prantsuse keelest Oliver Issak
„On uskumatu, kui palju me suudame taluda.“
Guillaume Apollinaire
(kiri Madeleine Pagèsile, 30. novembril 1915)
Astudes tehasesse Olin muidugi kujutlenud Lehka Külma Raskuste vedu Ränka koormust Töötingimusi Liini Modernset orjust Ma ei läinud sinna et sellest kirjutada Veelgi vähem valmistuma revolutsiooniks Ei Tehas on selleks et teenida nutsu Et tuua leib lauale Nagu öeldakse Sest mu naisel on villand sellest kuidas ma diivanil vedelen ja erialast tööd ootan Niisiis Toiduainetööstus Agro Nagu nad ütlevad Tehas Bretagne’is Kalade ning krevettide töötlemine ja tootmine ja küpsetamine ja kõik säärane Ma ei lähe sinna kirjutama Vaid raha teenima Töötukassas küsiti millal saaksin alustada Ma lõin letti enda tavapärase kirjandusliku nalja Victor Hugo „Ehk homme koidikul mil maad katab härmatis“ Nad võtsid mind sõna-sõnalt homme hommikul kell kuus asun tööle Tundide ja päevade jooksul puurib kirjutamisvajadus end järele-andmatult minusse nagu kalaluu kurgus Mitte tehase süngus Vaid selle paradoksaalne ilu Tööliinil mõtlen tihti mõistujutule mille pani kirja Claudel kui ma ei eksi Üks mees on palverännakul Pariisist Chartres’i ning kohtab teel töölist kes lõhub kive Mida te teete Oma tööd Lõhun kive Neid kuradeid Selg valutab Sant töö See tuleks ära keelata Sama hästi võiksin maha kärvata Mõned kilomeetrid edasi on teinegi sama asjaga ametis Sama küsimus Rügan Mul on pere toita Töö on küllaltki raske Aga nii see on ja vähemalt on mul töö See on põhiline Veel edasi Enne Chartres’i Kolmas mees Nägu särab Mida te teete Ma ehitan katedraali Olgu kalad ja krevetid minu kivilahmakad
Ma ei tunne enam tehase hõngu mis alguses mu ninasõõrmeid ärritas Paksu sviitri kapuutsiga pusa kahe paari heade sokkide ja karupükstega on külm talutav Raskusi tõstes avastan lihaseid mille olemasolust mul aimugi polnud Orjus on vabatahtlik Peaaegu helge Tehas on mind endasse haaranud Ma räägin sellest kui Enda tehasest Justkui kuuluks mulle väiksele juhutöölisele teiste seas tükike neist masinatest mis töötlevad kalu ja krevette Peagi Asume töötlema ka merikarpe ja koorikloomi Homaare krabisid languste ja hiidkrabisid Ma loodan et näen seda revolutsiooni Napsan ehk paar sõrgagi kuigi tean juba ette et sellest ei saa asja Siit ei tohi krevettigi välja nihverdada Sa pead need hästi ära peitma et hiljem nahka pista Ma ei ole veel piisavalt osav vanem kolleeg Brigitte ütles mulle „Ma ei näinud midagi aga ole ettevaatlik et bossid sind kätte ei saaks“ Nüüd nihverdan neid välja põlle all kolmekordne kindapaar kaitsmas käsi niiskuse külma ja kõige muu eest ning koorin ja söön ära selle mis on minu meelest igati õigustatud tasu tehtud töö eest Läksin hoogu Tagasi kirjutamise juurde „Kirjutan nagu räägin kui jutulõnga tuleingel haarab mind kui prohvet“ kirjutas Barbey d’Aurevilly kusagil ent kus seda ma ei mäleta Kirjutan nagu mõtlen oma tööliinil uidates üksi oma mõtetes Kirjutan nii nagu töötan Ühel liinil Ühes reas Vahetuse algus See pole muud kui tohutu valge koridor Külm Masinad alguspunktis mille ümber me öösel tungleme et panna kirja enda saabumine Kell neli Kell kuus Pool kaheksa hommikul Olenevalt tööst mis sulle on määratud Lossimine ehk kalakastide tühjendamine Töötlemine või fileerimine ehk kalade hakkimine Küpsetamine ehk kõik mis puudutab krevette Mind pole veel tabanud ebaõnn olla pärastlõunases või õhtuses vahetuses Alustada kell kuusteist lõpetada südaööl Siin Räägivad kõik üksmeelselt Ja mul pole põhjust olnud kahelda Et mida varem alustad Seda parem on – olgugi et öötundidel makstakse kakskümmend protsenti rohkem Sel viisil „on su pärastlõuna su enda päralt“ „Kui pead niikuinii varakult tõusma siis parem juba tõesti varakult“ Täielik jura Kaheksa tundi tööd On kaheksa tundi tööd ükskõik mis kell Ja pärast Kui lahti pääsed Tõmbad uttu Saabud koju Uimane Koomas Mõtled juba sellele mis kellaks tuleb äratus panna Ent kellaajal pole tähtsust See on igal juhul liiga vara Pärast rasket und Suitsu ja alla kaanitud hommikukohvi Tehases Vajub kõik sulle otse peale Justkui poleks mingit ärkamist olnudki Sa libised taas unenäomaailma Või painajasse Neoontulede valgus Automaatsed liigutused Mõtted mis uitavad Poolunises ärkvelolekus Tõmmates vedades sorteerides tassides tõstes kaaludes koristades Nagu siis kui hakkad magama jääma Püüdmata isegi aru saada miks need liigutused ja mõtted ühte põimuvad Tööliinil Üllatud alati kui tuleb paus võtad kohvi lähed suitsule ja väljas on valge Pole palju kohti mis mulle sarnaselt mõjuvad Olemise ülim totaalsus Kreeklaste pühamud Vangla Saared Ja tehas Kui neist väljud Ei tea sa enam kas liitud tõelise maailmaga või jätad selle seljataha Isegi kui me teame et pole olemas ühte tõelist maailma Ent sel pole tähtsust Apollon valis Delfi maailma keskpunktiks ja see ei olnud juhus Ateenlased valisid agoraa maailma idee sünnipaigaks ja see oli ainuvõimalik Foucault valis vangla mis valis ennast ise Valgus vihm ja tuul valisid saared Marx ja proletariaat valisid tehase Need on suletud maailmad Kuhu minnakse alati omal valikul Sihilikult Ja kust sa ei välju Kuidas nüüd öeldagi Sa ei lahku pühamust puutumatult Sa ei lahku kunagi päriselt vangikongist Sa ei lahku saarelt ohketa Sa ei lahku tehasest kiikamata taevasse Uttu tõmbama Kui kaunis väljend Mida ei kasutata küll palju ning kui siis kujundlikult Aga oma kehaga Mõistad Täielikult Mis tähendab uttu tõmmata Ja seda tungi ennast lõdvaks lasta tühjaks kallata duši all käia et end kalasoomustest puhtaks küürida aga kui palju vaeva nõuab enda duši alla ajamine kui sa viimaks pärast kaheksat tundi tööliinil oled oma aeda maha istunud Homme Juhutöölisena Pole tööots kunagi kindel Lepingud on jõus kaks päeva kõige enam nädal See pole Zola ent võiks sama hästi ka olla Meile meeldiks kirjutada see kõik 19. sajandisse sangarlike tööliste ajajärku Ent on 21. sajand Ma loodan et saan tööd Ma ootan et sealt uttu tõmmata Ma ootan tööd Ma loodan Oodata ja loota Mulle meenub et need on „Monte-Cristo“ viimased sõnad Mu vana hea Dumas „Kallis sõber, kas krahv ei öelnud meile just, et kogu inimlik tarkus peitub neis kahes sõnas: oodata ja loota!“
