Juhan Voolaid
„Läbilööjalammas ja marukoer“
Hea Lugu, 2017

Jutukogu „Läbilööjalammas ja marukoer“ on mu isiklik esma­tutvus Juhan Voolaiu loominguga, mis ajendas autori nime meelde jätma. Mõnuga jutustatud lugudes tuleb loomadele pähe inimmõistus. Loomad saavad aru inimkeskse ilma ebaõiglusest, see sunnib neid võitlema võrdsema elu eest, või õigemini üldse elu eest. Loomad esitavad argumente sellise taiplikkusega, milleni enamik inimesigi ei küüni, samas inimesed ise on nendes lugudes mõistmatud, kiuslikud ja kangekaelsed ega kavatse oma peremeheseisusest loobuda. Ainult lugeja elab lugudele kaasa loomade poolel. Ja kuigi mingi õiglus muidugi ei võida, saab lohu­tuseks vähemalt kõvasti naerda. Mitte parastavalt, vaid parandamatult.

Margus Ott
„Kirju vägi“ („Väekirjade“ 6. köide)
EKSA, 2018

Margus Ott on üldsusele teada pigem mõtleja ja mõttekirjanduse tõlkijana. „Väekirjade“ sarja päätev 6. köide „Kirju vägi“ koos­neb aga läbinisti luuletistest (ei luulest ega luuletustest). Mõtted on sügavad nagu sahtlid, kust on see kopsakas käsikiri pärit, ja luuletised vägevad. Ühe liigi ega üldse eluslooduse ülimuslikustamises neid igatahes süüdistada ei saa. „Kirjus väes“ aetakse juttu ja vaieldakse sõber hallitusega, suudetakse leida ühine keel ufonautidega – väesõnum jõudku päris kõigeni, iga vägilaseni: „frantsiskus jutustas / loomadele-lindudele / kuid laduda tuleb / veel vägevam vundament / käia välja veel kõvem sõna / et kividki saaksid selgeks / molekulidki mõistaksid / kvargidki saaksid aru“.

Jaan Kaplinski
„Silm. Hektor“
Tänapäev, 2000

Jaan Kaplinski jutustustekogust „Silm. Hektor“ on mulle eriti eredalt meelde jäänud „Silma“ tagumine osa, mis toreda ilu­kirjandusliku keerutamisena sisaldab Taist postiga saadetud ingliskeelsetelt ajakirjaväljalõigetelt eesti keelde tõlgitud ning jutustuse esimese poole lõpus kaduma läinud teoloogist pea­tegelasega kuidagi seostuda võivat kirjutist. Ses kerkib esmalt küsimus jumala(te) loodu vastuoksusest: näiteks mida head on kärbses Lucilia bufonivora’s, kes oma munad kärnkonna pähe muneb, nii et koorunud vastsed ninasõõrmete kaudu konna kehasse tungivad ja ta tasahaaval nahka pistavad. Küsimusele vastuse nõutamine käivitab aga uperpallitavate sündmuste ja vestluste jada. Esitamaks küsimusi, mida oskaks küsida iga lapski, on vaja Kaplinskit, kes laseb need esitada hiinlasest mungal, kes ju muidu oma nina sellistesse asjadesse toppida ei tavatse!