On võrdlemisi soe hommik ning vaatamata juba pimestavale päikesevalgusele tormab Susanne mööda randa, jalas punased sandaalid ja seljas liivaga peaaegu ühte sulanduv beež kleit. Milla ei vaevugi talle järele jooksma. Susanne helekollased juuksed lehvivad kui tuulelipp. Nii kaugele, kui silm seletab, kulgeb liivarand. Kilomeetrite kaugusel, enne kui rohekassinine meri helesinise taevaga kokku sulab, on näha palju kaluripaate.
„Susannnne, oota!“ hüüab Milla veelkord, kuid Susanne jookseb edasi, kuni jääb järsult mereäärsete suuremate kivide vahele seisma. Ta puhkab nii kaua, et ka Milla talle järele jõuab.
„Sa viskasid selle kuhugi siia,“ lausub Susanne, jooksmisest ikka veel pooleldi hingeldades. Ta on end vahepeal paadisillale istuma seadnud ja nüüd võtab ka Milla ta kõrval istet.
„Me peame selle üles leidma,“ ütleb Susanne äärepealt nutma puhkedes. Ta hääletoon väriseb vihast, kuid pahaselt näeb tüdruk veelgi armsam välja.
„Võib-olla leiame siit veel helkivama kivi,“ rahustab teda Milla, aga Susanne ei taltu.
„See ei olnud tavaline kivi, see oli päris ehtne teemant.“
„Tead, Susanne, tegelikult oli see kõige tavalisem kivi.“ Susanne vaatab teda tõsiselt ning Milla jätkab: „Kuid fantaasiamaailmas võib kõike juhtuda – mida iganes sa soovida oskad. Mängime, et siin lahes uppus kunagi laev, mis vedas tonnide viisi teemante. Ja see laev on ikka veel kuskil sügaval mere põhjas, ainult laine uhtus mõned kalliskivid randa.“
„Me peame need vaid üles korjama,“ lausub Susanne kaasa mängides.
Tüdruku pruunidest silmadest on aimata, et pahameel on leebunud.
„Ja need, mis ei sära, on lihvimata teemandid,“ lisab ta juba päris rõõmsalt.
Mõned kivid peegeldavad sõrmede vahel päikesevalgust harilike kivide kohta tõesti võrdlemisi eredalt, mõned aga vähem ning mõned ei helgi üldse. Susanne ja Milla võtavad ainult paar kõige helkivamat, kuid teised jätavad nad sinna, kuhu need kuuluvad, sest nad teavad, et kummagi tüdruku vanaisale ei meeldi rannakivide koju toomine üldsegi mitte.
„Oh mind rumalat! Oleks mulle varem meenunud, et siin teemante on, oleks ma hoolikamalt vaadanud ning poleks parem seda kivi enne minema visanud,“ lausub Milla kavalalt. „Aga nüüd on meil ju palju ilusamad kivid. Kas oleme ära leppinud?“
Susanne ei ütle sõnagi, vaid vaatab rõõmsalt Millat ning võtab sügavalt tasku põhjast midagi, mille seejärel tüdrukule ulatab. Rohelise nööriga ääristatud klaasist ripats helgib eredalt. Milla ei taha seda imeilusat keed algul vastu võtta, kuid Susanne käib peale, et see on suvelõpukingitus, mille ta koos vanaisaga meisterdas. Tüdrukud teavad, et sügisel tuleb tagasi oma koju minna, kumbki eri linna, ja kohtuvad nad ilmselt alles järgmisel suvevaheajal, kui sedagi. Milla võtab kee vastu ning ta nägu lööb rõõmust särama. Tal on kahju, et saab vastu anda vaid kallistuse.
Kui me peaksime kunagi veel kohtuma, kingin sulle kindlasti midagi, mõtleb hingepõhjani liigutatud Milla. Seejärel naeratab Susanne talle oma pooleldi hambutut naeratust, nagu tal ikka hea tuju korral kombeks on, täpselt nii südamlikult ja siiralt, kui suudab. Kuigi tüdrukud said tuttavaks alles suve algul, on nad teineteisele nagu õed, keda kummalgi kunagi olnud pole. Nad istuvad veel kaua paadisillal ja räägivad pikalt laevadest ja kalliskividest ja sellest, mida nad viimasel ajal vanaisadelt kuulnud on. Jutuhoos ei pane tüdrukud esialgu aerude laksumist tähelegi ja märkavad heli alles siis, kui see on juba võrdlemisi lähedal…
Paat sõuab rannale veel ligemale, kuni jõuab lõpuks paadisilla äärde.
„Tüdrukud, kas te tahate kaasa tulla, siin on piisavalt ruumi,“ hüüab Milla vanaisa lahkelt. Tema heledaid juukseid varjab kaabulaadne müts, tal on sõbralikud, kuid väsinud mererohelised silmad ja halli-valgesegune habe. Susanne läheb elevile, ta pole kunagi paadiga sõitnud ning juba ronibki tüdruk peale. Üldiselt on paat nagu paat ikka, kuid Susanne ahmib silmadega igat detaili, sest ta pole isegi unes näinud, et kunagi sellisega sõita saaks. Tüdruku silmad lausa säravad elevusest ja rõõmust. Milla jõuab ka veel napilt paati astuda ja siis hakkab alus kaldast eemale triivima. Meri rohetab ning vesi on peegelsile.
„Mõned päevad on küll tuulevaikne olnud, kuid viimased paar nädalat on üks torm teist taga ajanud,“ lausub Milla vanaisa lakkamatult sõudes. Kallas ja majad aina kaugenevad aegluubis. Koeraga jalutav mees, võrkpalli mängivad inimesed, tikksirgena seisvad männid ning kõik muu jääb aina väiksemaks ja väiksemaks.
„Ma pole kunagi varem kala püüdnud,“ ütleb Susanne õhinal.
„Sõudepaadiga ma tegelikult kalu püüdmas ei käi. Seekord sõidame niisama. Ilm on selleks kui loodud, kahju oleks sellist võimalust raisku lasta.“
„Miks need siis siin on?“ küsib Milla ja osutab mererohelistele võrkudele paadi põhjas.
„Nende võrkudega kala püüda ei saa, sest need vajavad parandamist.“
Kuid Susanne ei kuule enam Millat ega Milla vanaisa.
Talle tulevad pähe hoopis teistsugused mõtted kui muidu: et igal veekogul on kuskil vastaskallas, isegi kui seda alati näha pole; et igal asjal on kaks poolust: algus ja lõpp, must ja valge, hea ja halb, kurbus ja rõõm, õhtu ja hommik… Susanne vaatab üha kaugenevat kallast, metsa, üksikuid inimesi, kaugusesse sulavaid kõrkjaid. Aerude hääl ja vee loksumine vastu paati on nõnda uinutav, et Susanne jääbki endale märkamatult magama.
Tal pole aimugi, et samal ajal sõidab paat põhjapidi kivi vastu. Vanasse päevinäinud alusesse tekib auk ning sealt hakkab aina vett sisse tulvama. Mõne hetkega on paat ääreni täis ja nad kõik vajuvad augustilõpu jahedasse vette. Milla vanaisa püüab küll rahulikuks jääda, kuid ometi tabab teda paanika, mis halvab täielikult mõtlemisvõime. Ta on niivõrd šokis, et ei oska kedagi aidata, isegi mitte iseennast, ning hoiab veel vaevu ulpivast kummuli paadist kinni. Ainsana jääb kummalisel kombel peaaegu täiesti rahulikuks Milla, kuid ta teab, et kui läheks paanitsevaid uppujaid päästma, oleks kahe uppuja asemel kolm. Ahastusest tardunult vaatab ta kaugusse, kuniks näeb ühte suuremat laeva, mis on nüüd ainus lootuskiir Susanne, vanaisa ja vahest ka tema enda päästmiseks. Kuigi tüdruk on hea ujuja, teab ta, et sinna jõudes võib olla juba liiga hilja…
Susanne vajub ikka veel unesegasena kuhugi sügavale ja ei saa enam hingata. Kõik toimub liiga kiiresti, et millestki aru saada. Kirjeldamatult jube ja vaevaline on surmaga seda ebavõrdset võitlust pidada. Lõpuks ta enam ei jaksa ning keha annab alla. Susanne avab silmad ning tema üllatuseks ei hakka need hoolimata soolasest veest kipitama ja ka hingata saab ta nagu maismaal. Seejärel kasvavad Susannele uimed ja päikesevalguses sillerdavad soomused ning ta taipab, et on nüüd päriselt ilus hõbedane kala. Meri on altpoolt hoopis teist tooni kui vee pealt.
Susanne isa, kes aeg-ajalt sukeldumas käib, on talle rääkinud, et Eesti veekogud on enamasti põhjast nii sogased, et nähtavus on väga halb. Kuid oma kalasilmadega näeb Susanne sellegipoolest selgelt liivast põhja, kõiki kive ning teisi kalu. Põhjas leidub mõni pudel, mõni roostes konservikarp ja auklik kummik.
Kala, kelleks Susanne on nüüd muutunud, märkab korraga veel midagi oma pea kohal veepiiril hulpimas. Lähemale ujudes saab ta aru, et tegemist on pudelikirjaga. Kuid Susanne teab, et ei saa õhu kätte minna, pudeli avamisest rääkimata, sest tal pole enam käsi, on vaid punakaspruunid uimed, tal pole enam kopse, on vaid lõpused. Kalatüdruk püüab teraselt pudeli sisse vaadata ning kõvasti pingutades loeb ta vaid hädavaevu välja eimidagiütleva kuupäeva: 23. august 1785. Siis triivib pudel kuhugi edasi ja Susanne tüdineb selle tagaajamisest. Ta otsustab hoopis allapoole ujuda, ikka sügavamale ja sügavamale…
Õige pea avastab Susanne oma silme eest suure hiiglasliku laevamasti, mille purjed on ammu ära kõdunenud, ning ligemale ujudes näeb ka laeva ennast. See on täpselt nagu purjekad, mis seilasid kakssada aastat tagasi – Susanne on neid vanema venna ajalooõpikust näinud. Laevapuitu mädanenud aukudest sisse piiludes näeb kalatüdruk katkiseid kirste, kust voolab välja teemante. Kalliskive on nõnda palju, et need vedelevad ka kummuli vajunud laeva ümber. Terve merepõhi on kive täis – nii kaugel, kui silm seletab. Ta tahaks neid kohe peoga krabada ja vanaisale viia, sest on kindel, et vanaisa rõõmustaks selliste kivide üle väga, kuid siis meenub talle taas, et käte asemel on tal nüüd uimed ja ta ei saa ainsatki kivi endaga kaasa võtta.
Kalana näeb Susanne kõike vee all hoopis selgemalt, kui ükski sukelduja oma inimsilmadega eales suudaks. Mõned kivid, mis talle tüdrukuna hallidena näisid, on nüüd mingit sellist värvi, mida ta inimesena ettegi ei osanud kujutada. See meenutab rohelist ja sinist, kuid pole tegelikult ei sinine ega roheline ega ka sinakasroheline. Ta näeb veel mõnda värvi, mida ta aga veel vähem kirjeldada oskab. Kalatüdruk ei imesta aga niivõrd värvide, vaid vana uhke laeva ja selle masti üle, mis pole raasugi kõdunenud, kui purjed välja arvata. Oma üllatuseks avastab ta, et mast on tehtud millestki metallisarnasest. Laevavrakki piisavalt kaua uurinud, tõuseb ta aina ülespoole ning avastab, et hiiglasliku kummalise laeva mast ulatub peaaegu veest välja. See on korraga nii terav ja jäme, et kui tabaks mõne paadi põhja, võiks see sinna vabalt augu lüüa.
Susanne, kes püüab laeva mõõtmeid hoomata, avastab end ühel hetkel väiksemate kalade keskelt. Ta poleks iial arvanud, et kalaparved nõnda suured võivad olla.
„See on peitumiseks ideaalne koht,“ teatab üks parvest kostev hääl.
„Siit ei leia meid keegi,“ ütlevad kalad kooris.
„Vabandage, kas te teate, mis kirjaga pudel seal ulbib?“ katkestab Susanne nende jutu.
„Ah, see on juba vähemalt mitusada aastat seal ulpinud, kord ühes kaldas, siis jälle teises, lained kannavad seda pidevalt üle mere ja tagasi,“ ütleb hääl parvest.
„Vanaema on mulle rääkinud, et see visati kord vette laevalt, mis nüüd põhjas lebab,“ lausub keegi teine ja jätkab: „Viskaja olevat olnud aadlisoost meesterahvas, keegi Ludvig von Krinninghausen, kes oli vang röövkaubitsejate laeval. Laevahukk oli talle tõeline vedamine, sest tänu sellele õnnestus tal vangistusest pääseda ja lähedal asuvale meresaarele triivida. Liialt tormise sügise ja pehme talve tõttu ei olnud jää ületamiseks piisavalt paks ning mees jäi merevangi. Toona elas saarel, vaatamata selle väikestele mõõtmetele, umbes tosin perekonda. Aegamööda harjus Ludvig von Krinninghausen saareeluga päris ära. Hiljem sõitis ta küll mõneks ajaks tagasi oma kodumõisa, kuid süda ei andnud aadlihärrale rahu ning ta laskis ehitada saarele uhke, kuid tema varandust arvestades siiski küllaltki tagasihoidliku häärberi. Vaatamata oma seisusele kosis ta kohaliku talutüdruku, neil sündis palju heledajuukselisi ja sinisilmseid lapsi ning nad elasid kaua ja õnnelikult. Veel õige mitu inimpõlve jutustati nende lugu: seda, kuidas nad aitasid saarele uhke puitpitsiga kiriku ehitada, ja kuidas nad peaaegu kõik kohalikud lugema õpetasid. Nüüd on mõis koos uhke puidust kirikuga küll ammu hävinud ning inimeste seas on kaduma läinud ka mälestus sellest, mis veel paar põlve tagasi von Krinninghauseni järeltulijate seas suust suhu levis. Enam ei ole inimestel aega pikkadel pimedatel õhtutel üksteisele jutustusi, muistendeid ja legende pajatada.“ Susanne kuulab kalu suure huviga, kuni kalaparv ja Susanne lõpuks kumbki oma teed lähevad.
Ujudes tunneb kalatüdruk kergust ja piiritut vabadust – täpselt nii, nagu ta lendamist on ette kujutanud ja unes näinud. Kala olla on nii põnev. Susanne ujub lõputult ringi, eneselegi teadmata kui kaua, ja kuuleb teistelt mööduvatelt kaladelt veel palju lugusid. Siis poeb ta vetikate vahele peitu ning tunneb kirjeldamatut rõõmu, lausa ekstaasi, mis on niivõrd suur, et talle ei meenu enam ei ema ega isa, vanaisa ega Milla, ega ka Milla vanaisa. Seal vee all on igasugust värvi vetikad: nii pruunid, rohelised kui ka rohekaspruunid, punased, sinakasrohelised, pruunikaskollased ja sinepikollased. Need õõtsuvad kui puud lainetuses. Kuskilt kaugusest kuuleb Susanne mootorpaadi õrna mürinat, süvavee hoovusi ning eristab vististi inimeste juttugi. Kuid see viimane kostab kuskilt kaugelt, kaugelt… Kalatüdruk muudkui kuulatab vetikate vahelt, mõnda taime aeg-ajalt näksides. Tema üllatuseks ei maitsegi need nagu vetikasalat, mida ema talle kunagi proovida andis ning mis iiveldama ajavalt vastik oli – oh ei! Pruunid vetikad maitsevad nagu šokolaadijäätis, punased nagu esimesed päikese käes küpsenud metsvaarikad, rohelised nagu hapukasmagus puuviljamarmelaad, rohekaspruunid nagu soolatud pistaatsiapähklid. Pruunikaskollaste vetikate maitse sarnaneb aga vanaisa sibulapirukatega, mis on äsja ahjust tulnud. Nii avastabki Susanne aina uusi vetikaid ja uusi maitseid, kuni tal kõht täis on. Kummalisel kombel ei kaasne täiskõhutundega mitte mingit ebameeldivat raskust. Kõik on nõndasama kerge ja helge, hele, põnev, ergas, ärgas ja rõõmus. Susanne ujub ikka valguse poole, pinnale ligemale, kuni miski ta üles tõmbab. Ja ta näeb silmipimestavat valgust…
Tüdruk ärkab võõras silmipimestavalt valges ruumis ning kuuleb kuskilt ukse tagant kellegi juttu:
„Kas tüdruk pole ikka veel ärganud?“ küsib vanem naine madalal ja kõlaval häälel.
„Ma käisin just vaatamas, ta oli veel teadvusetu, kuid loodame parimat,“ lisab hele ja helge naisehääl, mis võiks Susanne arvates samahästi kuuluda suurte kohevate tiibadega inglile, kelle olemasolusse on ta alati uskunud. Seal jutuajamine katkeb ja Susanne jääb hiirvaikselt kuulatama. On kosta samme, mis kuuluvad küll vist ainult ühele jalapaarile, aga ka teine rääkija on ilmselt veel kuskil seal. Uks avaneb ja sisse astub haiglaõde, kellel on liivatooni lokkis juuksed, sõbralikud silmad ja rõõmus näoilme.
„Kuidas sa end tunned?“
„Hästi, ainult pea valutab natuke.“
„See on normaalne, arvestades, mis sinuga juhtus.“
„Mis siis juhtus?“
„Õnnetus. Paat, millega sa sõitsid, läks ümber.“
„Kus on Milla?“
„Milla on praegu kodus oma vanemate juures ja toibub. Ka su sõbranna vanaisa on juba teadvusel. Ta on kindlasti väga rõõmus, kui kuuleb, et sa ärkvel oled. Sa olid nädal aega teadvusetu ja me olime juba lootust kaotamas.“
Imekombel taastub Susanne väga kiiresti ning kui ta on piisavalt kosunud, saab isegi kõndida, ehkki arstid seda ei uskunud. Võiks ju arvata, et tüdruk on saanud niivõrd suure trauma, et ei julge enam mitte kunagi ühegi veesõidukiga sõita ega isegi neid vaadata, kuid Susanne, kes on teada saanud, mis tunne on olla kala, ei tunne enam hirmu. Aeg-ajalt ta igatseb ja näeb unes ikka veel oma kalaelu, olgugi et teiste meelest oli see kõigest õhupuudusest tekkinud hallutsinatsioon.
Mõne nädala pärast jalutab Susanne vanaisa mööda mereranda, toimunu üle sügavalt mõtiskledes. On üsna jahe ja vihmane sügisilm. Ta kuulatab, kuidas lained vastu kive loksuvad ja tuul undab. Kaugust varjab tihe septembrilõpu udu. Ta ei teagi, kui kaua on ta laineid niimoodi vaadanud, kui märkab kivide vahel huvitava kujuga pudelit. Susanne vanaisa võtab selle endaga kaasa. Tema maja, üsnagi vana ja väike, aga õdus, asub küll vee ääres, kuid on piisavalt kaugel, et üha maad varastav meri seda ei ohustaks. Koju jõudnud, paneb ta vihmakeebi varna, võtab kalurikummikud jalast ja süütab laualambi. Väljas on juba pime ning pisikeselt ruudukujuliselt aknaklaasilt peegeldub vastu tema külmast tuulest punetav habetunud nägu. Susanne vanaisa istub süvenenult iidse puidust laua taha, mis kunagi kuulus tema vanaisale ja mille ääres on tal ikka olnud kombeks võrke parandada. Roheka pudeli seest avastab ta kirja. Tekst on aga kahjuks rabe ja täiesti loetamatu ning lagunenud, seda viimast on juba pudelit avamatagi näha. Aga kuupäev on siiski piisavalt selge, et see välja lugeda: 23. august 1785.
Susanne vanaisa peast käib läbi tohutu hulk küsimusi. Ikka ju juhtub aeg-ajalt, et mõni pudel koos kirjaga satub kaldale, aga kuupäev on küll harukordne kokkusattumus. Vanaisa pole oma elu jooksul kunagi uskunud, et surmalähedased nägemused erineksid kuidagi meelepetetest. Kuid mis siis Susannega juhtus? Kui see oli pelgalt hallutsinatsioon, siis kust see pudel? Või oli see taassünd? Selleks pidanuks Susanne ju täiskasvanud kala asemel olema äsja kalamarjast koorunud maim. Äkki kummaline nägemus Paradiisist? Aga Susanne oli rääkinud maisest paigast, sellestsamast merest, mida veel praegugi aknast puude tagant vilksamisi näha võis. Vanaisal on tarvis veel mõelda ning ta ei räägi pudelist esialgu kellelegi.
Möödub palju aastaid, kuni ühel päeval ulub akna taga taas tuul ning väljas on juuni lõpu kohta liigagi külm. Susanne ja vanaisa istuvad köögis pisikese puidust laua taga ja joovad toa jaheduses auravat kummeliteed, nõnda nagu neil viimastel aastatel ikka ja jälle on olnud kombeks kokku saada ning maailma asju arutada.
„Ma pean sulle midagi rääkima,“ ütleb Susanne vanaisa korraga küllaltki järsult. „Mäletad seda suve, kui Milla vanaisa paat põhja läks?“
„Muidugi, selline asi ei saa kuidagi meelest minna,“ lausub Susanne ning ta olekust, hääletoonist, igast liigutusestki aimub seda, et ta pole enam laps. Tütretütrel on nüüd õlgadeni juuksed ja väga tark silmavaade, mis sarnaneb paljuski neiu ema omaga.
„Sel suvel, kui õnnetus juhtus, leidsin ma vaid mõni nädal hiljem mererannast täpselt sellise pudeli, mida sa haiglas kirjeldasid. Kuupäevgi pudelikirjas oli täpselt seesama.“
Oma jutu tõestuseks ulatab vanaisa tütretütrele pudeli. Ja tõepoolest, see on täpselt selline, nagu Susanne mäletab.
„Ma ei saanud muidu, kui et pidin sulle sellest rääkima.“
Järgneb vaikus.
„Ega sa pahane pole, et ma varem ei rääkinud?“
„Ei,“ lausub Susanne seepeale. „Miks ma peaksin pahandama, kui see oli kõigest hallutsinatsioon?“
„Nii et sa ei usu ise ka enam?“ imestab Susanne vanaisa.
„Ei usu,“ vastab Susanne hetkegi kõhklemata.
Nähes Susanne kindlameelsust, ei püüagi vanaisa teda ümber veenda, vaid tunneb üksnes kergendust, et on saanud kõik hingelt ära rääkida. Tee aurab endiselt, kui Susanne ja vanaisa seda väikeste sõõmudega rüüpavad. Samal ajal jääb väljas vaiksemaks ning ebajasmiinid täidavad aia hurmava lõhnaga, mis on sama kosutav kui hingerahu.
Tuuli Geetsia Tšaškin (28): „Kirjutasin seitse aastat luuletusi, siis tüdinesin ära ja otsustasin kätt proovida proosa alal.“
