emme kuule mis sa sünnipäevaks tahad
häid lapsi tahan mis ma ikka oskan muud tahta kui et lapsed oleksid head ja
–
Ka Saša köögi kusekollased seinad lähevad näost valgeks, kui istun logiseval taburetil kaksiratsi – jalad pisut rohkem laiali, kui ühele hästikasvatatud tüdruklapsele lubatud – ning üritan tasakaalu kaotamata pead sirgelt kuklas hoida. Terve mu vaatevälja katab kolmeteistaastase Saša esimestest habemeajamiskatsetest armistunud aadamaõun, mis klõnksatab ähvardavalt iga kord, kui ta suu vandumiseks avab: „Lihakahvel, ei, bljä, pähklitangid, sushipulgad, veinikorgitser nahhui, või noh need hambatikud.“ Tunnen, kuidas tema üksikud pikemad lõuakarvad minu ripsmetesse takerduvad, ning kuulan kannatlikult üht söögiriista koukimiskõlbmatuks kuulutavat põntsu teise järel.
Sulen luugid ja triivin mõtetega Saša kehale. Väikese varba kõver küüs, ei, bljä, kõrvavaik, poolkuuklapikesed, huuleherpes nahhui, või noh need varajased veenilaiendid. Liiga kaua sel ekspeditsioonil aga kesta ei lubata: piisab häälemurdelise kõri kimedast kiljatusest ning olen tagasi kusekollases köögis, valgete seinte vahel. Teen silmad lahti ja tunnistan huviga mulle avanevat vaatepilti: hüsteeriliselt sõimlev Saša kompab ühe käega tühjaks jäänud laigukest oma tumepruunil pealael ning osutab teisega kiharate seast puuduvale paksule karvasalgule, mis nüüd laelambi küljes rippuval liimilindil keerleb.
„Kuradi taat ja tema äädikakärbeste holokaust!“ urahtab oma uut minitonsuuri sügav Saša pahaselt. Mina aga ei pea olukorra veidrusele vastu ning lasen turtsatuste lainel ennast läbi raputada. Koos naeruga purskab ninast välja ka rosinakomm, mida Saša ennist nii visalt erinevate söögiriistadega mu sõõrmetest välja tõmmata üritas, ning maandub kleepuval vakstul. Enam ei suuda ka Saša tõsiseks jääda ning lisab kelmikalt: „Oleks ma teadnud, et väikesest naljast piisab, ma poleks tangidega surkima tulndki!“
Minu kiiresti allavajuvaid suunurki Saša ei salli. „Aga kes viimasena naerab, see…,“ huilgab ta valjult, korjab paar tundi ninas laagerdunud rosinakommi räpaselt vakstult üles ning hakkab kärmel sammul minu poole astuma, käsi pikalt ette sirutatud. „Suu lahti, tirts, lennuk tuleb!“
Haaran laualt klaasi liigmagusa suhkruveega, mille Saša mulle ennist ninakommipaanika leevendamiseks kokku segas, ning sõõman põsed punni. Iga stata-tagune laps teab, et omaenda suu on veepüstolina vaieldamatult parim relv suurte poiste vastu: alati kaasas, suu- ja käepärast. Ka kõige jõledama jõmmi võib osavalt sihitud sülitusega taanduma sundida nagu ühe suhkrust-jahust-maasikavahust plika-plönni.
„Oi, kus tuli alles püss välja!“ irvitab Saša, kuid tõmbab siiski käe tagasi. Ohu möödumisest hoolimata jätab mu süda ühe löögi vahele: mina ja „püss“ ühes ja samas Saša lauses pole tühi-tähi. Mis siis, et kaudselt, mis siis, et läbi nalja.
Saša paistab minu kimbatust nautivat: ta kissitab kavalalt silmi ja pistab väga aeglaste liigutustega endale kommi suhu. Ta mälub häälekalt, matsutades suud sama imelikult nagu degusteerijad kokasaadetes. „Mmm, vapsjee, pole üldse paha! Päris soolakas! Seda need rikkurid siis mõtlevadki, kui kassisita seest läbi käinud kohviube delikatessi pähe ostavad!“
Taas halvab mind naeruhoog ning enne kui arugi saan, on Saša näolapp alla neelamata ununenud püssiveest märg. Ta pühib kärmete liigutustega suhkru- ja süljesegu silmist ning asub vasturünnakule: kätepesukausi järel tühjeneb minu kraesse ka solgiämber ning peagi ei leidu kusekollase köögi valgete seinte vahel enam ainsatki kuiva kohta.
Hiljem, kui me läbiligunenult köögipõrandal lamame, teeb Saša tasasel häälel juttu: „Kuule, tirts, räägi ära, kuidas see rosinakomm ikkagi sinna sai?“
–
Ega vanaema eriti tihti külas ei käigi, pigem helistab ja pomiseb pahaselt, et emme on jälle mingi suuremat sorti supi kokku keetnud. Viskan selle peale rõõmsalt toru hargile ning jooksen kööki suppi maitsma. Kuid selleks ajaks kui mina kohale jõuan, on alati kõik potid juba tühjad. Lubatud supist pole jälgegi.
Kui vanaema siiski vahel emme voodi ääre peale istuma tuleb, kutsub ta kõigepealt appi taevast ja hiljem jumalat kaa. Aga mina pole neid kumbagi siin veel kohanud. Ja seepärast teen ma ise emme voodi alla tolmuingleid. Teen kohe mitu tükki korraga, sest vanaema ütleb, et teiste peale ei tohi lootma jääda. Vanaema ise on kaa see „teine“, kelle peale mina loota ei või. Tema arvates poleks temasugune rauk-ema kuskilt otsast ronk-emast etem.
Ma pole vanaemale öelnud, aga vahel ei ole ma üldse suur ja tubli, kuigi lubasin. Kui ma ei jaksa enam vapper olla, siis ronin emme voodi alla, aga tolmuingleid rohkem ei tee. Siis peksan jalgadega voodipõhja ning kuulatan iga natukese aja tagant, ega emme minuga juba ei pahanda. Ootan, et ta ütleks, et tal on minu pärast häbi, kui lasteaiakasvataja kurdab, et räägin liiga valju häälega. Ütleks, et mina ajan rohkem vingu tuppa sisse kui meie puhastamata lõõridega ahi. Ütleks, et tal pole sünnipäevaks vaja muud kui häid lapsi. Kingiks mulle „Olen hea laps!“ rinnamärgi, et ma saaksin endale iga kell meelde tuletada, kuidas käituma peab.
Tegelikult ei ütle emme mitte midagi. Ta on vait kui haud, ainult ragistab õlakonte. Mina kükitan siis voodi all edasi ja arutlen, mitu rosinakommi ühte ninasõõrmesse küll mahtuda võiks. Ja huvitav, mis siis veel saaks, kui komm ninna kinni jääks ja ma enam ei hingaks? Kas siis emme tõuseks ja pahandaks? Siis tõuseks emme kindlasti.
–
„Kas hea laps ei peaks hoopis aasal lilli noppima ja liblikaid püüdma või mingi muu emme-tissi-otsas-rippujate pasaga tegelema, mitte rosinakomme endale ninna toppima?“ ei saa Saša jätta lõõpimata, kui leiab köögipõrandalt rüsina käigus maha kukkunud „Olen hea laps!“ rinnamärgi.
Vabastan end järsu liigutusega Saša haardest ja jään näoli vastu köögipõrandat lamama. Pigistan silmad kõvasti kinni, aga ebameeldiv ei kao kunagi laugude taha päriselt ära: kusekollane köök ei muutu päiksepoolseks toaks; Sašast ei saa printsi valgel hobusel; ka minu voodiga laulatatud emast ei ole võimalik teha jõge, kes aeg-ajalt oma sängist välja roniks ja end ümbritsevaid kaldaid ülevoolavalt kallistaks.
„Tirts, ole nüüd, ära pulli noh! Ma ei mõelnud ju selle emme-asjaga midagi. Sina ei ripu kuskil tissi otsas, selge see. Mul taat ütleb kaa, et hoopis sinu ema on see, kellel miskit ripub. Hing paelaga kaelas või nii…“
Äkki ema lihtsalt ootab kedagi, kes oskaks teda õigesti paluda, heade sõnadega avada.
„Kuule, äkki sa tahad kommi või midagi?“
Ehk sulges ta viivuks oma unised silmad ja need lihtsalt kukkusid lukku. Midagi jäi luukide vahele kinni ja oligi kõik. Liiva alla pistetud pea silmad on alati puru täis.
„Bljä, kommi oli küll vale pakkuda praegu, me just opereerisime sul ühe ninast välja ju!“
Aga kus asub selle liiva täis lukuaugu võti? Milline on õige märksõna või hea parool?
„Oota, tirts! Ma tean küll, mis su tuju jälle heaks teeb. Ruts eile stata taga rääkis ülihead nalja! Kuulad, jah?“
Ja mis siis, kui juba ongi liiga hilja? Lukuauk jäädavalt umbes, tee välja suletud. Kes tõmbab pea liiva alt välja inimesel, kes kaelapidi sees? Kust haarata kinni, kui puudub pidepunkt?
„Niisiis, tirts, kas sa tead, mis on ühist Opelil ja tampoonil?“ küsib Saša, tehes iga paari sõna järele pausi, et itsitust alla suruda, „mõlemat peab nöörist tõmbama!“
–
Vanaema-vanaema, miks emme nii hilja õhtul metsa poole läheb? Vanaema, vasta! Aga milleks emmel metsas nööri vaja on? Vanaema, vasta! Mina tahan kaa karja minna, vanaema! Mina tahan kaa lambaid lugeda! Aga vanaema, see pole aus! Ma olen enne magamaminekut palju harjutanud, juba oskan kümne lambani loendada! Aga vanaema, sa ju ise rääkisid mulle, et vanasti oli karjas käimine laste töö! Miks siis emme praegu karja minema peaks? Ta on juba nii vana ju! Lase mind! Vanaema, lase! Lase! Emme! Emme, tule tagasi! Emme, sul pole vaja praegu karja minna! Kuuled sa, ma ise lähen hommikul! Emme, see on laste töö! Vanaema ütles, et on! Kuuled sa, ma luban! Ise lähen! Kuuled sa, homme lähen! Tule tagasi juba! Ise lähen! Emme, tule koju! Ei, ei lase lahti! Ei lase! Ma tahan ise minna! Ma ei lase lahti! Lase ise lahti! Lase parem heaga lahti! Kas tead, ma võidan spordipäeval alati kõik köieveo võistlused! Lase, emme! Lase!
–
Kraabin kokku oma viimase tahtejõu ning noogutan vaevumärgatavalt pead, justkui Sašale kinnitades: jah, oled vaimukas küll. Ta saadab mulle ühe hädise naeratuse, tammub mõnda aega abitult mööda tuba ringi ning sülitab siis otsustavalt solgipange.
„Kui nali enam ei aita, siis ma kohe ei oskagi… Aga ära kurva… Tähendab, ära anna alla, sest lootusetuid juhtumeid pole olemas. Isegi minu taat, muidu täiesti parandamatu parm, muutub üsna talutavaks, kui talle õigel hetkel peaparandust pakkuda. Äkki me saaks su emale kaa miskit tujutõstvat viia?“
häid lapsi tahan mis ma ikka oskan muud tahta kui et lapsed oleksid head ja
„Tal on täna s-s-sünnipäev,“ surun need neli sõna vaevaliselt läbi hammaste ning korraga hakkab palju kergem. Nagu keegi oleks mind lahti korkinud, vahu välja lasknud.
Ka Saša pahiseb kergendatult ja ta nägu lööb särama: „Oh, aga see on ju väga hea! On ta midagi sünnipäevaks soovinud? Torti või šampust või lilli või mis need naised tavaliselt tahavad?“
„Ma ei tea, ta ei räägi minuga, ainult ragistab õlgu.“
„Aga mida ta vanasti tahtis? Siis kui tal veel pööningul kõik korras oli.“
„Siis ütles ta alati, et talle pole vaja muud kui häid lapsi. Ma polnud tema jaoks vist piisavalt hea.“
Saša jääb korraga harjumatult mõtlikuks, kuid hetk hiljem on tema silmad taas tuld täis: „Kui häid lapsi, siis häid lapsi! Tõuse püsti, lähme!“
„Mis asja, kuhu, Saša?“
„No kuhu-kuhu,“ ahvib Saša minu virilat tooni, „tead, jõuluvana juurde Rovaniemi lähme. Ta käib ju igal jõulul ukselt uksele ning küsib, kas siin majas häid lapsi kaa on. Järelikult peab tal olema hea ülevaade, kust neid häid lapsi siis kah leida võiks!“
Minu ehmunud ilme peale lisab ta aga kiiresti: „Okei-okei, nali oli noh! Lähme nüüd, mul on päris plaan kaa!“
Ajan end vastumeelselt püsti: ma ei taha Sašat kuidagi solvata. Saša on hea poiss, lööb mind ainult siis, kui kollast värvi autot näeb, ja see on stata-taguses maailmas midagi uut.
–
„Tere, palun üks hea laps!“ kuulutab Saša enesekindlalt üle kogu külakaupluse. Ma jõllitan kabuhirmunult poeonu Illimari küpsisepurust valendavat vuntsi ning ootan, et suu selle all esmalt naeraks ja seejärel meid välja viskaks, aga seda ei juhtu. Illimar hoopiski muigab vandeseltslaslikult ning enne kui ma protesteerida jõuan, on tema kollased hambad juba poeleti taha kadunud.
Astun täistallaga Saša varvastele ja sisistan:
„Mis sul viga on?“
„Ai, mis sul endal viga on?! Vaata, memm on mulle alati rääkinud, et vanal heal nõukaajal sai meie külapoe leti alt osta kõike! K-õ-i-k-e! See olevat olnud piisavalt kõrvaline urgas: salapuskar ja ei-tea-mis-kraam, kõik käis läbi! Ühesõnaga täiuslik pesa salaküttidele, inimkaubitsejatest rääkimata. Siit saame kindlasti mõne hea lapse ühes tükis kätte. Iseasi kui hea ta muidugi enam on, aga… Samas siinsed külmikud tunduvad korralikud ja su ema ju ei täpsustanud kaa, millises seisukorras ta häid lapsi soovib. Küll kõlbab, ära muretse!“
Arvatavasti on mul Saša jutu ajal karp lahti vajunud, sest ta märgib: „Pane suu kinni, tirts, süda jahtub ära! Või siis tuleb suur ja hirmus organidiiler ja krahmab kõik endale! Ja siis oledki südametu ja pärast sööd veel enda elunditest tehtud lastevorsti kah, vat nii on lood!“
Kõlab vali mütsatus ja Illimari kollased hambad on tagasi. Tema käsi osutab uhkelt leti poole, mis on nüüd kõikvõimalike ajakirjade ja -lehtede all lookas.
„Palun väga, lapsed! Siin on teile üks Hea Laps, täpselt nagu tellisite! Meie hästivarustatud külakaupluses on saadaval kolm kõige uuemat numbrit! Vanemaid eksemplare küsige raamatukogust. Aga vat seda ma teile öelda ei oska, kas need seal enam Hea Lapse mõõdu välja annavadki, äkki on juba Heaks Pubekaks sirgunud… Muide, kui te juba siin olete, siis tutvuge ka trükisoojade tabloididega: Eesti Naine, Postimees ja Tiiu. Oi, no näete, siit saab ju terve väljaannete perekonna kokku osta: ema, isa, vanaema ja lapse. Tõeline idüll! Äkki tahategi nukkude asemel hoopis ajakirjadega kodu mängida, mis? Ja see pole veel kõik! Isegi kodu saate oma värskele big happy family’le soetada: riiulil seisavad ju Pere ja Kodu ning Kodu ja Aed kaa! Ainult ole hea laps ja vali!“
–
häid lapsi tahan mis ma ikka oskan muud tahta kui et lapsed oleksid head ja ole nii hea ole hea laps ole parem laps ole tubli laps ole pai ja ole laps pailaps hea laps
„Sulen silmad, siis“ on novellikonkursi Värske Novell võistlustöö.
Maara Parhomenko (20) on kärsitu ja ja ja ja kirglik mitte kunagi rahul tahab alati rohkem paremini suuremalt kui ta saab oskab suudab rohkem paremini rohkem rohkem rohkem m mm M
foto: Ere Viisitam
