*
teen endale süüa nagu kokk armunud kuninga degusteerijasse
pesen oma keha nagu väsinud põetaja hooldekodus
teen endale ukse lahti nagu valvuriks riietatud revolutsionäär
tuulutan oma magamistuba nagu palmilehvikuga ori kuninga haaremis
kütan endale ahju nagu grete hansule
armastan end
hambad ristis
ja pesen neid nagu palsameerija surnukuuris
*
paar peatust tagasi
oli see elu mida ma tahtsin
võin ju pühkida oma ila akna pealt ja vabandada
aga ega juht minu pärast marsruuti muutma hakka
turvavöö soonib mind
nagu singinöör rulaaditükki turul
ning ma ei mäleta enam lõpp-peatust
mõnedel öödel paistab kuu sama eredalt kui päike
tuletab meelde et ta ongi üksnes peegel
ja see väike valge täpp
mis aeglaselt üle taeva liigub
on üksnes satelliit
pole mõtet edastada talle oma soove
kui mul oleks mu tervis
mu mõistus
kui mu keha kuuluks mulle
kui mu käed ei väriseks
kui ma saaks püsti tõusta
kui mu keha ei üritaks mind karistada selle ilmsüütu asja
olemasolu
eest
kui mu peas ei elaks
vana naine
kes kardab olla tema isa
kui mu peas ei redutaks
noor mees
kes kardab olla tema ise
sel ööl hoiavad mind mu enda käed
laulavad hällilaulu
rütmis bussi loksumisega
paitavad pead
pühivad varrukaga aknaid
sellel ööl hoiavad mind mu enda käed
kuulen enda häält
kõrva sisse sosistamas
pea vastu naine
vähemalt su valu on su enda oma
*
ütle mulle
ilus tüdruk baaris
kas sa oled lihtsalt
järjekordne tempel oma vanemate passis
pealinna magnet külmkapil
milles seisab sissetungijate toit eilsest õhtust
ütle
kas sa ajad söögilauas segamini oma keele ja maksa
ütle mulle
ilus tüdruk vetsus
kui mitu uusaastalubadust
kuni sa lõpuks õpid end armastama
kuni sa lõpuks jätad maha kõik mis su kurvaks teeb
pühid pisarad
ja tuled minuga tantsima
ütle mulle
ilus tüdruk bussi ootamas
kas sa jagaksid minuga oma kõrvaklappe
kui ma sulle oma salli annan
kas sa lõpuks annaksid alla
ja langetaksid oma pea
minu õlale
lubaksid endal olla
sõita läbi öö
saada voodile langevaks varjuks
ütle mulle
ilus tüdruk tänaval
kui kaua sa kavatsed veel kannatada
kardinaid kulissideks pidada
ütle mulle
ilus tüdruk
kas sa ei ole väsinud ilus olemast
I
lahkus ei tule mulle loomulikult
otsin seda enda seest nagu hulkur prügikastist pudeleid
komistan sellega nagu joodik viimasele bussile
olen hiiglane korjamas asfaldilt tigusid pärast vihma
märkamata maju mis talla all purustatud
tahan nii väga olla hea
ent ei tea kuidas olla õrn
oma hirmsa näoga ei aja ma iial nutvat last naerma
keelel puhkab iidne hällilaul
päevaks kui kohtan pimedat titte
kui lahkusel on reegleid mida rikkuda on see esimene:
ma tahan et sinuga juhtuks midagi kohutavat
et ma saaks su päästa
et ma saaks läbi sinu silmade
selleks kes ma tahan
ent ei oska
olla
ma tahan nii väga olla hea
nii lahke et keegi ei suudaks midagi muud mu kohta mäletada
kas ma saan
kas ma saan sind kuidagi
äkki ma saaksin sind kuidagi
sa vajad abi
ma ei tea miks ma urisen
ma tahan üksnes olla hea
ma vannun ma aitaks kui ma midagi millestki teaks
on mul üldse õigus aidata
siis kui vaja olen teises linna otsas
möödakäijatele ust lahti hoidmas
kas sa üldse palusid abi
tahtsid üldse minust midagi peale selle et lõpetaksin kulmude kortsutamise
ei ei
lahkus ei tule mulle loomulikult
need niidid mu suunurkades lõigati läbi
ma lihtsalt tahan et ma oleks suutnud jääda sama pehmeks kui olin sündides
aga ema ütles et ma ei nutnud siis
nii et las ma nutan nüüd
homme
homme on uus päev
tänaseks olen juba piisavalt head üritanud teha
homme
homme on uus päev
II
ehk leiaksin lunastust maast
aga ma pole eriline rohenäpp
ainsad vaod mida ma künnan on mu kohvipaksus
palvetan ainult siis kui piim tükki läheb
nagu kõik asjad mu hoole all
on ka mu toataimed määratud hukule
mäletan kasta neid ainult siis kui ise vett joon
nii et nad on kolletamas
ja mitte ükski bachi sonaat ei saa neid enam päästa
nagu kõik asjad mu hoole all
on ka mu öökapp määratud mädanema
kui arheoloogid lõpuks siia jõuavad
leiavad nad eest raamatute surnuaia
nimekirjad soovituste ja täitmata lubadustega
ja tosin pliiatsit mida olen närinud nagu marutõbine hamster
ma lähen nii rahutuks kui kevad saabub
magan halvasti
tuian ringi tolmulapiga
pesen hullunult pesu
tähtis külaline on saabumas
ta kutsub end ise sisse
ja paljastab kõik mille olen talvevaiba alla pühkinud
ja kui ta küsib mida head ma teinud olen
vastan
ma jätsin tolle ämbliku ellu
tolle kes lukuaugus elas
leidsin et mul polnudki toda tuba nii väga vaja
ja see mille ma sinna luku taha panin ei ole tähtsam
sellest imest milleks on elus olemine
hoida elus midagi väikest
ei ole üldse väike tegu
*
saan hingata ainult siis kui põgenen
selveri parkla päikeseloojangud taustaks
aga pohhui
ma kirjutan end sellest läbi
ma kirjutan end sellest kõigest läbi
kuni jõuan siit autode labürindist
kuhugi rohelisele aasale
kuidas saan elada
teades et parim osa minust tuli sinult
mul peab alati midagi viga olema
ma ei oska muudmoodi olla
kas mäletad kõike mida tegime
et saada õnnelikuks
mul ei ole sulle midagi näidata
mida sa juba näinud ei oleks
ja ma nii tahaks olla mingit uut sorti kohutav
ning sedagi olen juba millalgi ammu öelnud
ütle palun
kas see on vahepeal huvitavaks muutunud
kuidas peaksin elama
teades et
mul tegelikult ei olnud midagi viga
vajasin lihtsalt vaheldust
kõik on okei
mitte miski pole muutunud
ma olen okei nüüd
kõik on okei nüüd
kes lukud ära vahetas
ma vannun
kõik on okei nüüd
tegelt ka
lase mind sisse
*
väike merineitsi
tunneb läbi oma jala varjude
pragu asfaldis
logisevat munakivi
muhke valgusfooride kõrval
betoonplaatide servi
ta laulab aknale nõjatudes
lootes meelitada postiljoni hommikuselt maadeavastusretkelt
hetkeks enda voodisse
väike merineitsi
tunneb läbi aukus sokkide
puitpõrandast välja turritavaid naelu
lahtitulnud linoleumi
uksepiida servi
väikseid kivikesi uksematil
väike merineitsi
tunneb
krõpsutükki vastu oma vasakut reit
vedrumadratsit tungimas ta selga
patja vajunud lohku
ja täielikku apaatiat
kui nad on lõpetanud
lamab väike merineitsi vohavates
vahutekkides
ja postiljon ulatab talle veearve
*
magamistoarevolutsioon – ma tean, kuidas see lõppeb, aga las teen selle teekonna veel kord läbi – on puhmad ja põõsad, põõsad ja puhmad. on liiga palju, liiga vähe, just piisavalt riideid. liiga palju nööpe, mitte piisavalt lukke, liiga kõrged müürid, liiga lühikesed käed. ja kui me lõpuks lossile tormi jookseme, langeb sild ise. olen mina, jah, ikka veel vist mina, ja ma otsin mingisugust lepitust, pärgamendirulli keritud lepingut. ükskõik mis nurgast otsin, ei leia endast pääsu, ja iga nurga alt näen välja vale – liiga pikk, liiga lai, liiga palju vaeva. kas me võiksime tõrvikud kustutada? selle raudrüü all olen nii kohutavalt, talumatult pehme, laialivalguv. liiga kõrged tornid, liiga väike troon. aga kui me hetkeks teeskleks, et siin on tõusmas veel miski, ei, mitte äratatud draakoni pea kaugel koopas, ei, mitte eilne õhtusöök mu kurgus, ei, mitte päike sel koidikul. kui me hetkeks teeskleks, et miski ajab oma tiivad laiali, ei, mitte see ülekasvanud sisalik, lõpeta juba tema pärast muretsemine. kui me hetkeks teeskleks,
et siin, maailma alguses, kahe mäe vahel orus, on tõusmas kolmas. vat see pilt oleks väärt maalimist, väärt troonisaali riputamist. seda ei rebiks pooleks, sellel ei harjutaks mõõgalööke, seda ei peidaks keldrisse valge lina alla. see tunduks nii õige, nii truu, nii loomulik nagu päike tõusmas igal hommikul, isegi kuninga narr ei oskaks selle kohta nalja visata. kas see üldse toimiks? või on see lubatud üksnes siin, keset patju, mis on ainsad asjad maailmas, mis on sama pehmed kui mina, siin ainsas kohas, kus ma ei tunne end liiga raske, liiga ihne, liiga suurena. ma ei suuda ennast vaadata, palun ära sunni mind mõõka haarama ja tagasi välja minema, vaatama, kuidas ta suur raske keha purustab terve linna enda all, kuidas müürid pragunevad ta jalge all, katused lendavad, tuli purskub, ma ei suuda seda hävingut vaadata. see kõik pidi jääma siia, siia koopasse, siia tekkide-vaipade-patjade vahele, siia ärapuhutud küünla kõrvale, vaid kuuvalgus neil valgetel mägedel, ma teadsin seda kõike ette, esimesest sõnast saati – revolutsiooni tehakse magamistoas. ei-ei, mitte minu.
e. g. s. (22) peseb nõusid ja ootab imet.
