Työmatkalla Itäkeskusesse
I
Esimest korda elus on minulgi työmatka.
Tuttavaks on saanud mõni nägu.
Kreeka vürstinna, kelle räti all kõrgub uhke soeng,
väike prints-poeg käe otsas kisamas.
Ilusas mantlis noormees Jaanioja peatuses.
Need lapsed, kes võrdlevad tagapingil roppusi.
Nii olemegi vist
kaasmaalasteks saanud.
II
Ma ei tea, kes ta on või kust pärit,
kuigi oletan Kreekat või Türgit —
pearäti- ja soengumoe tõttu.
Mis peaasi:
esimest korda elus saan aru
rätiku võlust. Oh, olla
……………see, kes selle maha saab võtta,
……………ja harutada lahti mis iganes palmikud
…………………………selle all peituvad.
Ta ei ole kaunis viisil,
mida Hollywood näitaks — kongnina,
range pilk, kõrk hoiak.
……………Millal viimati kasutasin sõna „kõrk“? Kõrk
……………kuningatütar. Ei midagi muud.
Mul ei ole käsi
kuningannade jaoks.
Istun riidekapis
ja kirjutan neile luuletusi.
III
Tuleta pealegi oma igatsused meelde,
las need ajavad su kananahale, kui koduuksest sisse kappad
(on see mu kodu?),
lastes tõmbetuulel selle kinni tõmmata.
Kananahale — võib-olla -varbailegi?
Oh, mina kanajalgne
Baaba-Jagaa.
Ah, sa mu kallis Kassandra
Ära püüagi tulevikku vaadata,
sule silmad, keera selg, koo rahvusliku mustriga kuube,
küllap see lohutab sindki. Ikka on lohutav
omaenda kätega midagi teha, midagi,
mis külma eest kaitseb ja katab. Sooja. Suvalist.
Kui see ainult midagi ei tähendaks.
Ah, sa mu kallis Kassandra,
lase ma kallistan sind. Peida
pea mu juustesse — need on
kasvanud liigagi pikaks ja kohevaks,
küllap suudavad tulevikkugi varjata,
või vähemalt seda su nägemist, torkida silmi.
Lase ma hoian sind, ärme vaata ei ette ega taha,
seisame kaelakuti keset seda,
mida iganes juhtume seisma.
Nii on kõigile kindlam.
Ahastus
Tüdruk olgu
väike ja lapik,
……………parem kui ta
mahuks voodi või diivani alla,
……………et ta pisarad ei oleks liiga märjad
………………………ning ta nutaks hääletult.
Tüdruk olgu
sale ja sõbralik,
……………ärgu tõstku häält, vihastagu, valetagu…
Kuigi kõik on vale
……………niiehknaa.
Ma olen mitmemõõtmeline
ja tajutav kõigi meeltega.
Meieisapalve
Antagu mulle andeks minu õlad,
puusad, selg ja põlved, käed ja randmed,
varbad, sõrmed, kogu keha. Mu huuled,
kõrvad, näod, mu randmed uuesti, mu peod.
Antagu mulle andeks mu pehmed jooned ja lohud,
mille vajutan maailma sisse. Antagu mulle andeks
nii minu teod
kui tegematajätmised.
Minu päralt on ainult mu jäljed.
Maalikunst
Naised vanadel maalidel,
üks rind paljas,
lebamas kusagil,
vedelemas maas või toolidel,
nagu maha kukkunud rõivad.
Naised vanadel maalidel
nagu siidkaelarätt, nagu
tarbetu alastus,
ja ometi —
ka mina leban õhtuti üksinda kodus,
särgihõlmad avali, naeratan omaette malbelt,
riietun kulda ja mahedasse keldriluugivalgusesse.
Oh, kus on minu maalitüdruk?
Kuldnaine, keda kodus vormi valada —
milline tee-ise-komplekt! Kus on see
minu female gaze, ma ju muudkui ootan,
lebades patjadel, tekkidel, põrandal,
nagu maha kukkunud rõivad.
Lõpunägemused
Ja nii ongi öeldud kõik
ebaoluline. Kleepuv vaikus on kallatud kraanist alla
ja klaasidki puhtaks küüritud. Nüüdsest
kuulun ma siia, isegi kui peegeldustes sihivad silmad
kumbki ise suunda.
Su tähed tõusevad lõunast,
ja minu omad vajuvad sinna.
Su vastased kõnõlõvad sinuga
……………sõgeda sügelusena,
su peopesad on sageli kuivad ja kipitavad,
mina määrin su sõrmi.
Nõnda loomegi auklikult hiilgava pildi,
aga mingi maine keha siiski jääb.
Mõista-mõista:
……………kes oled küll sa?
……………Mis sinust on saand?
Ja keda
see üldse kotib.
Hanneleele Kaldmaa (31): „Olen sündinud, kasvanud (kuigi mitte eriti pikaks), ja selle käigus lugenud mägede viisi raamatuid, vaadanud linde, mutukaid ja rohu kasvamist. Kirjutanud olen raamatuid seni kaks: luulekogud „Oliver“ ja „Sinustki võib saada fossiil“. Need luuletused siin on mõttelisest kolmandast kogust, mille pealkirja ümber käib mu peas tõeline ringmäng, aga mis loodetavasti ühel päeval ka lugejateni jõuab. Muidu hetkel istun õues ülekuumeneva arvuti taga, kuulan toominga otsas laulvat väike-lehelindu ja mõtlen, nagu ikka ette tuleb. Soovitan kanda õlgkübaraid!“
