Puhas esteetika
Raadame minema metsad,
peletamaks pimeduse puhmastest,
vedamaks välja varjus varitsevad võõrad,
et taanduma sundida hundid,
kes kuuldavasti varsti
kohe
kellegi meist maha murravad;
ja haldjad ka,
kes kõneledes salakeeli
salaplaane sepitsevad meie vastu –
tõenäoliselt.
Tambime tömbiks seejuures
seened,
sest
keegi kogemata kombel
tuhande tundmatu hulgast
vale võib valida.
Viimase ehakuma valenduses
aletame lõplikult kummastava kuningriigi viljakaks tuhaks,
et seda harides võrsuda võiks
turvaliselt haigutav monokultuur,
kus ühtegi pole, keda nimetada
ei suuda.
Nõudlus-pakkumine on toksiline suhe
Hoiad peopesil sütt,
mille kuumav hõõg kätkeb kooriku all kogu
maailma „peidetud ilu, varjatud tähendust“.
Sa tahad seda nii väga,
mis see ka poleks,
neelata
nagu šokolaadišampooni.
Su pilgu peegeldus on astunud
õhupallipaisunud pupillide saatel
vestlusse punase kumaga,
mis ei taha lahti lasta;
sa ei taha lahti lasta,
kuigi kõrvetus kastab
pisaraga kurku ja higiga
otsmikku.
See on talumatu,
nii talumatult magus.
Silme eest lööb õliloigukirjuks,
virvendab mustavat valu ja
sa surud sõrmed ümber
söe.
Kasvaja
Tung enama järele sündis raku tasemel,
tekkis tõrge, loomus kooldus.
Soov sai võidukaks vajaduse asemel.
Mis kunagi korra kohaselt pooldus,
nüüd musttuhandeks vooldus, avardus arvutult.
„Enam oleks kindlasti kenam,
mis teha, et tervik kõnnib karvutult.
Olgu uhkem, tootkem rohkem.“
Laiendus suundus elunditesse,
sumbus pundus paisetesse.
Umbsus koondus kopsudesse,
koolnuhingetõmbe helidesse.
Areng paiskus seisakusse,
toorainetarne hakkas lakkama ja
varustusteed olid omade poolt suletud.
Muuseas, ma armastan sind
Pole me siin miskit
liitriik.
Tuletagem meelde,
oleme riikide liit
ning ma võin lahkuda,
mil iganes soovin.
Käige minema oma
„autonoomiaga“.
Mina olen mina!,
täiesti suveräänne,
ja ma vetostan teid räbalateks,
kui te,
vereimejad,
tihkate minu vabadusi kärpida.
Tahate mind hoida
lõa otsas, et oleksin
teie väike mängukann,
tean küll.
Hästi. Hoian teil
silma peal.
Seniks aga liikmesus
kõlbab kah.
20%
Keset oja seisab onu,
jalgupidi, säärest saati,
ilmel ripub totter irve,
hahkjas varjund tuhmis silmis.
Enda meelest kahmab kõiksust,
kamaluga kõikesugust,
päiksekirkust, linnulaulu,
tuulehela, loodustaiest,
õite lõhna, mulla mekki.
Meie sõber aga äkki
seirab enda kõrval paati
vete tasa triivi kulus,
astub sisse ja ta märkab:
kuidas!? jalad kuivaks ju jäid.
Hommikuetüüd
Hommikuvaikust läbistab
terasteel hiiliv müraorkester,
see sümfoonia ei valmi eal
ja kuulajatel on alati
kiire järgmisele kontserdile.
Teadmata pealkirja,
tundmata autorit,
vaatuste vahel vahe-
pause ei ole,
nad ei kuula muusikat,
ent sellest pole
midagi, esitajad
mängivad nagunii
endale.
Omandiseadus – üldsätted
(1) Need on minu mõtted:
ma võin mõelda mõtteid mis tahes.
(2) Need on minu silmad:
mida vaid soovin, seda näen.
(3) Kui tihkan kuulata, siis ka kuulen –
need on minu kõrvad.
(4) Nuusutan, kui maldan, maitset valdan –
nina ja keel.
(5) Minu tahtejõud on mu saatuse valuvorm ja
(6) selle peegeldus mu keha:
olgu ta selline, olgu ta taoline.
Haigestumine on hooletute
päralt.
(7) Minu riided:
täpselt nõnda, nagu peab.
(8) Mu tuba
on äranägemise järgi kujundatud
(9) ning sõbrad
valisin parimad parimate
hulgast.
(10) See on
minu
elu.
Joosep Matis Tõnisson (29) aitab ükskõik keda ükskõik millega, küsimusi esitamata.
