Ma jõudsin kohale varem. Sulle pühendatud päeval. Pidime kõik ootama, et sina tuleksid, ja sind naeratades tervitama. Riina võttis mind uksel vastu ja pakkus ootamise ajal teed. Jah, tee on hea. Ootamiseks hea ravim. Ma olin närviline ja tassi hoidmine oli sellel hetkel hea lahendus ärevuse vältimiseks. Ma polnud sind näinud juba kaks kuud. Jah, kaks kuud. See viimane kohtumine lõppes nagu ikka lubadusega kohe varsti uuesti näha. Tee… tee on hea. Ühiselt tuldud tee on hea, tee tassis on hea, tee lõhn on hea. Hoidsin tassi käes ja üritasin leida selle põhjast teelehtede osakesi, et nendelt välja lugeda, mida toob minu potentsiaalne lähitulevik. Lehtede pisikestest täppidest moodustus siksak, mis meenutas siinuslainet.
∿∿ või W või M
Marie Antoinette
Wolfgang Amadeus Mozart
Maxima
Wabadus
Peas hakkas kõlama Mozarti Reekviemi Lacrimosa. Mida see alateadvus tahab – teha pateetiline hetk veel pateetilisemaks? See oli juba koomiline. Minu elu ongi koomika ja traagika pidev võitlus. Selles hetkes oli justkui kõik koos, klassikaline tragikomöödia oli tuure võtmas. Lacrimosa kõlas minu oimus aina häälekamalt ja hakkas tormilist accelerando’t tegema. Sinna juurde hakkasid lööma tsirkuserütmides taldrikud. Tass minu ees laual hakkas värisema. Siinuslaine vibreeris taldrikute rütmide peale edasi. Jälgisin tassi põhjas kahe jõu kohtumisnumbrit. Laine pooldus justkui rakk: ühele poolele põhjast olid koondunud itkevad koorihelid ja teisele tugeva irooniaga rütmiseeritud taldrikud. Nad sööstsid iga uue võnkega teineteisele lähemale, kuni nad lõpuks nagu Punase mere lained kokku uhtusid.
Siis vaikus. Vaakum.
Kell tiksub, aga esimest korda elus ei häiri see mind. Mu kuulmismeel on ühtaegu halvatud, aga samal ajal üliterav. Ma tunnen, et ka mina pooldun. Mu keha on nagu rakk, mis viimast korda pooldub. Ma kahestun. Järsku hoiab teetassi kaks käepaari. Istume teineteise kõrval, ma tunnen, kuidas minu süda hakkab lööma 12/8 taktimõõdus. Vibratsioon mu sees on katkematu. 12/8 ja vahepeal, pärast iga kolmandat tsüklit imepisike lisalöök. Kõik karvad mu kehal on elektriseerunud ja seisavad püsti. Lõhnad on muutunud. Toas on tunda kanarbikulilla ja kuuseokaste teravate otsade lõhna. See kriibib mu ninaneelus iga kord, kui sisse hingan. Mu vaateväli on hägune, aga perifeersed alad on kriitteravalt välja joonistunud. Asetan oma käe kõrvalistuva teisiku pulsile. Ma ei suuda tajuda tema nahaaluste tuksete täpset rütmi, aga tema võnked hakkavad minu omadega ühilduma ja ma tunnen, et karvad, mis on ka temal püsti, hakkavad nüüd meie kontaktiga allapoole vajuma. Sula. Haarame teineteisel käest ja teise käega hoiame koos kinni teetassist laual.
Sa tulid. Me tervitasime sind rahulikult. Rüüpasime viimase lonksu teest koos selle puruga alla. Tänasime meeldiva seltskonna eest. Vabandasime, et peame nii vara lahkuma. Ja astusime käsikäes rahulikult trepist alla, otse voolava jõe vastuvõtlikku sängi.
Astra Irene Susi (27)
Astra, sa oled tõeline multitalent: nii näitleja Endla teatris kui ka EMTA lõpetanud helilooja, lisaks lavastaja ja nüüd ka kirjutaja. Kuidas sa kõiki neid tegemisi tasakaalus oskad hoida, toetavad nad üksteist või pigem takistavad?
Tõepoolest on neid erinevaid tegemisi palju kokku saanud. Ma õpin ka praegu tegelikult EMTA heliloomingu magistrantuuris Helena Tulve juures. Kuna olen teatris näitlejana tööl ja saan seal lavapraktikat, on mulle väga oluline, et saaksin ennast ka heliloojana professionaalselt edasi arendada.
Eks see on olnud aastatepikkune kogumine ja õppimine, et multitalendiks kasvada. Ja nüüd on käes plahvatus. Selline tunne, et kõik ideed, mis on aastate jooksul kogunenud, tahavad minu seest välja paiskuda. Minu ülesanne on osata aega õigesti planeerida, et saaksin kõiki oma impulsse austada ja neile koha anda.
Ma ei oska näha erinevatel väljadel tegutsemist kui takistust. Tunnen, et minu suurim tugevus just see ongi. Kui ma olen üritanud kuulda võtta teiste soovitust, et peaks ikka ühele asjale keskenduma, on see mind hoopis tumedamatesse paikadesse viinud. Pärast neid enda allasurumise kogemusi otsustasin edaspidi ikka oma sisetunnet usaldada ja seni on see imeliselt töötanud.
Minu jaoks on kõik, mida teen, eneseväljendus, üks ei ole olulisem kui teine. Kunst avaldub lihtsalt erinevates vormides. Kõik väljendusviisid rikastavad, võimestavad üksteist. Kõik on tegelikult üks.
Kuidas sa tunned, et sinu teised loomingulised ettevõtmised kirjutamist mõjutavad? Kõlad siin tekstis ka väga isiklikult: kuidas on näitlejana püüda just võimalikult ausalt mõjuda, maskidest ja rollidest lahti öelda?
Usun, et helilooming mõjutab kirjutamist väga. Ma hakkasin kirjutama siis, kui esimest korda adusin, et kirjanduses nagu muusikaski on vorm minu enese kehtestada. Ma proovin teksti võtta kui heliteost: muusika on abstraktne, aga sõna konkreetne. Olen proovinud leida kirjutades viisi, kuidas luua sõnadega sarnast abstraktset tunnetuslikku maailma, nagu teen seda heliloomingus.
Maskidest saab jagu ainult iseendale otsa vaadates. Näitlejana peab endale otsa vaatama. Kui sa varjad ennast enda eest, siis ei ole võimalik ka laval end kõigiti avada. Tuleb olla sõber oma tumedamate pooltega, austada ennast. Ja teha asja koos inimestega, kellega saab vaba olla.
Kultuurisoovitus! Mis on aidanud sul iseendast paremini aru saada, mis aitaks lugejal sinust paremini aru saada?
Lugeja saab minust kõige enam aru, kui ta paneb kõrvaklapid pähe, lülitab sisse Michelle Gurevichi või Jaak Joala ja alustab jalutuskäiku Vabaduse platsilt mööda Harju tänavat mere poole. Meri kutsub, aga jalutada tohib ainult sinnapoole, kuhu sisetunne viib. Iga hetk on luule või proosa või muusika. Sina otsustad vormi. Tunne seda kõike.
