva, ei salli, et pidin ärkama, ei salli iseend, et siia kolisin. Liiga vara selleks kõigeks, mõtlen.
Köögis vaatavad mulle külmikust vastu kaks kartulit ja kaks muna; pudeli põhjas on veel natuke majoneesi. Peaksin poodi minema, aga õues on kogu aeg nii palav ja pood näib nii-nii kaugel. Parema meelega tahaksin end sinna külmkappi munakarpi kerra keerata.
//
Päevasel ajal käin nurgapealses kinos tööl, ajan kolleegidega juttu, vihastan inimeste peale, kes muud ei tee, kui ajavad popkorni maha, ja vorbin vahvlijäätisi teha. Jäätisekülmiku välimised seinad on suurest koormusest alati kuumad ja nende vastu nõjatudes hakkab palav. Teed jäätist ja ise higistad mis hirmus. Aga päeva lõpus saan ühe kaasa võtta, kui tahan.
Lõunapausi ajal istun suure kinosaali rõdul, kus kedagi teist pole, ja vaatan pool tundi mis iganes filmi, mida parasjagu mängitakse. Seal on konditsioneer, mis konstantselt tiksub, aga vähemalt on jahe. Räägitakse, et suve edenedes läheb veel palavamaks. Et praegu on alles hiliskevad. Oota sa, ütlevad.
Õhtul pärast tööd läheme Abbyga Iiri pubisse ja joome siidrit. Korraks on õhu värskemaks löönud. Meil on töösärgid seljas, nii et kõik näevad, kus me töötame. Kõik siin teavad seda kino. Käivad selles kinos. Ma ilmselt ei salli neid, sest nad ajavad popkorni maha, aga õnneks ei mäleta ma nägusid väga hästi.
//
Nii palav on. Kogu aeg. Öösel magan ainult tühja tekikotiga. Aken on lahti ja ajuti puhub sealt mu sääremarjadele nõrk tuuleiil. See on kõige parem tunne maailmas. Hommikul ärkan raskelt ja väsinuna, nagu polekski just öö otsa maganud. Päike paistab juba läbi akna mulle peale, mõtlen, kas UV-kiirgus vanandab mu nägu, kui ma edasi magada proovin. Küllap vanandab. Kortsud ja laigud võivad tulla.
Alumisel korrusel on jahedam, sest seal on konditsioneer ja ühes nurgas kivipõrand. Oi, kuidas see põrand mind ahvatleb. Tahaks hoopis seal magada, aga teised ärkavad vara ja oleks vast ootamatu pilt mind sealt eest leida. Me pole isegi päris sõbrad, kõigest majanaabrid, nii et nad ei arvaks, et see on naljakas või armsalt veider. Lihtsalt mega faking imelik.
Päevad lähevad. Õhtuti laman voodis ja kuulan klappidest muusikat. Aknalaual on väike merekarbikujuline lamp, karbi sees on pärl, mille seest tuleb valgus. Pärl vahetab värve ja selle sees käib mingi hõbedane ollus aina ringi ja ringi. Kui ma liiga pikalt sinna sisse vaatan, tuleb tunne, et ma olen ise selle pärli sisse lõksu sattunud ja hõljun seal ega pääse enam välja.
//
Kardetud kesksuvi on käes; kodus Eestis on südatalv. Teen emmega videokõnet ja näen tema selja taga lumehangesid, mis meie õue täidavad. Minul voolab samal ajal põlveõndlast higinire mööda jalga alla, kuigi ma ei tee muud, kui ainult istun. Õues on 40 kraadi, konditsioneerita toas küllap sama palju või rohkemgi, vurisev puhur ajab vapralt seda kuuma õhku aina ringi ja ringi. Iga päev mõtlen, et kuidas need inimesed siin ometi elavad, kuni mulle tuleb meelde, et mina olen ka inimene ja elan ka siin. Kui kaua see palavus on kestnud, ma enam ei mäleta. Ta on igikestev, alati mu elus kohal. Kahtlen, kas enam kunagi läheb veel üldse jahedaks.
//
Ostsin rula, et saaks kiiremini tööle ja ei peaks nii kaua kuumal tänaval kõmpima. Tööle sõites laseks keegi nüüd nagu föönist mulle tuult näkku. Tihti tulen kodust märja peaga välja ja kui kolm minutit hiljem kino uksest sisse astun, on juuksed kuivad, aga kael juba leemendab higist.
Tööl küsivad teised, et kuidas ma kuumaga toime tulen. Vastan, et halvasti. Hea vestlus. Mul pole juba loomupäraselt eriti palju kannatust ja siinne kliima ainult võimendab seda. Vabandan oma töökaaslaste ees, et nõnda ebameeldiv olen.
Lisaks tubastele seanssidele on nüüd ka välikino käima lükatud. Eile õhtul tuli mingi tädi ja pahandas minuga, et meil külastajatele fliistekke jagada pole. „Ma ei võtnud jakki kaasa, mis siis, kui külm hakkab?“ ütles, kuigi õues oli 27 kraadi. Mõnel on küll suurest kuumast aju peas ära küpsenud. Ja üldsegi, mis sa siis lähed õuekino vaatama, kui sama film toas ka mängib.
//
Elu möödub trajektooril kodu–kino–pubi–kodu. Sekka mõni sunnitud retk toidupoodi.
Enne kuumalainet käisin vahepeal rannas ka. Mina ja SPF6000+, aga enam ei kannata minna, sest enne ookeani jõudmist põled lihtsalt liiva sisse ära. Eile vedasin end üle pika aja Abby juurde, sundisin end kiirteesilda ületama. Päike piitsutas ja õhk väreles asfaldi kohal. Abby kortermajas on ühisbassein, jõudsin sinna, lasin kopsudest kõik õhu välja ja istusin nii kaua, kui jaksasin, selle basseini põhjas.
//
David Lynch suri ära. Samal päeval saadeti meie iganädalane töögraafik välja ja seal oli kirjas, et joodagu Davidi auks üks must kohv. Ma siis rüüpasin oma musta kohvi ja mõtlesin, et pole see kuumus nii hull midagi, inimesed elavad ja saavad hakkama, pead lihtsalt aeglasemalt ringi liikuma, mitte niimoodi rabelema. Hiljem hakkas süda rinnus hirmsasti perutama, sest ma pole ju ammu kohvi joonud, ja kurk ka kuivas, nagu poleks terve päev tilkagi vett saanud. Puhas vesi ei teinud asja paremaks, nii et tulin töölt tulles kiiruga poest läbi ja ostsin endale 50 dollari eest arbuusi ja kurki ja jääsalatit ja kookosvett. Ei maksa ikkagi 40-kraadises paigas selliseid trikke teha.
//
Enam ma ei maga tühja tekikotiga. Nüüd magan märja linaga, sest kui puhur sinna peale puhub ja vesi aurustub, hakkab minul seal lina all jahedam ja ma saan uinuda. Hommikuks on lina kuiv ja mina seal all higine.
//
Küllalt. Mulle aitab. Otsustasin täna ära lõunasse kolida, sest mida rohkem lõunapoolkeral lõunasse lähed, seda jahedam on. Temperatuur sellest otsusest ei muutunud, aga minul hakkas järsku kergem. Sain uuesti hingata. Ja siis hakkas õues vihma sadama. Esiti mõtlesin, et vihmutid on ööst sisse jäänud, aga ei olnud. Päris vihm, esimest korda terve pika suve jooksul. Kirjutasin Abbyle, kas ta arvab, et see on märk. Et ma otsustan ära minna, sest ma ei talu enam seda kuuma, ja kohe läks taevas halliks ja hakkas sadama. Ma pole ammu nii õnnelik olnud, läksin ja seisin lihtsalt mõnda aega õues vihma käes. Hüvasti, kuumus.
Mariann Võhmar (28)
Mis sind Austraaliasse viis?
Uudishimu. Püsimatus. Mulle meeldib vahepeal minna üksipäini ära kohtadesse, kus keegi mind ei tunne, ja seal nullist alustada. Lihtsalt et näha, mis juhtub. Tavaliselt juhtub see, et elan elu nagu elu ikka, aga uues paigas, sel korral siis Austraalias.
Lisaks on Austraalia mu meelest eestlaste teadvuses nii sügaval ja alati olemas, sest pea igaüks teab kedagi, kes teab kedagi, kes on mingil hetkel Austraalias olnud või on seal siiani – meid on siit tegelikult aastate jooksul nii palju läbi käinud. Nii et kusagil minugi kuklas oli juba ammu mõte ühel päeval ise siia tulla.
Kas tajud, et atmosfääritingimused mõjutavad loomingulisust, ja kuidas? Kas mõni ilm või kliimavööde on inspireerivam kui teine?
Ma ei ole siiani seostanud kindlat kliimavöödet ja enda loomingulisust, pigem on mind kirjutama inspireerinud asukoha vahetamine. Tihti tuleb isegi ühest paigast järgmisesse teel olles mingi vaim peale, ühe perioodi lõpp ja teise algus panevad asjad perspektiivi. Siis loen ka tagantjärele seda, mida olen varem kirjutanud, ja mõnikord leian eri kildudest ühisjoone, mis seob kõik kokku. Nii juhtus ka Perthi päevikuga, ma olin neid jupikesi suvalistel aegadel üles tähendanud, ja kui Perthi aeg hakkas minu jaoks läbi saama, lugesin neid ja sain aru, et kõik keerleb ühe ja sama asja ümber – palavus. Aga selle nägemiseks pidin olema vaimselt valmis edasi liikuma. Kuigi ka vihmane ilm annab mõnikord tõuke kirjutama hakata.
Palun kultuurisoovitusi Värske Rõhu lugejatele!
Kaks filmi Austraalia kinoklassikast: 1997. aasta „The Castle“ ja 1971. aasta „Wake in Fright“. Esimest neist on tore ja lõbus vaadata, teist absoluutselt mitte.
Ja muusikasoovituseks Spacey Jane – Perthi ookeaniäärsest Fremantle’i ehk Freo linnaosast alguse saanud austraalia indie-bänd, nende uusim album „If That Makes Sense“ ilmus täna (juulikuu lugejate jaoks siis maikuus)!
