Andrus Kasemaa
„Minu kangelased“
Varrak, 2025
„Minu kangelased“, Andrus Kasemaa (päriselt) viimane raamat, on, nagu Kasemaa ikka, üks pikem istumine vabalt valitud keskealise tuttava pesemata akendega elutoas. Üllatavat – tema muu loomingu kontekstis –, kui hea lugeja seda jahib, ei ole seal midagi, ja tõtt-öelda läks see raamat mu peas juba lugemise ajal autori eelnevate teostega natuke segamini. Nendele, kes mõtlevad, kas tasub Apollos 27,95 eurot kulutada, ütlen kohe ära: kui eelmised kümme meeldisid, siis ikka tasub. Kui ei, siis ega siin paranemist loota ei ole. Vana hea, võiks vist öelda. Või vana halb.
Lugupeetud kirjandusteadlased ja kriitikud on Kasemaa loomingut muidugi uussiiraks, uusnaivistlikuks ning uuslihtsaks tembeldanud, tema sõnade tagant näpuviibutust, kapikünismi ja Aisopost otsinud – ja võib-olla on neil õigus. Aga võib-olla on asjad lihtsalt nii, nagu nad on. Eriti seal, kus kahekohalised numbrid bussitabloodel asenduvad kolmekohalistega. Seal, kus naised käivad ikka samade teksadega, millega 2006. aastal, ja mitte sellepärast, et lahe, nii Y2K, vaid sellepärast, et need ju veel mahuvad. Aga mitmele teisele aktuaalsele kirjandusteosele mõeldes on tõepoolest värskendav kuulata kedagi, kes ei näe elu eest vaeva, et näidata, kuidas ta end üldse tõsiselt ei võta. Eks see on mingi üldine nooremapoolse rahva epideemia – nii loomingus kui ka vist niisama-elus. See, et sind kotib, ei ole lihtsalt cool! Paraku tuleb ikka ja jälle välja, et tegelikult ei olegi elu võistlus, kes suudab kõige nonchalant’imalt lifti siseneda või armastatust lahku minna. „Kangelased“ on ilus tribuut sellele ebalahedaks muutunud kottimisele: autor küsib ja kuulab, elab kaasa, elab üle, on cringe, kui tahab. Vahelduse mõttes.
Kasemaa ei ole eriline misjonär; „Minu kangelased“ pole evangeelium ega ka „Kuuuurija“ või „Politseikroonika“ stiilis ühiskonna pahupoole paljastaja. Aga mis ta siis on? Neile, keda pidev ambivalentsus nii siin teoses, Kasemaa eelmistes raamatutes kui ka elus segadusse ja lausa pahaseks ajab – et noh, ole mees, ära vigurda, näita, mis on su poliitilise kompassi tulemus, võta seisukoht, ole siis vähemalt selgelt iroonilinegi jne –, soovitaksin soojalt luua rahvaalgatus Andrus Kasemaa keelustamiseks ja sulgemiseks. Tõtt-öelda – ammu oleks aeg. Siin pole kahtluse raasugi! Kogu see dokumentaalsus, kirjaniku võimetus päris ilmast liiga kaugele tüürida (mida kinnitavad (omavahel mitte seotud!) teoste vahel ilmnevad kokkurääkivused üsna olulistes detailides), peaksid iga kahtleja kohtunikuhaamrit viibutama panema.
Kui nii vaadata, ongi „Minu kangelased“ otsekui autori kriminaaltoimik. Süüteod: majandusse mees ei panusta, lisandväärtust ei tooda, vesiklosetti – Euroopa kultuuriruumi ning väärtuste üheseltmõistetavat sümbolit! – ehitada ei viitsi, naabrimehel toas suitsetada ei keela, enda ümber lokkavat kratikskäimise kultuuri hukka ei mõista, ning mis kõige hullem, kuulub täiesti avalikult meie ilusa vabariigi ühe ohtlikuma organisatsiooni – vaeste – ridadesse. No ja kümne käsu kontekstis on Kasemaa ja „Minu kangelased“ ju lausa pimeduseriik! Tööd süüalune ei tee, seega – mis hingamispäeva pühitsemisest saab juttu olla. Ema-isa ei austa, selge see, sest kes siis oma emast niiviisi räägiks, nagu tema; kes siis oma isa patte paljastaks ja nende kallal lõõbiks, eks ole. Hea poeg pöörab oma silmad ära, et oma isa alastust mitte näha, Moosese 9:23! Abielu rikub autor see-eest küll, vähemalt piirjoonte põhjal, mis on tema teostest välja joonistunud – noh, et ta on seda. Otse tapmisega Kasemaa vast ei tegele, aga samas tunnistab, et sallib enda kõrval umbkeelseid desertööre, kellest võiks kodumaal palju kasu olla. Lööb veel nendega klaase kokku ja ei püüagi õnge anda, ikka läheb kala pakkuma. Pole see siis tapmisele kaasa aitamine? Valetanud ta vast ikka on, kirjanikuna kuulub see ju tema tööülesannete hulka; ligimese vara himustanud ja varastanud – seda tunnistab ta „Kangelastes“ mitu korda ja avalikult. No nii ju ei saa! Seega kahtlejatele: pange muidugi kinnimajja!
Mulle endale aga tundub, et Kasemaa on peamiselt kroonik – või nagu ta ise on viidanud, koduloouurija[1]. Võib-olla pole ta ämm päriselt kinnisvaramaakler, aga kellegi ämm kindlasti ju on. Ja kui mitte maakler, siis mingi muu püüdlik asjapulk. Ükstakama! Tõde on ikka tähtsam kui see, mis on lihtsalt tõsi. Seepärast – hästi informeeritud Kirjanduse Austajale kõlab see ehk uljalt (või väljakannatamatult küündimatuna) – on igasugune loomingu, kontseptsiooni, postmetaposti, diskursuse, fluidumi ja ehk isegi kirjanduse kui sellise mõõde Kasemaa teoste puhul täiesti kõrvaline – tähtis on asi ise. Kangelaste asjad. Need mahuvad enam-vähem ühe käe sõrmedele ära: vaesus, armastus, sõda, loodus, väikesed asjad, väikesed kohad. Võib-olla on selle kõige üldnimetaja ebaõiglus, igatsus mingisuguse tasakaalupunkti järele, aga samas ka tasakaalupunkti eest põgenemine, või veel enam – selle punkti pidev varbaga mööda kõnniteed togimine, et näe, kus alles veereb. Ilus päev. Ja no kole ka, aga mis siis.
Need, kes kohtunud selle asja endaga, millest Kasemaa räägib, on ilmselt päri, et too kubisebki oksakohtadest, porilompidest ja paradoksidest, mis süües kangesti hambavahedesse kinni jääda tahavad. Aga süüa ju ometi tuleb. Ja ega tervet maailma sellepärast vangi ei saa panna, et ta vastuokslik on! On kerge unustada, et ükski raamat ei ole kirjutatud sulle. Isegi kui see nõnda tundub. Nagu ka – üllatus-üllatus! – pole see va maailm loodud sinu pilli järgi tantsima, nii kurb kui see ka poleks. Kasemaa ei püüa reaalsust enda taskutesse ära mahutada. Eks aeg-ajalt pomiseb küll, et tema küll nii ei teeks, aga lõpetab ikkagi õlakehitusega stiilis „noh, on nagu on, eks nii on olnud ja küllap saab olema, pole nagu viga midagi ja pealegi on ju vahel ikka päris põnev kah, ja noh, eks see kõik saab ju ka läbi, ja mis meil siin nii väga tahta“. DJ haardkoor superzen külamees?
Tundubki, et Kasemaa pole mitte booksmart ega streetsmart, vaid mingi… village-smart. Homesmart. Küla toidab, küla katab! Külaga ei tasu tülli minna. Ehk just sellest arusaamast ja smardist lähtub osaliselt ka „Minu kangelaste“ heietuslik vorm, mis oma lõbusas ebamäärasuses esindaks justkui korraga mitut vaatenurka. Kohati mõtted korduvad, kohati vaidlevad üksteisele vastu; sageli on jutustusviis justkui mõttevoolu (eriliste paranduste-lisandusteta) konspekt – aga mitte nagu Freud ja sõbrad, et oi-oi-oi, seks ja vägivald, vaid rohkem ikka… tubade koristamist ja raamatukoguesiste mahakantud raamatute kastide reidimist. Tulemus on äärmiselt ebatäielik ja sada protsenti kallutatud ülevaade enam-vähem kõigest, mis käeulatusse ja silmade fookuskaugusesse mahub – ning autorile au andes on see ala piisavalt suur, et otsapidi ulatuda ka aegadesse ja ruumidesse, mida enam või veel olemas pole. Siin elavad minevik, olevik ja tulevik nii tihedalt üksteisega põimunult, et kohati läheb meelest, milline on neist parajasti menüüs. Ja sageli tuleb välja, et ega eriti vahet ei olegi, sest noh, ei midagi uut siin… jah.
Kuigi „Minu kangelaste“ lugusid saab kõiki üsna edukalt ka eraldi lugeda, toimub selles teoses samal ajal mingi tore kooskasvamine – ühest jutust saad minategelase ema kohta teada seda, teisest toda, kolmandast, et mida isa sellest kõigest arvab, neljandast, mis järeldused minategelane sellest teeb. Ja mida pärast küla peal räägiti. Lõbus! Lugu loo haaval joonistuvad välja karakterite sageli ootamatud omadused ja elukäigud, lugu loo haaval muutuvad nad aina armsamaks: näiteks lennujaamast ostetud autojuhiloa ja varastatud majauksega pahurast isast saab süsteemivastane noormees, kes unistab kloostrielust ja õmbleb endale igaks külapeoks uue kilinate-kulinatega kostüümi – naistele see ju meeldib! Üks, tuleb välja, ei välista teist, kolmandat, neljandat ega kahekümne kuuendat. Tõde on, nagu elus sageli, maetud kõikide valede ristumiskohale.
Kõigele sellele vaatamata lõpevad paljud lood naljakal kombel ikkagi ei millegi muu kui moraaliga – sarnaselt Jaan Pehki „Saja õhtu lugudega“, mis ikka ja jälle „armsa lugeja“ poole pöörduvad, ja näiteks paljude zen-juttudega, mille lõppu on kogunenud mitme õpetlase kokkuvõtlikke seletusi. Hea ju, kui lugu potsti! ise oma tõlgenduse otsa maandub – ei ole siia vaja mingeid kirjandusteadlasi-arvamusliidreid ja nende lõputuid arutlusi, et kes ja mis. Kellel aega napib või kellele Kasemaa lihtsalt ei meeldi, võiks enese uudiskirjandusega kursis hoidmise ja kultuurisfääris relevantsena püsimise huvides ehk just lugude lõppakorde lugeda. Näiteks:
„Nojah. Elu on siin sitt. Olen ida-eurooplane. Olen alati olnud.“ (lk 12)
„Eks meil kõigil ole üks lugu rääkida…“ (lk 30)
„Las mõned meremeeste lood jääda meremeestele endi teada.“ (lk 44)
„Kellel seda sõda veel vaja on.“ (lk 73)
„Hea oleks omada dresse seega. Tuleb teoks teha! Dressid selga!“ (lk 83)
„Valetada on ju mõnus!“ (lk 102)
„.. aga ju ikka seda, mis olnud, enam olematuks muuta ei saa. Ja võibolla nii ongi hea!“ (lk 213)
„Kõik teised on lollid! (lk 220)
„Minu valu pole midagi teiste valude kõrval.“ (lk 266)
Ja ehk sellest piisabki. Detailid detailideks, lood lugudeks, taolisi võiks ilmselt tervest idaplokist kümnete kaupa üles kirjutada. Vahest ongi tähtis tendents, korrelatsioon, kalduvus.
Iga uus Kasemaa teos, mis mulle kätte juhtub, paneb mind tegelikult imestama, et vaat kus tore, et meil leidub ikka mõni julge inimene ka. Või lausa julge kirjanik. Põhjuseid selleks on mitu, kas või see, et ta ka peale Vene sissetungi Ukrainasse neid (enamasti meeleolult ikkagi vahvaid ja positiivseid) nõukamälestusi kirja paneb, kartmata seejuures mingit halba tooni – ja minu meelest ka sellesse mülkasse kunagi astumata. Mis sest, et see, nagu öeldud, on lugejaid-arvajaid segadusse ajanud. Küllap seepärast, et kõik ida-euroopalik on üldiselt natuke vastuoluliseks muutunud. Mitme otsaga asi. Tegelikult ei ole imestada midagi – eks koduloouurija saabki uurida seda, mis on tema ümber. Ja seda lihtsalt ongi palju. Aga ega keegi (ega miski) pole nii rumal, et temalt ei saaks õppida!
Ehk isikliku arguse tõttu panevad mind alati inimest julgete kilda arvama ka lood hääletamisest ja (poolvõõraste) pensionäride poole sissemarssimisest, et noh, räägi mulle nüüd, kuidas teie ajal ikka oli ja tehti ja läks. Säh sulle inimpelgurit ja introverti! Kopp-kopp! Selles mõttes ei ole ehk üldse ebapaslik Kasemaad Aristete, Hurtade, Läti Henrikute, Looritsate, Rüütlite ja teiste folkloorikogujatega samasse lauda istuma panna – eks need nõukalood ja üheksakümnendate mälestused ole ju kõik üks paras folkloor ja rahvajutt. Või kui ta pole ka päris folkloorikoguja, siis ehk antropoloog, nagu ütleb just „Minu kangelastest“ rääkides Kasemaa kohta ka Jüri Kolk.[2]
Eks need mõlemad, teadagi, on palju tõsisemad ametid kui kirjaniku oma. Ja viimaks – ei olegi tegelikult palju autoreid, kes viitsiksid neist kirjutada. Sest ega nende juures midagi üleliia lõbusat ei ole, nagu Kasemaa ka ise näeb. Suitsetavad sul toa täis, lohisevad maailmaga kaani kombel kaasas (ja endal jääb veel õigust ülegi!), on kitsid, on ahned, muudkui kamandavad, varastavad, suuri mõtteid ei mõtle, maailmakirjandust ei loe, aeda korras hoida ei suuda – ning rääkida pole nendega õigupoolest ka nagu millestki, sest lõpuks on suurem osa neist ikka üsna, noh, vanamoodsad. Kipuvad õpetama ja õiendama. Jumal nendega!
Ja ometi on nad peale „Minu kangelaste“ lugemist saanud nii armsaks – kõiges oma rumaluses, räpas ja vaesuses. See ei ole haletsus või mingi ajaloolise ebavõrdsuse tasandamine; samuti ei ole see 19. sajandi inimtsirkus – vaid seesama asi ise. Keda too ei huvita, sel pole mõtet Apollosse ega raamatukokku minna. Las jääb. Ilmselt meeldib see raamat su emale niikuinii rohkem kui sulle.
[1] Heleri All. „Andrus Kasemaa: nälg ja puudus panevad kirjutama“ – ERRi Kultuuriportaal, 16.06.2024.
[2] Jüri Kolk. „Harrastusantropoloogi märkmed sotsialismijärgsest külast.“ – Looming, nr 10, 2025.
