Head kirjandust on palju ja elu on lühike, nii et tahes-tahtmata tuleb teha valik. Keskendun seega nii poliitilistel põhjustel kui ka subjektiivse meeldivuse tõttu teostele ja autoritele, kelle loomingus peegeldub muu hulgas intersektsionaalne marginaalsus. Niisiis on mu soovituste fookuses lood nendelt inimestelt, kes on pidanud oma päritolu, klassi, soo, seksuaalsuse või mingi muu marginaliseeriva faktori tõttu pingutama rohkem kui normide aluseks olev heteroseksuaalne valge mees.
Pajtim Statovci
„Lehmä synnyttää yöllä“
Otava, 2024
Pajtim Statovci (1990) on Kosovo albaanlastest põgenike järeltulija, kes elab Soomes ja kirjutab soome keeles. Statovci raamatud tegelevad ühelt poolt nii albaanlaste traagilise ajaloo ja pärimusega, eelkõige muidugi oma perekonna õõvastavate lugudega, aga teisalt jutustavad virtuoosselt mitme kultuuri lõikepinnal olemisest ning homoseksuaalsusest tulenevast võõrusest ja mitmekordsest marginaalsusest. Tema viimases raamatus „Lehm sünnitab öösel“ räägitakse taas Kosovost Soome põgenenud pere lugu, milles põimuvad virtuoosselt lapsesilmadega nähtud suvi vanavanemate juures ning täiskasvanud kirjaniku reis sünnimaale. Kõige valusamad traumad kisutakse paljaks ja häbiväärsemad saladused tuuakse päevavalgele, kuid katarsis ei jää tulemata. Eesti keeles on ilmunud Pajtim Statovci debüütromaan „Minu kass Jugoslaavia“ (Tänapäev, 2015), kus on samuti kokku põimitud pagulaspere liikmete lood ja maagiline realism.
Édouard Louis
„Muutuda: meetod“
Varrak, 2024 [2021]
Tõlkinud Tõnu Õnnepalu
Édouard Louis (1992) on prantsuse kirjanik, kelle autobiograafilised romaanid räägivad klassiküsimusest, vaesusest,
homoseksuaalsusest, aga ka naiste olukorrast jne. Alates populaarsest debüütraamatust „En finir avec Eddy Bellegueule“ (2014) valgustab autor maniakaalse hoolega oma perelugu. „Muutuda: meetod“ on justkui õnneliku lõpuga debüütraamatu loo kriitiline versioon, milles kirjanik tegeleb klassihüppe valusa analüüsiga. Édouard Louis uurib raamatus oma vaest töölisklassi päritolukeskkonda, selle patriarhaalset homofoobiat, võõraviha ja vägivalda. Mis juhtub lapsega, kes sünnib homofoobsesse keskkonda varjamatult homoseksuaalse ja „maneerlikuna“? Kas oma klassi ja perekonna eest põgenemine on võimalik? Kas juurtega tegelemine oleks Stockholmi sündroom? Eesti keeles on ilmunud Louis’ loomingust veel „Kes tappis mu isa“ (tõlkinud Heli Allik, Varrak, 2025).
„Neiud kui Lutsud. Natalie Mei kirjad Karin Lutsule 1923–1928“
Koostanud Mari Õunapuu, Kristi Metste, Kai Stahl ja Kanni Labi
EKM Teaduskirjastus, 2025
Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivid on põhjatud, mistõttu on alati lootust, et leitakse ja tehakse avalikuks midagi sellist, mis meie arusaamist kohalikust kultuuriloost täiendab või lausa muudab. Kunstnike Natalie Mei (1900–1975) ja Karin Lutsu (1904–1993) vahelisest kirjavahetusest on säilinud ainult Natalie kirjad Karinile. Need fragmentaarsed ja intiimsed dokumendid vajavad kohati põhjalikku kommentaariumit (Kai Stahli põhjalik ja vajalik töö), kuid igal empaatilisel lugejal on võimalik osa saada kahe naise lähedasest suhtest. Kirjavahetuses on nii otseseid kui kaudseid armastusavaldusi, aga ka häbelikku naljatlemist ning lõõpi eluliselt tähtsate asjade üle. Kirjades mainitud kooliõed Pallasest panevad küsima, miks me neist ja nende kunstist nii vähe teame. Loodetavasti see publikatsioon inspireerib uurijaid uuteks avastusteks. Natalie Mei käsitsi valmistatud raamatukesed „59. kiri Kaale“ ja „Proua Irma“ näitavad muu hulgas, mismoodi naised teevad isekeskis nalja meestest koosneva kirjandus- ja kunstiparnassi üle.
