Kunagi arvati, et poeet on seda suurem, mida tihedamalt leidub tema tekstis kujutluspilte, mis kunstnikul üles kõlbaksid joonistada. Siis jälle arvati, et kirjanikul ei sobi teksti kunstniku pärast kirjutada – lugu voolab ajas, pilt seisab paigal; liigne pildilisus teeb loole karuteene. Siin ta nüüd seisab paigal, baarileti najal nagu pilt, ja leiab, et tema loonireke seisab ühes temaga. Ta silmitseb roidunult tühja koristamata lauda ja laseb piha väsimusest ebaeeskujulikult vinna. Siit võiks saada ühe kohmaka autoportree.

Tedretähnik pole enam esimeses nooruses. Tema punast juust kirjavad paiguti liigvarajased hallikamad salgud, mistõttu on ta vaikselt hakanud mõtlema kiharate värvimisele. Aga kuidas ta ikkagi ei saa, sest värvimine on pettus, mis teraval silmal märkamata ei jää. Ta peab laskma neil punastel kiharatel lahtuda, libiseda käest nagu ajalgi. Tedretähnik hõõrub vastumeelse mõtte ajel laupa; ei tea, kas tähnid lähevad ka vanusega halliks?

Ühtlasi on hallikaks tõmbunud tema veel hiljuti valendanud õhulosside piirid. Arvessetulevaid väljavaateid on kaks: koolmeistrikarjäär või eluaegne kelneriteenistus. Lakeiks olemist ta enam ei kannata, mis sest, et ametiriietus on moodsa livree vääriline. Siiski roomab ta pigem mööda lillelisi nurki, kui hakkab õpilaste ja enda õudusunenägude peategelaseks. Teadis ta ju asja enda jaoks ilustamata, et muusad ei too eal sisse, kui end üldse näitavadki; kergekäeline järeleandmine kunstiihale oleks seejuures ebaratsionaalne ja maksaks hiljem kätte. Kuid Tedretähnik oli noor ja hooletu nagu üks korralik keskmine irratsionalist. Mitmendat aastatuhandet käivad maalrite sügelevad käed ühtmoodi, kitsikus on ametiasi, tuhanded eeskujud on näidanud, et ei tasu oma käsi värviseks teha, kuid kes teiste eeskujust õpiks? Olgu peale, aga erinevalt varasematest sajanditest seisab Tedretähniku juhtumis veel üks raskendav asjaolu: kunst on nüüd lõpuks ühes kõige muu vaimlisega kaotanud ka igasuguse tõsiseltvõetavuse. On kunstijärgne aeg, narratiivid on lõppenud, looja piinleb vabaduses, mida ta ettegi kujutada poleks osanud. Naiivne oli temast loota, et mõni liikumine tema eluajal, veel hullem, esimeses elupooles, kõike lokomotiivina vedama hakkab. Ometi, loojarahvas on kui ammendumatu loodusvara, mis stiihiliselt läbi ajastute kohrab ja uuesti sünnib. Tedretähnik arvas end kuulvat veel sündimata voolu õrnasid jalapõtkimisi vastu ajaema üska. Ehk tärkab talve järel kord jälle oktsidendi kevad, võib-olla tõusevad ärksamad kusagil sajandilõpu tuhast ja võtavad ette rerenessansi? Mis on väga halb, ei saa enam palju halvemaks minna, aga see ei tähenda tingimata, et ta ka paremaks läheb, kunst on siin ehtne näide – kehvas seisus, ja juba pikemat aega.

Vältimatu kiratsus, omaenda keedetud pettumusesupi tasane podin ning lõuenditest, graafilistest lehtedest ja molbertitest moodustunud tolmunud kodune džungel on siiani teatavad privileegid. Korralikes joont mööda astujates puudub see meeldiv entroopiline minnalaskmus, mida ta nii stereotüüpselt endale lubada saab. Veel praegusel ajalgi viib tema rada jooneinimestest lahku, valesti, konarlikult, ennastunustavalt, ta saab transtsendentse vaimuinimese näpuga näidata individualismile, õnneotsijatele ning hüüda „naeruväärne, maitsetu!“, et need talle vaid parastades „haletsusväärne!“ vastu hüüaksid. Tedretähnik on liialt noor, et taibata lõpuni suure isamaa ohvrite vabariigivaimustust, liiga vana, et mõista loomaõiguslasi või mitteasendatava vara plokiahelaid, kuid ta kuulub ühte puuri selle osaga varasemast keskeast, kel iiveldab klassikalise hariduse puudusest ja kes vaimusurma vastu abinõud otsivad. Abinõu leidub kunstis. Tedretähnik on õnnelik, et „eriti hilinenud epigoon“ ja petit maître on fiktiivsed kategooriad, mille väravad on talle siiani pärani avatud. Veel ümbritsevad tema ametit üksikud mõranevad sambavaremed, mille küljes rippuda ja mille kaudu defineeritud olla – vaesus, saamatus, demonstratiivsus. Ta ei reeda oma armastatut, oma närust kunsti, vaid ajab end jälle leti najalt üles ning asub töökohustusi täitma.

Ta kummardub nõtkelt moodsate, kohati lubamatult kombetute einestajate vahele ja asetab taldriku vilunud hääletusega nende ei-kunagi-nälga-näinud-suude ette. Kuulab, kuidas nad oma nüüdisaegseid argiseid mõtteraasukesi lauale pudistavad. Ja kujutleb, kuidas mõni kauge esiisa kunagi saksa mõisas aadliperet teenindades just sedasama mõtet mõtles, kuigi mõtteraasud ja kombed olid teised. Küllap paremad ka. Tedretähnik tunneb ergonoomilistes jalanõudes sedasama magusat valu, mida esiisagi, sest klientide vahel jooksmisest valguvad jalad verd täis. Ta tunneb oma põskedes sedasama kuivade naeratuste väsimust, mida teenrid on aastatuhandeid tundnud. Klassivahe pole kunagi väiksem olnud, võimalused ei kunagi avaramad kui täna. Ometi käib kõik ühesuguseid radu pidi.

Kui Tedretähnik vahetuse lõpetab ja külma kevadtuulde astub, ootab teda Reptiil. See roomajasilmadega lõuapuu on Tedretähniku ainus heal järjel sõber. Tagaselja Tedretähnik muidugi jälestab seda tegelast, sest Reptiil oskab kõike peale kunsti ning on seejuures solgioksjonitel hästi müüdud nimi. Kui Reptiilil on rahadega kehvasti, leiab ta ümbernurga tee – ta on meistervaras, liigkasuvõtja ja fiktiivne töötaja arveraamatutes. Elanuks ta isade aegu, olnuks ta hobuseparisnik. Reptiil on üritanud ka Tedretähnikule oma riukaid tutvustada, kuid Tedretähnik arvab, et „see pole nagu päris see“. Mitte et tal oleks midagi seaduserikkumise vastu või et parasiitne eluviis tekitaks kuidagi vastikust. Vastu hakkab see, et nihverdamine on justkui eluga lipitsemine, elu pole aga sellist alandlikkust väärt. Kuid see ei kahanda veel Reptiili sõpruse väärtust, Tedretähnik armastab sõbra heietusi ja tänitusi sellesama argipäevase jõuetusega, millega ta armastab tööpäeva lõppu ja tühja ühistransporti. Kibe, kuid seda naljakam on kuulda, kuidas uus isikunäitus jälle õnnestus, mille Reptiil pihku kihistades jälle kusagilt tasuta kätte sai, ja kuidas rahvas on tänapäeval vaatamata erudeeritusele veel lihtsameelsem kui vanasti. Reptiil peab Tedretähnikut omakorda „mõttetuks kuivaks juuksekarvaks“, sest kuigi viimane ajab oma töödes tehnilise juuksekarva lõhki, on tulemus moraliseeriv. Oleks Tedretähnik sulemees, kirjutaks ta Reptiili arvamist mööda kantseliidis.

Muu jutu sees mainib Reptiil, et tal õnnestus kaks Tedretähniku tööd maha müüa. Tedretähnik virgub võpatades justkui unest ning pärib uskmatult: „Nalja teed?“

Reptiilil on sageli kombeks nalja teha, et unist Tedretähnikut raputada.

„Ja kui ei tee?“ naerab Reptiil.

Tedretähnikul on häbi oma isekuse pärast. Sellises vanuses ei või enam isekusega ringi käia, selle peaks maha jätma nagu suitsetamise. Aga plaastreid pole ta selle vastu veel kusagil müügil näinud. Miks ta laseb end kõigest oma isikusse puutuvast nii väga erutada ja miks ei vaevu ta natukenegi teise kordaminekuid tunnustama? Nojah, mis neid tunnustada, kui mõnele on sissetulekud igapäevane asi.

„Palju eest?“

„Tuhat kumbki.“

Tedretähnik müüs need tööd Reptiilile kokku viiesaja eest, sest nad ei mahtunud enam koju ära. Tegelikult polnud neil tõesti midagi viga, kuigi Reptiil tituleeris nad tollal „konventsionaalseks ekskremendiks“. Võib-olla ei pakata see küll elegantsist, aga miskipärast puhub Reptiili ebatsensuursus Tedretähnikule alati eluvaimu sisse. Reptiil keerab end oma sõltuvusttekitavate solvangutega talle ümber nagu madu Laokoonile, äraütlemata tihkelt, ning tapab ükshaaval tema pojad – Tedretähnik vaatab pealt, kuidas tema niigi vaakuvad sünnitised soomuselises haardes eemale kantakse ja kuidas nad müügisurma surevad. Tedretähnik jääb keset teed tummalt seisma ning Reptiilile otsa vahtima, lubamata endale grimasse. Kannatus peab olema suursugune, kreekalik, talitsetud, olgu peale, et nii lirtsuval laiuskraadil kui see siin.

„Ja ära mõtlegi, et ma sealt sulle midagi annan. Kui olid nii loll, et võileivaraha eest müüsid, siis kee oma lolluse sees koos soola, vürtsi ja rasvamullidega,“ parastab Reptiil.

Ta on ülekohtune, aga Tedretähnikul pole kunagi ülekohtu vastu eriti midagi olnud. Säärane ülekohus isegi imponeerib talle, kuigi ta istus nende tööde taga mitu aastat, ja kuigi ta leiab, et oleks kohane vihastada. Selle asemel lubab ta endal sügavalt üllatuda, sest kui uudised peavad paika, on ta enne vanadussurma kokku juba viis suuremat tööd suutnud arvestatavatele võõrastele maha müüa. Tedretähnik naeratab laialt.

„Ma olen sulle ikka väärt sõber. Iga kord toon naeratuse näole,“ kiidab Reptiil end ise, kuna sõber seda ei tee.

Tedretähnikul tekib isu veel maalida, inspiratsiooniekstaas paneb hetkeks liikmed värisema. Kinesteetilise innuga ununevad tal oma tööde möödalaskmised, ta õigustab neid ajahetkede tahtliku kokkusulatumisega nagu Lessing raskusjõudu eitavaid riidevolte Lystra ohverduse maalil. Hetk, mis on jäädvustatud, mis jääb ainult maalikunsti pärusmaaks aegade lõpuni, sest kirjasõna ei saaks seda kunagi samaväärselt edasi anda – see on Tedretähniku suur privileeg. Kui tal muud ei ole, on tal vaatlema harjunud inimese jumaldav pilk, ta teab, kust otsida Herculaneumi freskode lubamatuid perspektiivivigu, ja ta võib parema tahtmise korral hakkama saada algelise quodlibet’ga. Õiged sajandid on möödunud, Tedretähnikul on olnud ebaõnne sündida liiga hilja, kuid talle kui hiljaksjäänule on avanenud võimalus kaevuda nüüdisaegsetesse põhjalikesse käsitlustesse ilust, teostest, mis on ammu hävinud ja mis õigesse hetke sündimise korral oleks tal ehk nägematagi jäänud, kuna ta mõisateenijana mõnda nakkushaigusesse oleks võinud surra. Loendamata sekundite järel tuleb ta oma kõrgustest tagasi maa peale ning tunnetab, kuidas lume alt välja sulanud killustik saapataldadesse lõikub. Kevadise tärkamise idülli kinnitab koerajäätmete ja prahi rõõmus virvendus, laululindude joviaalsed kriisked pakuvad mootorimühale tõsist konkurentsi. Salakavala jaheda ilma eest kaitseks on Reptiilil seljas ebameeldiv kilejope, mistõttu ta päikeses kiiskaval laubal kulgev higinire heledasti sätendab. Ta ootlik pilk puurib Tedretähnikut. Viimane hoiab end tagasi, tema pathos’est ei või saada parenthyrsus, liigsus ja metsikus vales kohas. Ta peab oma liigutuse hetkeks unustama, on nad ju keset tänavat.

„Lähme värvi ostma,“ pakub Tedretähnik rahulikult, nagu poleks viimast torget kuulnudki.

Reptiil on nõus ja jätkab autobiograafiliste heietustega. Vaateaken kenitleb tavapärase magistraaliäärse tolmukorra all, iidsetest aegadest ostjaid peibutav näidisskulptuur heidab Tedretähnikule jälle kurja pilgu. Värv on kallis, purk parematest pintslitest endiselt tühi, meel küsib taaskord, kas leidub veel üks viimne pisitilluke põhjendus, miks on tarvis õli ja loodust inimliku loomisiha sunnil kulutada. Kirjainimestel ei maksa harjutamine midagi – pastaka saab valimistelgist, paberit on keskmise prügimaja papikonteineris, ainult aeg läheb raisku – temal aga kuluvad headele materjalidele mitmed ja kümned, rahakoti kergenemist on füüsiliselt tunda. Pandaks kasutud teaduskonnad ometi kord kinni ja saadetaks närutajad sinna, kus neid tõesti vajatakse. Miks ei võiks teha inimkonna hüvanguks midagi konstruktiivsemat? Küllalt on tehtud ka inimkonna hüvanguks, otsustab Tedretähnik, ja ostab oma lemmikvärvid, lahusti, peitlid, linoolitükid, tindipotid. Kui ta on koju jõudnud ja Reptiili kuidagi viisakusega pooleks minema peletanud, keedab ta poti sünkmusta teed ning asub oma Galatead otsima. Kaks päeva ja kaks ööd vältab piinatud lakei nädalavahetuse tööorgia, visandid ja kavandid arenevad kohati millekski teosesarnaseks. Sellele järgneb viimseni edasi lükatud rammus uni ning esmaspäeva lõunaks on Tedretähnik tagasi tööl, üks hall salk jälle juures, üks väike korts silmanurgas rohkem.

Muidugi on veel üks võimalus. Esmapilgul välistatud, kuid teistkordsel kaalumisel ärritab see Tedretähniku pulbitsevat mitteteadvust. Ta nimetab seda mandumiseks. Plätserdajatel, läbikukkujatel oleks selleks nagu teatav õigustus, nende puhul tehtaks mööndus ja saadaks aru – sellised nad ju ongi. Tedretähnikul on küllalt niisugust teed läinud sõpru, tuttavaid ja õppejõude. Neid kõiki iseloomustab kokkupigistuse faas, mis vastavalt indiviidi vastupanuvõimele on pikem või lühem. Tavaliselt algab see allasurumatu inspiratsiooniannusega, mille väljaelamiseks tuleb kuude kaupa töötada, ükskõik mis hinnaga. Esimesena kuluvad läbi raha ja materjalid, seejärel vanemate niigi takuseks kratsitud toetus, päevakese hiljem stipendium ja õppe- või õpetajakoht, lõpuks tervisekindlustus ja siis on aja küsimus, millal keegi lõplikult mandub. Mandumise perioodil on olulisim, et aated, mis on kusagil teistes maailmanurkades juba ammugi talletatud, seejuures palju paremini, saaksid ka seekord lõuendile kraabitud. Edasi jagunevad lahendused umbkaudu kaheks: ühed roomavad alandlikult tagasi oma lakeipositsioonile ja asuvad kordasaadetut heastama, teised ohverdavad end Bakchosele ja taaselustamisasutustele.

Reptiil nimetab selliseid inimesi lapsikuteks. Tal on õigus, aga kuna ta pole ise sellist elu elanud, siis ta ei mõista, mida lõpmatu lakeitamine tähendab. Tegelikult mõistab küll, ega ta muidu kavaldaks. Aga et ta nii hästi kavaldab, on lakeitamine tal ununema hakanud. Siiamaani on Tedretähnik endale visalt ära öelnud, aga tänasel hommikul tunneb ta, et ühel päikselisel päeval võib juhtuda, et ta annab lõpuks järele.

Vajuda loomingumülkasse… Kõigepealt kasta jalg luubaskondini sisse ja siis justkui kõrvetatult välja tõmmata. Seda on ta juba teinud. Seejärel nagu mõnd alkoholi degusteerides pisut enam ihata, teist korda proovida ja põlvedeni vette astuda. Vaevu laseb kooljapruunikas rabamülgas oma külalise välja. Ainult selleks, et too õige pea naaseks, päris puusadeni mülkasse vajuks, avastaks, et veekogu on põhjatu, ja hakkaks rabelema, uppuma – siis on juba hilja. Looming juhib loojat nagu vesi uppujat, sinna, kuhu tuule suund parajasti osutab. Tedretähnik käib pidevalt põlvedeni sees, ja nähes neid, kel vesi juba rinnuni on, ei taipa ta, mida ta veel ootab.

Rozalena, kaasettekandja, nihkub köögis ligi ja poetab: „Keegi suure rahakotiga tädi küsis su nime ja numbrit. Annan või?“

„Anna pealegi,“ poetab Tedretähnik vastu. Lõunatund hakkab mööda saama, kuid Tedretähnikul on veel, kelle pärast joosta. Ta piidleb silmanurgast ka hämaramaid soppe, märkamata kedagi, kel võiks vaja minna tema numbrit. Valab prae kõrvale veini, siin vaatab sügavalt silma, seal kohendab kellegi jaoks kardinaserva, hõljub minema, haarab käigult kandikule kaheksase kuhja taldrikuid, ei klirista nendega (hea lakei ja kvaliteetse portselani tunnus; kui portselan klirisebki, siis peab selle kõla olema kõrvale kena kuulata), hingeldab köögis väsimusest, triigib valutavaid sääri. Nööbib vesti hetkeks lahti, tõmbab pikali selja taga seisva seau à vin’i, saab peakokalt mööda pead ja jookseb tagasi saali. Rozalena on sama vastik nagu Reptiil; kõigile meeldib Tedretähniku arvel tühja nalja teha, ilmaasjata ärritada. Ei tea, kas Rozalenal on numbrit vaja, et see mõnele reklaamiagentuurile müüa, või tahab ta selle kuhugi kontaktiks anda, kuhu enda oma ei julge, või on tal seda millekski muuks üleannetuks vaja, ta on ju alaealine.

Aga tädi helistabki Tedretähnikule ja lepib kohtumise kokku. Vaikne hääl ja vaoshoitud toon. Ei midagi ülevat, rasvast ega isegi mitte ebamugavat – kokkulepe on niisama ebaisikuline ja ametlik, nagu telliks proua kaugkõnet.

Järgnev teisipäevaõhtune küünlavalguserestoran on ebatavaliselt rahvarohke, proua aga tagasihoidlikul moel omapärane ja vastu ootusi iluopereerimata. Ekstravagantsest kokkuostujõhkardist seisab asjalugu kaugel. Rikkust õhkub sellele vaatamata proua igast rakukesest. Kui arve peaks Tedretähniku tasuda jääma, siis tuleks mõelda kiirlaenu võtmisele. Niisiis langeb ta üsna muretult diivanile proua vastu istuma ja ütleb tagasihoitud tervituse.

„Ma ostsin ühe teie töö,“ vastab proua otsekoheselt. „Keegi roomajanäoga noormees, vabandage mu hinnangut, soovitas.“

Tedretähnik ei taha uskuda, et see raskemeelne ja ähmane teisipäevaõhtu pakub end pöördelise verstaposti kohale. Ta ei võta ühtki sõna tõe pähe, kuigi väga hästi teab, et asi on tõsine. Juba eos tunneb ta rõõmu võimalusest võimalus käest lasta.

„Ma olen sellega väga rahul, muide,“ jätkab proua rahulikult ja rüüpab kallist punast veini. Tedretähnik tunneb vaistlikku sommeljeevajadust talle juurde pakkuda. Ta on sootuks unustanud, kuidas laua taga istuda ja teenindatav olla.

„Võib-olla mitte kuigi originaalne, aga tasemel. Ja vaadake, mulle meeldib vaataja suhtes viisakas kunst. Mõõdukas, hillitsetud, pehmete kontuuridega universum, mitte nagu videomängijate põlvkonna nurgeline plärtsakas mõttemaailm.“ Proua on ajast maas nagu Tedretähnikki – see on vänge kitsarinnalisus, mitte hõrk, magushapu konservatism. Tedretähnikul on nii enda kui ka proua pärast häbi, ta ristab käed rinnal ja vaatab maha; see on siis see eelmine põlvkond, heal arvamusel nii sajandist kui ka vabariigist, vaatamata kõigile kaasnevatele pahedele. Ja selline on ta ise, liiga heal järjel viriseja.

„Mul on kahtlused, et te ei taipa,“ poetab Tedretähnik. „Või ei taha taibata.“

„Kuidas palun?“

„Te ei näe, et nende tööde aeg on ammu-ammu läbi?“

„Oh muidugi. Antiik, aga kogemata selles sajandis aset leidnud.“

„Antiigiga on sel õige vähe pistmist. Teie staažiga võiks nii palju ikka teada olla. Või on see solvang?“

„Te võtate kõike nii sõna-sõnalt. Laiemas tähenduses, ma mõtlen. Prerafaeliitlik punane, piiblitemaatika ja tšerkessiideaalid. Praegusel ajal.“

„Mistõttu on nad väärtusetud.“

„Kuni mina neile väärtuse annan.“

„Ah ei. Te võiksite ometi minu peale ka natuke mõelda. Et te röövite mult viimase? Mu vaesuse? Ma sureksin nagu Hanrahan te vanade käte ja toiduse tahtel.“

„Kuidas te julgete? Ma oleksin võinud solvuda!“

„Aga nagu ma eeldasin, te ei solvunud. Kahjuks.“

„Te olete naeruväärne. Ja ma kardan, et natuke liiga vana niisuguseks bravuuriks. Kuidas teil üldse on õnnestunud selliseid seisukohti nii kaua pidada?“ küsib ta ja rüüpab suure lonksu veini. Tedretähnik hakkab parajasti vastama, lootes välja selgitada, kas proua ehk ei tundnudki vihjet Yeatsile ära, kui daam jätkab: „Suureline ja lapsik, oma tööde kohta ehk liigagi. Te ju lubate selle väikse kriitika.“

„Kuidas ma siis ei luba. Hea kuulda,“ kostab Tedretähnik alistunult. Ta ei kohaneks elamisväärse sissetulekuga ega sellega, et teda tõsiselt võetakse. Proua on küll armas ja tema veel tulemata pakkumine imeline, aga mille üle jääks Tedretähnikul pärast seda kurta? Niimoodi võiks lausa eluõnne võimalikkusesse uskuma hakata, aga looming ja õnn… ei käi eriti hästi kokku. Kitsikus, mis teda tagant kihutab, mille pärast ei muutu looming kohustuseks, mis mõjub talle kui sütitav objekt petit a, kehastunud mitte inimeses, vaid loomise aktis endas – ta ei saa lubada sellest ilmajäämist.

„Niisiis, kui mu kahtlusel, et te veel kusagil töid peidate, on alust, olen ma üks suur silm ja kaugas,“ võtab proua pakkumise lihtsalt kokku.

„Väga kena teist. Suurepärased pakkumised tehakse ikka selleks, et neist asjatult keelduda. Kui see on teie poolt kõik, siis pole ka mul midagi rohkem lisada.“

Proua on taaskord hämmeldunud, kuid kogub end kiiresti.

„Aga kuidas palun?“ kordab ta. Tedretähnik tunneb, et vaagub viivuks võrkulangemise serval, kuid halastamatus lööb temast siiski võiduka pikselöögina läbi.

„Rõõm oli tutvuda.“

Tedretähnik lahkub muretu kindlameelsusega, oma ükskõiksusest vähemalt niisama üllatunud kui prouagi. Kolmapäeval on ta tagasi tööl nagu tinasõdur. Võib-olla on see inimkübemele omane, järjekordsest irratsionaalsest otsustusest tekkinud võimuillusioon, võib-olla rõõm sellest, et ta oma saatuses nüüd küll täielikult ennast süüdistada saab – Tedretähnik pole juba ammusest ajast saati lõunaid sellise agarusega ette kandnud. Ja õpetajaks… ta ka mingi hinna eest ei hakka.

Muidugi on kangekaelsusel lühikesed jalad. Tedretähnik ei kahetse nädala lõpuks mitte ainult oma otsustust, vaid iga viimast kui kaotsiläinud minutit, mille ta oma tööde arvelt on pidanud letiservas veetma. Küsib õhtu vabaks, seda ei anta, niisiis ootab ta kannatamatult vahetuse lõpuni ning loodab, et tööandja viimase poole kuu palka pettumusafekti ajel maksmata ei jäta. Palub arstilt sinist lehte (arstil on halb päev, tal ei ole sahkerdamise tuju), seda ta ei saa, niisiis ütleb Tedretähnik koha üles.

Kastab jalad sisse. Kõigepealt luubaskondini, seejärel põlvini – juba on vesi vöökohani. Seekord teeb ta kätega paar suurt tõmmet ja katsub ujudagi. Loomingu lätetel ei saa ujuda, sinna võib vaid uppuda. Rakendab käed tööle, ostab veinid ja vermutid ja konjakid ning hakkab manduma, natuke siit ja natuke sealt. Jätab üüri kolm kuud järjest maksmata ja tema korterinumber satub mustade üürnike nimekirja, igakuiste arvete lõppu kõigile vaatamiseks. Kaotab stipendiumi ja tervisekindlustuse, pintsliraha, linooliraha ja tindiraha. Koristamise ja söömise jätab sinnapaika – enam ei sobi selle koha nimeks džungel, vaid Augeiase tallid; juuksed lähevad lõpuni halliks. Katsub laenu saada, kuid seda talle ei anta, öeldakse, et liiga vana on ja seis arvel pole kiita. Majahoidja koputab, vaatab sisse ja kõnnib minema, jättes oma tänitamisplaanid sinnapaika – sellisesse korterisse ta oma jalga ei tõsta. Äkki saab veel kirbud või prussakad kaasa. Ka tudisevad vanemad veavad end pärale, koputavad ja astuvad kolm sammu kaugemale kui majahoidja, et nentida – hukas. Paar sõpra-tuttavat teevad katset, hoiavad nina kinni ja arendavad just nii vähe vestlust, kui vaja on, et kohene lahkumine liigse kibelemisena ei paistaks. Isegi armuke astub läbi, kõnnib teistest kaugemale, astub lausa kümme sammu, samal ajal tolmutorte jalaga segades, vajutab Tedretähnikule lauba peale mõistva suudluse. Tedretähnik teeb temast kiiresti järjekordsed visandid, et need hiljem õlisse valada, ja juba on ta läinud, paremat aega ootama.

Tööd on kehvad ja neist kehvem on Tedretähnikul vaid üks – meeleolu. Meeleolu jaoks läheb tal tarvis kordumatut ja asendamatut Reptiili. See roomaja on harjunud roomama kõigis pragudes, mis ette jäävad; teda ei heiduta tühjad arved, prussakad, kinnikeeratud vesi ega saamatud irratsionaalikud. Reptiil on Sõber suure tähega.

Ta lööb ukse lahti, tõmbab sisse sügava sõõmu erinevate roosiliste lõhnade buketist ja asub lakoonilise tervituse järel veel märgade tööde seas sobrama. Reptiil teab täpselt, kuidas talitada. On vaja hulpivale kaabakale kunstlikku hingamist teha ja talle paar täiehingelist kõrvakiilu anda, misjärel tööle saata. Reptiili pikad näpud on ideaalsed, et neid ennast määrimata puitraamide taha ajada. Ta ehitab väljavalitud töödest ebasümmeetrilise kuhila, seejärel paneb suitsu ette ja silmitseb lõbustatult Tedretähnikut. Tore, et selliseid õrnasid idealiste leidub, kellel nahk üle kõrvade tõmmata ja siis neid natukese aja pärast siit-sealt poputada, kuni nad jälle tööle hakkavad. Vanust juba on, aga aru veel mitte.

„Säh!“ raputab ta maas vedelevale Tedretähnikule raha pea peale. Punased ja sinised tähed lendlevad laperdades, kuni maanduvad Tedretähniku hallidel juustel, justkui püüdes neisse vähekese värvi tuua. Tedretähnik tunneb raha magusat elustavat haisu oma ninas ja tõmbab kulmu kipra.

„Need ma viin kaasa,“ osutab Reptiil kuhilale, kustutab vastläidetud suitsu ja hakkab lääpas kuhilast esimesi õnnelikke kaasa haarates läbi rägastiku tagasi seiklema.

„Ei!“ hüüatab jõuetu Tedretähnik.

„No anna nüüd, vana paha kitsipung! Anna, ma teen nad nüüdsama rahaks. Üür tuleb sul ära maksta. Mis sa mõtled, et järgmine kord tulen sulle sotsiaalmajja külla või? Lõpeta totrused.“

Reptiil ulatab Tedretähnikule oma pooliku võileiva, kuna ta kahtleb, kas Tedretähnik isegi oma korterirägastikust midagi söödavat võiks üles leida. Sellele lisaks paneb ta sõbrale taskusse 50-milliliitrise Courvoisier’ ning käsib oma hoolealusel ja urjal uinaku teha.

Mõne päeva järel naaseb ta korterisse, kus paksud aroomid on vähekese hõrenenud, kus saab ennast määrimata mõne sammu astuda ja kus on märgata teatavaid pooleldi õnnestunud katseid tolmu pühkida.

„Kena,“ annab Reptiil kogu asjale soosiva hinnangu.

„Niimoodi, kõik läksid ära, viimane kui üks, osa daamile,“ itsitab, „ja osa võttis keegi edasimüügiks. Siin on sulle üüriraha, söögiraha, rõivaraha – ole hea, osta endale midagi selga – prussakatõrje raha, viinaraha. Ja näe – tervisekindlustus.“

„Ei või olla!“ hüüatab Tedretähnik.

„Just nimelt. Ja nüüd võta jalad selga ja mine tee vahepeal päris tööd kah!“

Tedretähnik võtab kuulekalt jalad selga ning suundubki tagasi tööle. Temast tunti puudust, ülemus vabandab pikaajalisele töövõtjale ühekordse reetmise ning nõuab, et Tedretähnik talle edaspidi ustavust vannuks. Muidugi-muidugi. Jalad pole nii suurt koormust pikka aega saanud, need hakkavad peagi meeldivalt ja tuttavlikult valutama. Põselihased pingestuvad taas naeratuses nagu vanasti. Nädalavahetusel leiab ta aega oma möödalaskmised heastada – ta käib vanemate juurest läbi, maksab võlad tagasi ja teeb aiatööd ära, siis jõuab sõbrad-tuttavad läbi joosta ning pühendab ühe päeva silmarõõmulegi. Viimane on lepliku loomuga ning juba ammu taibanud, et tal Tedretähniku korterisse oma jalga eriti tihti pole mõtet tõsta ja et punaseid juuksed jätkub talle vaid natukeseks. Nüüd aga enam üldse mitte, sest Tedretähniku juuksed on halliks läinud ja restorani einestajate vihjavaid pilke kohates taipab ta, et peaks neid ikkagi värvima.

„Mis tooni te soovite?“ pärib juuksur.

„Punast.“

„Oo, mis tujud. Teie eas.“

„See pole tuju, vaid meeleheitmine.“

„Küllap vist, teie tähnid on ka hallid. Kas toonime neid?“

Reptiil tuleb Tedretähnikule tööpäeva lõppedes taas restorani uksele vastu. Paks sügistuul lahmab puuvõrades, taevas viskab aeg-ajalt näkku seda ja teist ning kilejope täidab täielikult oma eesmärki. Tedretähnik on kahe jalaga maa peal, ta on suutnud juba mõnda aega kena kontonäitu, töölepingut ja arvestatavaid inimsuhteid säilitada. Reptiil kiidab Tedretähniku soengut ning alustab taaskord oma autobiograafiliste heietustega. Muu hulgas mainib ta, et kusagil linnalähedases maakoolis on õpetajakoht vabanenud. Ta viskab Tedretähnikule äraootava pilgu, kuid ei saa mingit vastureaktsiooni. On alles juurikas, mõtleb ta, ja lisab siis: „Sul ei ole mu käest raha vaja, ega ju? Vaimuinimene oled, mitte käsitööline.“

Nad seisavad parajasti umbes selles samas kohas, kus eelmiselgi korral, ning Tedretähnikus hakkab maad võtma halb eelaimus. Rasvhallid sügispilved kaaluvad end maa peale tühjendada, varased lahkuvad kured künnavad neisse vagusid ning läbi saapataldade imendub märgade lehtede, pori ja prahi niiskus. Tedretähnik katsub vägisi hoiduda porilombist, mis teda keset teed ootab. Ta segab kinganinaga lombis ringlevate kõdulehtede suppi, tõmbab lurtsudes ninaga (tal võib peagi tervisekindlustust vaja minna) ning sõnab siis eriti midagi mõtlemata:

„Lähme värvi ostma.“

 

„Tedretähnik“ pälvis novellikonkursil Värske Novell eripreemia.