Kuldses päikeseloojangus on midagi naiselikku. See on lõputult soe, mitte temperatuuri, vaid meeleolu mõttes; see on kiirgav ja ürgne ja naerev, kuid ometi surma märk. Ta teab, et öö hiilib tal kannul, öö – suur sügavik kahe päeva vahel, pimeduse aeg, une aeg, armatsemise aeg, surma häbelik koputus.
Sügavrohelist tiiki ümbritsesid vesipajud. Nende nõtked hõbetavad oksad olid vee kohal rippu nagu tantsijannade väljasirutatud pihad, õõtsusid õhtuõhus olematu tuule käes. Muru oli siin pikk ja jahe ja niiske. Paljastel jalgadel hakkas külm.
Katt hõõrus käsivarsi ja vaatas ringi. Tilluke tiik oli täis kasvanud, sügav ja siidsile, ning tema pea kohal ulatus suure kastani oks täpselt veekogu keskele. Siin oli täiuslik.
Sügavkuldne valgus hingis veel läbi igiliikuvate pajulehtede, kuid päike oli peaaegu silmapiiri taha kadunud. Tiigi pinnalt tõusis aeglane aur. Jahenes.
Tantsides saadud soojast oli alles veel vaid higiloor Kati kaenlaalustes ja rinnal ning ta tammus hetke jalalt jalale, et vilu ei hakkaks. Et viimati veel külm tema kavatsusi ei kõigutaks, surus ta hambad risti ja hakkas kiiresti lahti riietuma.
Kõigepealt sidus ta lahti vöö ning heitis selle murule, kus see sinendava maona silkerdades peaaegu nähtamatuks muutus. Pika linaõiesinise seeliku voltis ta kokku ja seadis suure kastani alla, selle peale asetas hõbeehted ja kee ning jäi sinna särgi väel seisma. Valge linane särk ulatus peaaegu pahkluudeni ning oli rinna pealt lahti. Viimasena võttis ta peast pärja, mis sinas otsekui etteheitvalt, ning raputas lahti pikad mustad juuksed.
Nüüd pöördus ta tiigi poole ning tõmbas pöidlaga üle tühja peopesa. Enam ei tundnud ta külma. Tema ees seisis vaid tiik, iidne ja täiuslikult paigal, ja midagi muud ei olnud olemas. Naer ja tants olid vaid kauge mälestus, soojad käed tema piha ümber vaid tunne, mis meeles püsis. Siin oli üksnes jahe varjuline mets.
Ta tõmbas valendava välke saatel särgi üle pea ja viskas kõrvale. See jäi heleda puntras laibana lebama, kuna ta alasti kõrkjate vahele astus, pilk peente tumedate kulmude all ainiti veepinnal. Pikk pehme piht roosatas kohtadest, kus vöö oli seda sooninud, ning kahvatu naha all võis aimata lihaste liikumist, kui ta läbi kõrkjate sammus.
Tema teravalt valgelt lõualt peegeldus hõbedasi helklemisi, kui tiigivesi lainetama lõi. Katt peatus. Rohelise vee pinnale oli tõusnud väike ümar nägu, mida raamisid märjad helekollased juuksed ning kust suured säravad silmad Katti puurisid.
„Te olete nii ilus,“ ütles tüdruk vees. Ta oli paljas, aga teisiti kui Katt, justkui oleks ta olnud üks kaladest ja konnadest. Tema suurel suul oli lai naeratus, millest õhkus imetlust.
„Aitäh,“ ütles Katt ja naeratas vastu. Ta polnud veel vee piirini jõudnud, varvas vedas muda sees ringe. „Mis su nimi on?“
„Mul pole nime,“ vastas heledapäine tüdruk ja ujus veidi lähemale, hõljudes täpselt rohelise vee pinna all, nii et ta valged reied vahepeal välja välgatasid, „keegi pole mu tiigile nime andnud.“
„Oled sa näkk?“
„Ma olen inimene, aga igavesti vetevaimuks neetud,“ vastas tüdruk, ja kuigi ta naeratas nüüdki, kiirgus temast nukrust, mis oli sama peegelsile ja põhjatult sügav nagu tema roheline tiik. Kuigi Katt just sel silmapilgul eemale pööras, vihvatas tema loobunud silmis kaastundmus. „Ma ei mäleta midagi peale elu tiigis, kuid suur kastan kõneles minuga kord ja ütles, et ma olin imik, kui mind vette visati. Muidu poleks vigagi vetevaim olla, aga ma ei saa iial tiigiveest lahkuda. Kuidas ma küll tahaksin korra väljas käia! Ma kuulen kiigelaule ja kilkeid ja tantsuviise ja poiste juubeldamist ja ma annaksin ükskõik mida, et seda üksainus kord kaugeltki näha…“
Metsa all valitses vaikus. Heledapäine tüdruk oli rääkinud rõõmsalt, unistav naeratus suul, kuid Katt oli endasse süüvinud, tumepruunide silmade pilk suunatud sinna, kus me keegi midagi ei näe, sellesse eimillegi ja pimeduse vahepealsesse, kus me näeme sissepoole. Tema tumedatel õrnadel nibudel mängles hõbehiilgus, kui tüdruk vees võbelevaid laineid laiali saatis.
„Täna toimuvad pööripäevapidustused,“ alustas Katt, läbitungimatu pruun pilk kuskil metsa all voogavas hämaruses, „siin lähedal lagendikul on üles tehtud tuli ning tantsitakse koiduni välja.“
Ta tajus, et tüdruk vaatas teda jäägitult, ning jätkas:
„Pööripäev on eriline, sest täna on taevas lahti. See tähendab, et hinge ja keha sidemed põlevad Päikese kiirguses läbi ning hingedel on võimalik rännata. Kui ma sulle suud annan, saab su hing mu kurgust sisse tulla ning sa võid võtta minu keha ja lagendikule tantsima minna.“
Katt ei pööranud pilku, kuid tajus, et tüdruk kohkumusest keeletuna end keelduma sunnib.
„Ma ju ei või…“ lausus ta nõrgalt, võimetu lauset lõpetama.
„Ei, ma palun sind,“ ütles Katt ja naeratas. Ta väikesele kahvatule suule sobis üks sõbralik muie, kuigi seda nägi seal harva. „Ma olen endal isu täis tantsinud, palju parema meelega puhkan sinu tiigi juures. Ma pidingi just ujuma tulema.“
„Oo, kas tõesti?“ hüüatas heledajuukseline tüdruk ja sukeldus, silmapilk hiljem keset kõrkjaid pinnale ilmudes, suured silmad siniselt helkimas, naeratus suul. „Olete te kindel?“
Katt noogutas ja kui teine madalasse vette oli jõudnud, võttis tüdruku näo oma käte vahele ning too sulges silmad. Nüüd võis näha, et ta oli mõni aasta noorem ja Katist omajagu lühem; kahvatu, otsekui läbipaistev nahk hiilgas märjalt ja ümarate rindade otsast tilkus vett. Ta põsed olid pehmed ja õhukesed helekollased juuksed hakkasid juba jaheda õhu käes kuivama, kõditades Kati käsivart.
„Inimese sisse ei mahu kaks tervet hinge, nii et minu hing lõheneb täna ööseks,“ ütles ta sosinal, et mitte tüdrukut ehmatada. „Pool läheb sinu sisse, kuid see pole piisav, et pikalt elada. Jõua ainult enne koidikut tagasi, muidu sa sured.“
Siis suudles Katt tüdrukut suule, tundes tema kuuma hingeõhku oma näol; tema kõhust käis läbi äkiline jõnksatus, kui sinna jõudis tüdruku soe kerajas hing, ning Katt kaotas oma keha üle valitsuse. Ühe silmaga nägi ta, kuidas puuladvad nägemisulatusest välja langesid, ning ta teadis, et vetevaimuks vangistatud keha langes lõtvunult tiigivette; teise silmaga nägi ta heledapäist tüdrukut, kes õhinast värisevate kätega tema riideid selga pani. Jälle kandis ta särki, mis veel higist ja kõrgest murust niiske ja jahe, puusadele rõhus raskekoeline linaõiesinine seelik, pihta soonis sinendav vöö ja pähe, otse lahtistele lainetavatele juustele, vajutati õrnuse ja hoolega helkiv pärg. Hõbeehteid imetles heledapäise tüdruku vaim eriti, pööras ja silmitses neid iga nurga alt ja erineva valguse käes, astus siis tiigi äärde, vaatas võbelevat peegeldust ja puhkes õnnelikult naerma.
Ta pistis jooksu ning jõudis veel viimase valgusega väljale, suurele rohelisele lagendikule, kus Gabriel teda juba kaugelt Kati pähe hõikas ning tüdrukule vastu tuli. Tema tumedad kräsus juuksed musta mütsi all olid higist märjad ja nägu leemendas, kuid ta oli ilus ja häbelikult naerev nagu ikka, ning Katt tundis tuhmi valutorget, mis oli kauge ja ähmane nagu kellegi teise valu, kuid kuulus siiski temale üksi.
Omaenese suul sellist laia lakkamatut naeratust näha oli harjumatu: tema tumedad silmad ei pildunud sädemeid, vaid vaatasid ainiti Gabrieli siiraima armastusega, kuigi heledapäine tüdruk poissi õieti ei tundnudki. Siiski ei vaadanud ta niiviisi ainult Gabrieli, vaid kõiki, kellele ta pilk langes, ning tema hingest Kati kõrval tulvas kuumust, see värises ja hiilgas nagu taevatäht ega võpatanud kordagi.
Tema õed sättisid tal juukseid ja pühkisid ninalt tahma, haarasid kätest ja võtsid väljale kaasa, kus nad ta kihistades Gabrieli ette tõukasid; tüdruk tantsis ja tantsis ja ta juuksed kleepusid märjale laubale, kuid ei peatunud kordagi, et hinge tõmmata. Segaduses, kuid õnnelik Gabriel ei jäänud alla. Punane kuum lõkkekuma hüples tüdruku näol, kui ta naerdes ja keereldes noormehe eest põgenes, ning kilge, mis lipsas ta suust, kui poiss ta pihast kinni kahmas ja kauni tõste sooritas, jäi rõõmsalt väljadele kajama.
Kui kaja vaibus, kuulis Katt metsast linnulaulu. Pöörleva heledapäise tüdruku silmist nägi ta, et idataevas kauguses helendas, ning tal läks seest külmaks. Kas tüdruk oli unustanud tema hoiatuse koidiku kohta?
Ärevuse kasvades ei suutnud Katt enam tüdruku tegemisi jälgida, kõik kadus sinakasrohelisse pöörlemisse; ta istus kerratõmbununa oma hinge põhjas ja külmetas. Kui ta saanuks, oleks ta oma keha ja selle vabaduse kogu täiega heledapäisele tüdrukule kinkinud, oleks kinkinud oma elu ja oma Gabrieli, sest ta meeldis endale palju rohkem, kui temast kiirgas tüdruku kuldse hinge kuma.
Siiski polnud see võimalik. Seega pidi tüdruk tagasi tulema, jõudma tiigi juurde enne päikest, jooksma puhteajaga võidu ja elama; nii palus Katt oma hinges ega teadnud, kas tüdruk teda kuuleb, kuni ta järsku justkui õrnalt üles nopiti ning oma kehasse tagasi asetati. Korraks kuumas ta huulte vastas tüdruku hingeõhk ja siis nägi ta teda enda ees: väike, heledapäine ja laia õnneliku suuga.
„Aitäh, kallis Katt, see oli imeline,“ sosistas vetevaim ja suudles teda põsele. „Sa täitsid mu unistuse ja enamgi veel. Palun sinult vaid, ära mind unusta.“
Tiigi peegelsile pind seisis paigal; ainult heledapäise tüdruku tuharate ümbert lõi vesi õrnalt lainetama, nii õrnalt, et seda hämaras vaevu tähele pani. Katt vaatas tüdrukut, kes tema ees seisis, kes oli tema tumedatesse silmadesse sära toonud ja näole naeratuse, millesarnast ta polnud peeglist aastaid näinud, ning vaikis.
„Ma jään sinuga,“ ütles ta viimaks.
Vetevaim ehmus, tema suured rohekassinised silmad läksid pärani ja ta lai naeratus kustus.
„Ei, seda sa ei või,“ hüüatas ta. „Sa ei saa elada nagu mina, sest sa pole selle paiga vaim, vaid inimene; sa oled vaba, aga kui sa vette elama tuled, siis sa sured.“
Katt naeratas nukralt, kuid keeld teda ei kõigutanud. „Ma jään sinuga.“
„Sa ei või! Sind oodatakse kodus, juba nüüd katab su ema lauda; sind armastatakse seal, sul on kolm armast õde ja sul on sinu Gabriel, kes ainuüksi oma pilguga ennast sinu kätte vangi andis nagu relvitu sõdur. Sinu surm hävitaks nad.“
Tüdruk rääkis nüüd peaaegu pisarsilmil, kuid vakatas, kui Katt sõnagi lausumata end uuesti lahti riietama hakkas. Tema valge keha kumas kuuvalgel ning heledad käsivarred välgatasid puudesalus, kui ta viimast korda oma seelikut ja särki kokku voltis ning igaveseks hõbeehted ära võttis ja puu alla jättis. Alasti lipsas ta vette, kus külm madal vesi vastu ta sääri loksus ja vastu hakkas, kuni ta sumas häbemeni vees ja tema varbad vaevu mudast tiigipinda puudutasid. Ta värises külmast.
„Mine tagasi,“ ütles tüdruk jõuetul sosinal, kui Katt tema juurde jõudis. „Sind oodatakse.“
Katt raputas vaid pead ja naeratas talle õrnalt.
„Ära püüa mind ümber veenda, vaid õpeta mind vee all hingama. Ma jään sinuga.“
Vetevaim jäi viimaks nõusse, sukeldus ning tõi tiigi põhjast peotäie tumerohelisi vetikaid.
„Need hoiavad sind vaid loojanguni siin elus, sest Päike viib loitsud endaga kaasa,“ ütles heledapäine tüdruk ja vaatas seda öeldes tähelepanelikult Katile otsa, kuid see ei kõhelnud, vaid võttis vetikad tema peost ja neelas vaid väheke nina krimpsutades alla. Läks mõni hetk, kuniks ta lõpetas lõdisemise, seejärel jäi tal hing kinni ning ta hakkas läkastades kõrist kinni.
„Vee alla,“ hüüatas vetevaim ja rebis jahmatava jõuga rabeleva Kati endaga jahedasse tumedasse vette, kus ei lasknud teda lahti, kuni see kogemata õhku ahmides suutäie vett alla neelas ning avastas, et hingab. Katt tegi üllatusest silmad lahti ja ta suule libises põgus naeratus, kui nägi vetevaimu nägu nii lähedal ning tema kahvatukollaseid juukseid vees hõljumas sama iseenesestmõistetavalt nagu näkil või uppunul.
„See on minust vist isekas,“ ütles heledapäine tüdruk ja tema laial suul oli sarnane naeratus nagu vetevaimul, „aga ma olen õnnelik, et sa minuga jäid.“
Metsasalus laulsid linnud nagu looduse kirikukellad. Puud seisid kõik keskpäevase valguse käes paigal, teineteisest justkui kaugemal kui pimedas. Tiik, mis täna näis valge, kiirgas mingisugusest inimese lähedusest, nagu kiirgab soe keha talvises öös, olgugi et puud teda varjasid. Suure kastani oks seisis vaikides vee kohal.
Veepind lõi lainetama, kui hõbepajude helkivad oksad eest lükati, ning puude vahelt kostsid ettevaatlikud sammud. Heledapäine tüdruk oli sukeldunud, kadudes tiigivee tumedasse varju, kust ta kuulis kõike, kuid ennast näole ei andnud. Kõrgel tema pea kohal, tiigi ja ülejäänud maailma piiril heljusid valge särk ja mustad juuksed, mis vees voogasid, kuid veest väljas kohe külmaks ja raskeks muutusid ning kahvatule ihule kleepusid. Uppunu ümber veepinnal hõljusid sajad ja tuhanded lilleõied, mis kaunistasid ka tema juukseid ja olid kimbuna põimitud tema kangetesse kahvatutesse kätesse. Neid raamisid hoolega, kuid oskamatult seotud käised ja särk oli rinna pealt lahti, hõbeeheteni vetevaimu käsi ei ulatunud.
Läbi paksu lainetava vee kuulis vetevaim ühtainust vaiksel, nõrkenud häälel öeldud sõna. „Katt.“
Silmapilgu seisis kõik paigal; siis sammud lähenesid ning Gabriel vajus tiigi äärele ühele põlvele. Tema tumedad silmad olid ainiti Katile kinnitunud, ta tõsine suu oli kahvatu ja pilk tuim. Polnud hirmu, oli vaid abitu mure, kui ta käe Kati järele sirutas ja ta veest välja endale sülle tõstis, justkui oleks võimalik teda veel terveks teha.
Ta polnud üllatunud ega segaduses, ainult põhjatult üksi; ta pidi südames olema teadnud, kust otsida.
Gabriel jäi tiigi äärde kauaks, pea langetatud ja liikumatu, Kati elutu valgesse rüütatud keha põlvedel. Vetevaim vaikis ja nuttis, kuid vesi kaotas tema pisarate tähenduse ning neist said üksnes piisad tiigi sügavrohelises süles.
Aska Shimmo (19): „Püüan puudutada fantastilise süvamere põhja.“
