Värsket Rõhku hakkas Helena Aadli tihedamini lugema rohkem kui kümme aastat tagasi – toona ilmus see vaid neli korda aastas ja ta ootas seda alati nagu sünnipäeva. Ühel õhtul avastas ta Rimi ajakirjaletilt Rõhu, mille kaanel oli ühe malbe tuttava nimi. Helena luges, ahmis õhku ja oli nädalate viisi mingis palavikulises olemisviisis. Tekkis tahtmine loetule reaktsioonina kirjutatud tekst toimetajale saata. Kogu maailma julguse kokku võtnuna tegigi ta seda, kuid sai eitava kirja. See aga õnneks kirjutamissoovi teps mitte ei vähendanud, ent tekstide jagamise julgust pidi ta veel pisut koguma. 

Helena kutsuti Värske Rõhu toimetuspaati 2026. aasta algul. Enne Rõhu pardale minemist on Helena meisterdanud mahakandmisele mõeldud raamatute kaantest märkmikke, teinud galeristi tööd ja näitusi ning olnud Müürilehes kultuuritoimetaja, kus sai aeg-ajalt maiustada ka ilukirjanduslike ja eksperimentaalsemate tekstidega, mille toimetamist ta alati tohutult nautis.

Hea tekst tekitab Helenas tihti kus-sa-nii-kaua-olnud-oled tunde. Ära ei ütle ta ka jahmatusest, ehmatusest, rõõmust, ahhetusest, kummastusest, lohutusest ja tahtmisest juukseid peast kiskuda ja „EI!” hüüda. Samas on ta hinges eraldi ruum ka õrnadele ja ettevaatlikutele tekstidele, kus pealtnäha suurt ei toimu, ent lugeja sees pannakse liikuma nii mõndagi. 

Praegu huvitab Helenat just käsitöölik osa lugude kirjutamisest. Ta on avastanud, et kirjutamine on pooltel päevadel küll äärmiselt meeldiv tegevus, ent ülejäänud ajal on see üks piinapingis istumine. Hiljuti õppis ta, et pikemat teksti looma asudes tuleb kaaluda, kas ikka kindlalt on soov sellise loo maailmas elada. Vabal ajal armastab ta aimekirjandust ja luulet, kogeb etenduskunstiteoseid ja näitusi, tahab sõpradega mööda padrikulikke vestlusi ekselda ja õpib maailma usaldama.