fotod: Leena Kilmi, Lote Vilma Vītina, Sille Riin Rand, Paul Raud
–106 päeva, 07.10.23
PAUL
Linnas möllab torm, pillutab puid ja inimesi. Aga nagu ei saja ka, vihmavarjust pole niikuinii mingit kasu. Kristel ootab tuule käes lehvides Pika tänava ja Olevimäe ristil. Sööme natukene liiga kallis Odessa restoranis Kiievi kotletti.
Kristelil on kivipaberist märkmik, kus tint kunagi laiali ei lähe. (Hangin mõnda aega hiljem endale täpselt samasuguse, Kristel ütles, kust saab. Kas sa oled üldse tõeline noor kirjanik, kui sul pole ülemäära palju erinevast materjalist märkmikke, mida kunagi päris täis ei jaksa kirjutada? Ma tegelikult tahaks kunagi ka klaverit mängima õppida, aga mul pole õnneks kontsertklaveri koju ostmiseks piisavalt raha.)
Kristel on Leedus kohanud kedagi Dominykast, erakordselt isevärki lavastajat ja kirjanikku, kes on sõpradega kirjandusajakirja asutanud, küsib, kas võiks Värske Rõhuga koos mingi ürituse teha, kogemust jagada. Võtan kohe tuld, mõte läheb lendu, võiks siis ju juba ülebaltilise kokkusaamise korraldada.
Hiljem kodu poole jalutades räägin Kristelile, et tahaks kirjutada midagi tormi vaatepunktist, aga hästi ei oska. Kristel ütleb, et proovida tuleks sellegipoolest.
Mul on tunne, et kõiksugu selliseid talvekoole/üritusi/kohtumisi/projekte tuleks sagedamini käima lükata ja vaadata, mis juhtub. Ei tea, kas sellest siin asja saab, aga proovida tuleb sellegipoolest.
–100 päeva, 13.10.23
PAUL
Seekord Faehlmanni kohvikus, mis on ebamugavalt rahvast täis. Plaan võtab kuju. Kristel teeb Dominykasele krõbiseva Messengeri-kõne. Ta on hiljuti kuskil Mia Mariaga pikemalt rääkima sattunud ning küsib, mis ma temast arvan. Ma ütlen jaaa.
–24 päeva, 28.12.23
PAUL
Saan Miaga kokku vanalinna Rahva Raamatu kohvikus, broneerime lätlastele-leedukatele kortereid ja ostame bussipileteid. Nüüd enam tagasiteed pole. Kiirustan Sõprusse Wim Wendersi „Perfect Daysile“, mis midagi mu peas jälle põhjalikult ümber kujundab, ainult et mitu kuud hiljem, sedasorti asjad võtavad aega.
–5 päeva, 16.01.24
MIA
Olen loengus, suur hämar punakaspruun auditoorium. Pean lahkuma. Hiilin välja ja ukse taga avastan, et jope jäi saali, piinlik, aga pole parata, lähen tagasi. Leian jope üles ja hakkan uuesti väljuma, Kristel viipab tagumisest reast, et ma hoiaks ust lahti, ta tuleb ka. Koridoris hakkame naerma ja ajame jopesid selga, need on kuidagi hästi suured ja rasked. Lõpuks jõuame sisehoovi viiva ukseni. Õues on kevadõhtu valgus ja hästi palju vett. Mulle kukub ühe ropsuga mitukümmend kilo vett õlgadele, see on raske ja võtab hinge kinni, aga pole üldse valus. Hoovi peal on lõbusad inimesed, kes lasevad vee sees liugu, me tahame ka ja läheme tagasi tuppa, et oma suured joped ja rasked kotid kuhugi ära panna. Ühes koridoris on blondide lokkidega poisike oma isaga, meid nähes hakkab ta nutma ja värisema. Läheme edasi veel mitme korruse ja koridori jagu ja ma mõtlen, et ah, me oleks võinud ju need kotid ukse kõrvale jätta ja nüüd on see hea liulaskmise vesi juba otsas.
Ei, ma endiselt ei arva, et unenägusid oleks vaja tõlgendada, muidugi kui keegi tahab, siis võib. Ja saab, sest seda päevikut kirjutan ma teistele. Muidu on päevik veider formaat, ma ei tea, kas peaksin kirjutama nii, et ise hiljem aru saan, kas see on nagu logiraamat või pigem nagu teadvuse lauasahtel, kuhu asjad ära panna ja unustada. Ja siis natuke on alati ka see mõte, et KUI keegi loeb, siis mida ta näeb. Aga nüüd on lihtne – see on talvekooli päevik, kui lumi sulab, võib seda lugeda igaüks.
Talvekool algab pühapäeval ja täna on teisipäev. Minu jaoks on ta juba nädal aega käinud, see tähendab, nädal aega on ta olnud peaaegu kogu aeg mu peas aktiivne. Isegi unes.
1. päev, 21.01.24
KRISTEL
käisime kirjanike eerbienbiisid kontrollimas
kas voodeid on ikka piisavalt?
kas on vaja õhtusöögi jaoks nõusid ühest korterist teise viia?
kas tallinna külaliskorterid on noorte balti autorite väärilised?
aga rohelises autos on mina ja mia
ja me teame, et kuskil tallinnas
kuskil kadrioru kandis
mustas mantlis mees taksos, kes on paul
ta liigub takso sees linnas ringi
peatub vanalinnas erinevate uste ees
pikal tänaval näiteks tuleb naine ühest maja uksest välja, see on mia
annab paul-mehele võtme ja suure plakati kirjaga „POETS“
mees paul jätkab sõitu omnibussijaama
seal tulevad „POETS“ sildi peale ühest luksekspressist välja 12 baltlast
kohtu tänavale viib ta, helenaga ühes, läti poetessid
laiale tänavale eskordivad susanna & lisanna kõik meie leedukad
nüüd on aeg ühes esimest õhtut süüa
kartul ja vorst 🙂
PAUL
Olen terve päeva tulutult püüdnud nädalaid kogunenud tööstressi maandada, peamiselt lihtsalt tööd edasi tehes, talvekooli alguseni on veel mugavalt aega. Helistab Kristel, vaja on võtme järele minna, plakat võtta, läheb kiireks. Taksos helistan Susannale ja Helenale, korraldan kohtumist bussijaamas. Vanalinnas saan kokku Miaga, vahetame rõõmsaid pilke, julgustava kallistuse. Tagasi taksosse, bussijaama poole.
Seal saan kokku Susanna ja Lisannaga, Helena jõuab ka varsti. Meil on mitu silti, suurem võtab kogu aeg tuult alla ja tahab ära lennata. Ja juba ongi Vilniuse-Riia-Tallinna buss kohal ning rahvast voolab maha. Lätlased vaatavad natukene murelikult ringi, leedukad suitsetavad. Eks nad on tegelikult kõik natukene ärevil, nagu meiegi. Tutvumiseks eriti aega ei jää, räägime läbi praktilised asjad ja asume liikuma. Susanna ja Lisanna lähevad poistega trammi peale, mina ja Helena saadame tüdrukud taksodega Kohtu tänavale.
Nad on oma avarast luksuslikust korterist üllatunud ja vaimustuses. Naerame Helenaga kohmetult, meie jaoks on ka natuke kummaline koht. Tõmbame ennast kahekesi ebatavaliselt laiale puidust aknalauale kerra ja vaatame, kuidas nad oma elamist korraldavad.
Teel avadineele viime nad vaateplatvormile, vaade paneb ahhetama, järelikult töötab, ja sealt edasi läbi vanalinna. Lähme väikse ringiga, et neile ümbrust näidata, olgugi et teised juba ootavad.
Esimene ühine õhtusöök on natuke kohmetu, aga armas. Leedukate korteril on väike torn, kuhu me õhtu lõpuks Helena ja Susannaga ronime. Sealt näeb kogu vanalinna, tegelikult ainult katuseid. Käed klaase ja taskud kahvleid täis, juhatame lätlased tagasi koju.
SUSANNA
Ootan bussijaamas Balti lõunaosariikide bussi, saan Paulilt ärevaid kõnesid, ühel hetkel ilmutakse tuules laperdava hiigelpaberiga välja, sildil punaste tähtedega „P O E T S“. Tunnen, et olen adressaat, pole kindel, kas sama tunneb ka abstraktne lähenev leedu PROOSAkirjanik.
Jõuame leedukate ja Laurisega vanalinnakorteri välisukse taha. Näen läbi ukseakna, et Kristel ja Mia on meil juba trepikojas vastas. Nad sätivad end oodates peegli ees, enne kui meid märkavad ja ust avama kiirustavad.
Õhtusöögi ajal on korraldajad parajalt ähmi täis (kõrvalt vaadates tundub, et ärevus kahaneb järk-järgult alles järgnevate päevade jooksul), katsume võõrustajatena kõik abiks olla. Olen viimased kuud üsna antisotsiaalne olnud, muretsen eesoleva Rahvusvahelise Sotsialiseerumisnädala pärast. Aga mure on asjata, ühisoleng sujub.
2. päev, 22.01.24
KRISTEL
11.54
KRISTEL: „Just tulime Müürilehest, jalutuskäik Müürilehest Olevimäele. Tuul on väga kõva. Jaa… Läksin kell kolm magama, aga õnneks – asi nagu töötab. Huvitav on. Ma olen väsinud, aga mammuti tunne on igatpidi. Oh, tsau!“
Värav paiskub tuuletõmbega kinni.
MIA: „Kurat!“
KRISTEL: „Oh ei! Oeh…“
Mia helistab.
KRISTEL: „Kellele?“
MIA: „Üles.“
KRISTEL: „Tahaks nüüd vestlusringis kuulda ka isiklikke lugusid sellest, kuidas kirjutama hakati, kuidas keegi ise väiksena raamatuid tegi või kirjutas luuletusi või hoopis sai vanematelt midagi raamatutega või kirjandusega seoses…“
MIA: „Jaa, hei, me jäime lõksu. Ma tulin seda ust lahti jätma ja siis see lendas kinni. Aitäh, tule jaa. Sorry, tsau!“
KRISTEL: „Paul ja Susanna läksid Helenaga vaatama uut Müürilehte või Müürilehe toimetusse, igastahes nad tulevad koos. Aga jah, nad jäid –“
MIA: „Kas meil on mõned lätlased ka veel puudu?“
Lisanna avab värava ja minnakse trepist üles.
PAUL
Hommikul lähen jälle taksoga, muidu jääks päris hiljaks. Ma pole kunagi nii tihti taksoga sõitnud, vastikult luhvt tunne tekib, aga selleks pole hetkel aega.
Pärast programmilist osa jääme Susanna ja Lisannaga natukene ripakile, nendest paarist tunnist on pärit ka mõned mu vähesed talvekoolifotod. Kõigepealt sööme teistega Balti jaama turuhoones lõunat. Emija, Evelīna ja Simonas võtavad kaamera ees sujuva poosi. Pärast pisikest raamatupoodi Niguliste kõrval maandume lõpuks Saiakangi Kehrwiederis, viimati käisin siin kunagi aastaid tagasi mingil luule-üritusel, kirjanduseta muidu justkui sisse ei astugi. Susannale kasvab kõrvaks pähe pronksist pärnaleht.
Õhtul on pasta, pressikonverents ja karaoke, ammu pole korraga nii hubane ja naljakas olnud. Hea meel on lõpuks Gustavit näha, ta mõjub alati kuidagi koduselt.
SUSANNA
Sellises kontekstis on raske jutu peale saada. Tere, oleme siin kõik kirjanikud, saagem tuttavaks! Nojah, eks olen siis pealegi ka mina. Ainult et ei oska niimoodi rääkima hakata. Nihelen kleebitud sildi all ja olen rõõmus, kui jutu käigus teisigi haakumispunkte leian. Mina ei tea, kuidas pannakse kirja neid muljeid, mis inimesed endist jätavad, aga mu sisetunne ütleb, et iga inimene siin pundis on soe.
3. päev, 23.01.2024
PAUL
Väike vaimne kriis. Jätan hommikused tegevused vahele. Saan aru, et ei jõua teistega koos ka Esna mõisa, kuhu tegelikult kõige rohkem minna tahtsin. Ütlen neile Sakala 3 fuajees head aega, Helena ja Susanna saavad poolelt sõnalt aru, kallistavad julgustavalt, Gustavi sõbralik pilk ei pane pahaks. See on vist see, kuidas tõeliselt hea sõbra ära tunned, saan kuu aega hiljem õhtusel Brüsseli-Utrechti rongil aru. Nii kulunult kui see ka ei kõlaks, siis tõeliselt hea sõber ei vaja, et sa talle põhjendama ja vabandama hakkaksid. Ta usaldab sind, soovib ainult head, on olemas, kui vaja.
MIA
Pea valutab, vesi on pahkluudeni. Kõnnin Pikast jalast alla viie läti naisega ja kõik on vait. Kanuti juures oleme Lotega juba rääkima hakanud, kohvi ja või hinnast.
Seisame trammipeatuses, leedu poisid ja Lauris on liitunud. Dominykas teatab, et lõhkus lisaks tassile ka taldriku ära. Üldiselt ollakse vait. Tuleb järjest mitu nr 2 trammi, pea valutab. Kadriorus räägime Dominykasega, et eestlastel ja lätlastel on teistsugused nimed kui leedukatel. Pargis räägib ta mulle tüdrukust, kes läks meremaole mehele ja kelle vennad hakkasid usse tapma, seal oli merevaigust loss ja lõpuks muutusid kõik puudeks. Vb sain valesti aru. Jõuame KUMUsse, algab ekskursioon, ma tahan Paulile saata bussijuhi kontakti – õhtuks sõidame maale. Avastan, et buss väljub tund aega hiljem, kui arvasime. Mhm.
(õhtul maal)
Arutleme köögis, et leidub inimesi, kes on Baltimaadega palju rohkem kursis kui siinne seltskond. Jah. Muidugi. Seisan lävel ja räägime naisest, kellel on magistrikraad – milles siis? Läti ja leedu kirjanduse uurimises, näiteks. Aga mille järgi osalejad valiti? Miks ei ole seda ja seda meievanust, kes on kolm luulekogu välja andnud? Kus on spetsialistid?
Orestas on kogu aeg vait. Ta mängis terve õhtu klaverit, terve õhtu, see oli ainus asi, mis mind vahepeal püsti hoidis, klaverimäng maja teises otsas. Līva on kõikide kohtumiste ajal toanurgas tukkunud. Praegu pikutavad nad tagumises toas diivanitel ja räägivad räägivad räägivad räägivad räägivad mitu tundi vahepeal naeravad ja vahepeal me kuuleme mida nad räägivad ja minu jaoks sellest juba piisab.
Kaminatoas valgel vaibal istub Māra ja juhib õhtut, tal on hea publik. Tomas teeb õigel hetkel terava märkuse ja kõik panevad seda tähele. Lauris naerab. Ta on kamina enda hoole alla võtnud. Māra norib Tomase kallal, tüdrukud naeravad ja Tomas naudib tähelepanu. Lote istub diivaninurgas ja joonistab.
Vahepeal arutati, kas kirjanduslikke tulemusi saab mõõta samamoodi kui sportlikke. Et auhinnad ja medalid ja saavutused. Küllap saab, ja Balti noorte kirjanike talvekooli võiks ju kutsuda igast riigist viis enim avaldatud ühiskondlikult aktiivset auhinnatud alla 30aastast. Arusaadav valik.
Elu ei ole arusaadav. Elu on nii raske põhjendada. Kas on vaja nädalate viisi korraldada, mitmetunniseid koosolekuid pidada, otsida ja hankida, sadu eurosid saada ja maksta ja tuua kokku kakskümmend võõrast inimest, et Līva ja Orestas saaksid paar tundi rääkida?
Jah.
Tagajärjed on hoomamatud.
Simonas on terve õhtu vaikselt laua ääres istunud ja kuulanud lobisevaid lõkerdavaid noori. Oh, see kõik on millimeetrite mäng, vahel piisab väga vähesest, piisab sellest, et oled paar hetke pea alaspidi, näed korraks kellegi teise reaalsust. Kui Simonas kirjutab kolme aasta pärast ühe luuletuse, mis muudab kellegi elu (see on võimalik) ja kui ta ei kirjutaks seda, kui ta poleks täna jälginud jutuhoos Mārat, siis on talvekool end ära tasunud. Ei, see juba on end ära tasunud – istun üleval tugitoolis ja kuulen siiani nende juttu. Ja head vaikimist.
Kui küsitakse, mis alusel keegi siin on, siis mina vastaks (ja õnneks ma ei vasta), et parimal juhul alusetult. Võiks öelda, et mina olen siin sellepärast, et Kristel küsis mult uitmõtte ajel, ja hiljem ei sobinud enam taganeda. Sama hästi võiks öelda, et ma olen siin sellepärast, et nii on vaja.
SUSANNA
Tundub, et introvertide kinnisusest kipub tihtipeale vale mulje jääma. Vaja on lihtsalt õiget teemat ja õiget hetke. Ja mitte ise liiga kinni joosta. Sotsialiseerumismuskel muudkui pumpab, tõstab rinnalt igasugu jutuajamisi, üldisi ja isiklikke, elulisi ja abstraktseid. Vaene Orestas aga peab keskööks Heideggerist essee valmis saama.
4. päev, 24.01.24
KRISTEL
Mulle tundub, et kõigile meeldib linnast eemal ja selle üle on mul hea meel. Kõik teevad seda, mida nad tahavad, ja see on armas. On lihtsalt inimesed majas, inimesed õues, söök kõhu sees, pikali diivanil, mängib klaverit, kes loeb, kes vestleb, kes magab ja kes valutab kõhtu. Jah, kahjuks küll. Aga see pole sellest, et me lõunaks ühe inimese ära sõime, see on eilsest rammusast pasta Bolognese’st.
Selle kõige üle on mul väga hea meel ja ma naeratan.
5. päev, 25.01.24
KRISTEL
Ma ei näinud unes mitte midagi talvekooliga seotut. Kokku saame ainult, et sündsalt ühe laua ümber einestada. Toidud on uhked ja vähemalt tund-kaks ettevalmistust nõudvad seeditavad teosed.
Majas on 1 tualett umbes viie inimese kohta, st ca 4 tualetti. Tuleb välja, et on olemas tualetisünonüümide kompass, mille põhjal saab aru saada, millises kohas käivad end kergendamas parempoolsed, millises vasakpoolsed ning millises need, kes otsustada ei oska või lihtsalt ei jõua enam kannatada.
MIA
Māra läheb läbi tuisu kabeli poole. Must mantel, pikk must seelik vastutuult valgel lumel, luiged ja haigrud on tiigijääl kerra kerinud. Māra, surmajumalanna.
Kaadrisse ilmuvad Emija ja Lauris, sumpavad Māra jälgedes. Lumi, raagus puud ja väikesed kõndivad inimesed on graafika, aga mu köök on akvarell, isegi akvaarium. Mulle meeldib siin olla, sest seinavärv ja valgus meenutavad päikselisel päeval vee all silmad lahti ujumist. Laua all on karbikaas sildiga „metsmaasikas 2020“.
Olime üleval saalis patjadel ja teised lugesid, mis nad siin olles kirjutanud on. (Aknaservast näen Dominykast ja Simonast, kes teineteise sabas pead norus Māra, Emija ja Laurise jälgi mööda metsa poole longivad). Mina pole midagi kirjutanud, eks see oli ka teada, kuigi ma lootsin, et olen juba muutunud. Läksin pärast lugemist kööki kohvi tegema, Gustav kooris hästi kiiresti ja peaaegu agressiivselt bataate, küsisin talt, kas ta tahab praegu süüa teha või teeb kohusetundest, sain enne küsimist juba aru, et see pole minu asi ja ma ei pea alati sekkuma, aga ikka sekkusin, rahune maha, lase olla. Ta vastas, et parem teeb söögi kiiresti ära ja siis saab kirjutama minna. Selle peale meenus üks vestlus, kus tõdeti, et lugevat inimest ei tohi majapidamisega segada.
Majapidajat ei tasu vist ka kirjandusega segada. Ja ma mõtlen, et tahaks mitte olla majapidaja, aga see on vaba valik. Ikka valin olme ja kardan väga, et äkki siis ongi tassid ja harjad ja solgipanged mulle loomulikumad kui kunst. Kell on 14.04, pidime kell kaks koristama hakkama. Jooksen trepist alla.
Koristasime, sõime, buss viis teised Tartusse. Mina, Kristel ja Leena tõstsime Sundari ja Kirke abiga veel viimased toolid ja lauad paika, ütlesime head aega ja kihutasime Paidesse. Leena bussijaama, ise Selverisse. Kaks pudelit Beliefi, Kristelile taruvaiguõli. Kuulame Selveri parklas Karli „Ärgake Baltimaid“ ja Vilniaus Energija „Baltijas Energijat“, siis asume Tartu poole teele. Räägime terve tee oma uutest tuttavatest, neist kinnistest veidrikest, kes on nii intensiivselt sisse sõitnud. Ootamatult tean ma nii paljudest inimestest nii palju asju. Lauris ütles eile õhtul, et siin on koos inimesed, kellel polnud lapsena eriti sõpru, küllap tal on õigus.
Imelikud lapsed. Ilusad õrnad inimesed.
6. päev, 26.01.24
PAUL
Hommikul rongiga Tartusse, see on harjumuseks muutumas. Viimaks ometi olen minagi üks neist miljonitest loomeinimestest, kes tunneb tungivat vajadust oma Elroni rongikogemusest kirjutada.
Lote, Helena ja mina istume pärastlõunal Cruffinis, kus müüakse matsakaid vastla-croissant’e, koos on hea vaikselt olla.
Õhtul koguneme kõik Tähtvere tänavale lätlaste korterisse. Kohale jõudmiseks on vaja end alla libistada jäiselt kaelamurdvast mäest, aga see on seda väärt. Üheskoos vaadatakse silmanurgast Tartu 2024 avamise ülekannet, telekas on sätitud kuidagi kehvasti, nii et mingi automaatne hääl pidevalt peale loeb. Naljakas on mõelda, palju see kõik maksma läks ja kui vähe raha sealjuures kirjandusele eraldatakse.
KRISTEL
Māra ütleb Aparaadis, et ma olen nagu naine 50ndate Läti taldrikuillustratsioonidelt.
Māra perekonnanimi ongi ju Ulme.
Līva perekonnanimi ei ole see, aga ta meiliaadress on Liiva Laan.
Üks leedukas, kes ei tulnud, tema perekonnanimi on Vassiili Aus Kass kokkukirjutatult.
Simonas ei ole tüdruk.
Mett, kes rääkis Aparaadis Liivaga, tema on mee vastu allergiline.
Dominykas pole Dominikaani Vabariigist, vaid Leedust.
Üks meie osalejatest ei ole Toivo Nikopensius, ega ka Tove Jansson, kuigi keegi siin on tema nägu.
Lote ja Grigorjeva on Lätist.
Härra Eesti on Paul, Kristel ja Mia on Lätu ja Leedi ja bensiini täis hall renditud Nissan pargib Kirjanduse Maja hoovis.
MIA
Pärast Värsket Rõhku oli vaba aeg, aga ikkagi läksime kõik koos lõunat sööma. Mul oli selle üle väga hea meel. Minu lauas olid Kristel, Dominykas, Māra, Līva, Saara Lotta ja Susanna. Saara (tundub nii armas!) tegi Līvaga juttu ja Līva ütles, et ta ei oska või ei jaksa niisama lobiseda. Noh ja siis nad rääkisid seal umbes kaks tundi ja see polnud mingi väike jutt. Teised rääkisid ka toredaid asju ja kõrvallauas olid Lisanna, Paul ja Helena ülejäänud lätlastega, aga meie Kristeliga olime arvutis ja valmistusime homseks õhtuks. Me saame selle korraldamise ja osalemise ühendamisega paremini hakkama, kui arvasin. Ja kõik sujub.
Õhtul läksime veel kõik koos lätlaste korterisse süüa tegema ja nagu selgus, telekast Tartu 2024 avamisprogrammi vaatama. See oli lahe, et kui Esnas olime meie võõrustajad, siis siin airbnbsse astudes oli kohe selge, et Emija ja Evelīna on perenaised ja meie oleme nende külalised. Evelīna, kes on kogu aeg olnud natuke nagu udu sees ja eemal, juhtis kööki, olgugi et sibul kõrbes süsimustaks. Me lahkusime üsna vara, aga teised olid seal veel pikalt-pikalt luule tõlkimisest rääkinud ja lõpuks Laurise rõõmuks peolegi läinud.
7. päev, 27.01.24
PAUL
Hommikul lähen Helena juurde, tellime Hesburgerit ja lihvime õhtuseid tekste, enda oma olen samal öösel lõpuni kirjutanud. Helena ütleb, et tema kirjutab alati diivanile kokku volditult ja demonstreerib mingit poosi, mida ei soovita ükski kümnest kiropraktikust. Tal on kaasas hiiglaslik seljakott, millega siis Vanemuise jää peal pikali prantsatab, nii et isegi minu abiga tükk aega püsti ei saa. Aga lõpuks jõuame vaat et õigel ajal kõigi teiste ja Tallinnast kohale sõitnud näitlejatega kohtuma.
Nii tore on rääkida kellegagi, kes on su teksti põhjalikult uurinud ja oskab seda omakorda publikule ette lugeda. Sest sinu töö on kirjutada, esinemine jäägu professionaalidele. Barlovas oli tore, seal pidi ise kohal olema.
MIA
Hommikul hakkasime Barlova jaoks printimisfaile kokku panema ja omi tekste tõlkima ja lõpuks läks ikkagi jube kiireks ja ma sattusin korraks segadusse, tõstsin vale asja valesse kohta ja tekitasin segadust. Nii tore oli see, et Kristel oleks võinud ärrituda, aga ma isegi ei mõelnud, et äkki ta ärritub. Ja lõpuks sai kõik korda, Kristeli ema viis meid autoga linna ja Susanna ja Saara hakkasid printima. Susanna kirjutas „suur printimistöö on käimas“ ja ma vastasin „suur maalritöö“ – sama kood!
KRISTEL
Kokkuvõte
Näidend, kus on tegelasteks sipelgad; märgade juustega viin prügi välja, Orestas jookseb pärast oma teksti lugemist kuivade juustega õue. Üks punaste huultega inimene nõustub mu selgitusega, et sellel lugemisel on kirjanike tekstid keskmisest sürrealistlikumad ja ootamatumad, sest tegu on sünesteetikutega.
Remark
Lätikeelseid tekste ma ei saa silmad lahti kuulata. Ma ei tea, ei saa. Sama, et aevastada ei saa silmad lahti. Armun ta kõlasse, see on nagu kui moos keerleb mannapudru sisse…
SUSANNA
Kirjandusõhtu Barlovas. Mingis mõttes lööb see üritus meid viimaks lahti. Ühelt poolt klassikaline laagrilõpumeeleolu, milles kõik vennastuvad, teisalt on ka nii hea viimaks üksteise loomingut kuulda (ja sellest aru saada). Lobiseme pärast pikalt ja laialt, Dominykas teenib välja mu täieliku austuse, kui ta mingi vastikult ja järjepidavalt ligi tikkuva vanamehe baarist välja sõimab. Lõpetame leedukatega Kivis, nendega võiks luurele minna küll.
8. päev, 28.01.24
PAUL
Päeval jalutame Helena, Gustavi, Kristeli, Emija ja Laurisega läbi Supilinna ning mööda Emajõge. Lumi on pehme ja jää krabiseb.
Talvekool lõpeb vaikselt, otsad jäävad lahtiseks, tallinlased lahkuvad öö varjus.
Tagasiteel vaidleme isikliku kirjanduse piiride üle. Püüan Helenale seletada, mis mind autofiktsiooni juures häirib, ning teised nõuavad ka sõna sekka öelda. Mul kipub ununema, et auto tagaiste pole päris nagu pargipink või kohvikulaud, paratamatult oled esiistmega ühendatud.
Ma pole kunagi tundnud erilist vajadust iseendast kirjutada. Minu jaoks on see midagi äraütlemata ebamugavat, enesekeskset. Ma ei pea ennast eriti huvitavaks ega oluliseks ja huvitavaks saamine tundub sealjuures eriti naljaka eesmärgina. Ma kirjutan, sest teisiti ei saa, aga kirjutan teistele, et nemad saaksid igatepidi. Mulle meeldib lahustuda, hajuda tekstide sisse, ridade vahele. See on mingi avatuse küsimus, mulle meeldib uksi avada. Ilma et ma ise õieti teaks, mis sealt vastu hakkab vaatama.
Pimedas peatume kuskil suuremas tanklas, mõtlen kõigile neile, kes siit läbi käivad, siin ümbruses elavad. Kuidas neil küll läheb?
KRISTEL
04.15
Ma ei saa magama minna, see tundub nagu reetmine. Reetmisena tundub selle päeva lõpetamine. Või kuidagi, restart. Kui lähen oma voodisse magama, just omaenda kodu voodisse, siis ongi kõik. Riietun laisalt hommikumantlisse ja kuulan külmkapi surinat, vaatan läbi kõik fotod, mis mu kaameras on. Lõhna ja liikumist nende nägude taga ei näe ma pikka aega. Mõnda ehk enam iialgi. Selliseid nägusid pole lihtne leida. Ja kui leiangi, siis ei saa nendega rääkida. Nad pole rääkimiseks mõeldud. Nende sisse ei saa vaadata. Neid saab lugeda, aga see on fikt-sioon. Päris neid inimesi, neid vaikseid ja tagasihoidlikke veidrikke ei leia nii sageli. Ei saa magama minna, aga istun diivanil ja silmad vajuvad kinni. Ei saa ei saa.
baltijas energia
Ja ma ei lähe ikka magama. Koristan korterit.
SUSANNA
Pärast tallinlaste lahkumist jääme Saaraga veel jupiks ajaks lätlaste korterisse. Toimub kultuurivahetus, tantsime masurkat, laseme üksteisele laule. Prāta Vētra, Vilkaci, Haralds Sīmanis, Dzeltenie Pastnieki, Nikto… Neile täitsa meeldib Vennaskonna „Riia, mu arm“. Me ei tea veel, aga juhtub nii, et hakkame uuel semestril läti keelt õppima.
9. päev, 29.01.24
MIA
Imelik hommik. Kristel küsis mult autos eile, et mis ma täna teen, ja ma vastasin, et üritan meenutada, mis ma muidu elus teen. Täna olen seega vannis käinud ja lugenud ja meile saatnud, kohe lähen koeraga jalutama. Imelik hommik. Ma olin eile hüvasti jättes jälle nii kohmakas ja kärsitu, mulle üldse ei meeldi pikad ja tõsised lahkumised. Teeme kiirelt ja selgelt. Uuuhh, ja tagasiteel autos oli nii ebatavaliselt elav vestlus kirjandusest, et ma tänan jumalat ja transpordiametit, et mul lube pole – kui mina oleksin roolis olnud, oleksin vist vahepeal kogemata paar järsemat pööret teinud.
Ma tõesti kirjutan ainult sellepärast, et ma teisiti ei saa. Ja see on nii tugev, et mind ei huvita päriselt ka, mis sellest saab, ma ei mõtle, ma ei kontrolli ennast. Tegelikult see vist ongi ainus osa elust, mida ma ei kontrolli. Ja avaldamine on teine asi, muidugi, seal on juba need asjad, et kui mulle meeldib mõni asi, mis ma kirjutasin, siis äkki see meeldib kellelegi veel, muidugi on seal edevust, päris palju ka ootust, et keegi vastab, et me saame kui mitte silmast silma, siis sõnast sõnasse kontakti, noh, miks veel avaldatakse, sest honorari pärast, sest miks mitte.
Aga kirjutada küll ei tohi, kui just teisiti ei saa.
Täna on esimene väga päikeseline päev. Tuul on hästi tugev. Kevad tuleb.
Kristel Zimmer (26) on kogemus, mis algas 1997. aastal ühel teisipäeval.
Susanna Mett (24) on balti kirjanik.
Mia Maria Rohumaa (27) tabas end ühel jaanuarihommikul ostmas 5 kilo banaane, 8 pakki kohvi ja 15 liitrit veini noortele balti kirjanikele. yė.
