ukraina keelest Katja Novak
Illia Rudiiko /nende lapsed/ aadamal oli tätoveering rave me ta keeras suitse Elu ja Teadmiste puu lehtedest kopsudest tõusis tal pilvina metallurgilist auru puude viljad andis ta maksudena ära ta tähistas Suurt Ajastut eeva võttis aadama küljeluu ja lõhkus sellega Berliini müüri selle eest ajas Jumal nad Suurest Ajastust välja ja nende lapsed pole seda kunagi näinud /Katerõna: maailma vöötamine/ teipisin aknaid et kui plahvatab ei külvaks klaasikillud vaipa üle sest äkki lähevad veel kasvama teipisin akvaariumi et kui plahvatab ei lekiks sealt välja uppunud kalade varjud teipisin peeglit et kui plahvatab ennast ikka enda kodus näeksin teipisin pildiraami aga musta teibiga ja ainuke asi millele ei jätkunud teipi foto nurka olin mina nii ma seisangi katkisena praod laubas ja õhk käib minust läbi otsekui lõhutud aknaruudust /* * */ kuu keerleb taevas justkui kastan tänavakividel otse meie akna all tunnetan mõlema ettemääratud saatust sest kummalgi ei õnnestu kunagi anda edasi elu ja inimkehade äravoolurennid mis on nimetatud esivanemate auks ja häbiks ja jumalast hüljatud lomp millesse ta kiirustamata ja edutult kustutas oma suitsukonide tähekogu lõpuks saab neist mõtete prügimägi sellele kelle silmad upuvad aknaruutu ja neis prügimägedes alumises ja ülemises leiavad rahu mõlemad kastanid ja lõpuks rahuneme ka meie sel uneta ööl akna ääres tänavakivide kohal kolme tähe all mis võtsid taevas sirgesse ritta täpselt nagu selle luuletuse pealkirjaski Ivan Hnativ
* laubad vastamisi sosistlevad elupuud meie tikriga kuulatame püüdes mõista mida räägib kuusk kumiseb allika üleskaevatud süda * noole nikerdatud mahl puu katkestatud mälus * helin vajub küla kõrvu – mäe peal lööb loitma lõke milles mehed pesevad oma särke muudkui mustad mäe otsast veereb alla päikeseratas ja sulavad ühte põllud ja adrad * peaaegu esimese lume valged kärbsed – õuntel kasvab selga vandlikarva nahk nende viimased karjad veerevad alla unne öösiti kõmmivad vastu seina viljaterad – mustad südamed
Katja Novak * väsinud kätega tood ennast maailma maailma endas maailma endasse ütlemata kergelt kõneled ajast mis möödub keeles sõnades kajades võbeleb huultel kogud kroonlehti hellade käeliigutustega tasa ja targu avanevad nad sinu hommiku ilmaruumis kõik see ununeb peagi 02102017 LK mälestuseks kõik me olime kõik me olime kõigi ja mitte kellegi jaoks kõik kõigile ja eikellelegi endale ja siis tuli väsimus valgus laiali üleküpse linna majakatustele kõik me olime kõik me olime elus kõik me tulime alles kodust kõik me olime nagu me ise ja veidi ka nagu lapsed vaid vihma oli veel kuulda see koputas vastu pingul öökangast kõik me olime kõik me olime nagu me ikka kõik me olime nagu ike oleks meile võõras ja unenäod kui liblikad lendlesid su hallide ripsmete ja mõtete vahel kaugele kuhugi kaugele otsides kevadet 07062018 kolmas ja neljas eesti keeles kirjutatud luuletus viimane osa etendusest nimega „kuidas kõlab aeg“ jääb ära viimane vimm viimane vimm vimmast on halvem väänatud salve keel aga viimaks viimistleb välja aigu om! viimane osa etendusest jääb ära * mets vaatab meile otsa nagu meie otsime teed võõraks jäänud rajal mõlemad harjuvad lähedusega üks kuulab teine kuulatab üks kuulab teine kuulatab vaheldumisi hingavad koos sama õhku mõlema kopsudest kasvab sama vastsündinud mets Julia Rupeka * Rõõmuga hingan välja Rõõmuga elan neid päevi Oodates seda imelist aega Päeva, mil kõik jõuab lõpule Lahkun rõõmuga Keegi hakkab nutma Keegi tunneb rõõmu Aga mina olen õnnelik Alles kujutlen, aga juba õnnelik Las tulla Las tulla, las kõik jõuab lõpule Üksteise järel Sulguvad mu elu kapiuksed Juba seisan koridori lõpus Kõik lambid on kustunud Peale viimase mu kohal Millal see juba kustub? Millal saab pimedus mu endale? Millal võtab pimedus mind sülle? Millal ta täidab kõik? Embab mind? Äiutab Ma tahan end üleni anda Las kaob kõik Iga viimnegi raasuke Viimne kui mälestus Viimne kui kahetsus Viimne kui valu Las ma lakkan olemast Nagu mind poleks kunagi olnudki Kas keegi kuuleb mind? Kas keegi kuuleb? Keegi? Keegigi? Lööge juba ometi puruks see viimane lamp
Julia Rupeka (1998-2025)
Ta oleks võinud hukkuda Vene raketilöökide all – Harkivis või Odessas. Aga ta leidis traagilise lõpu vaikses Tallinnas Narva maantee ja Reimani tänava nurgal 2025. aasta 10. augusti õhtul. Ta jäi bussi alla ja suri kohapeal, sellest teatasid toona ka uudised.
27. novembril, kui neid ridu kirjutan, oleks Julia saanud 27-aastaseks. Ta ei pidanud end kunagi luuletajaks – kui just mitte arvesse võtta seda, et käärid ja habemenuga lõid tema käes tõelist poeesiat. Nii ma talle vahel ütlesin, kui teda eriliselt kiita tahtsin. Julia oli barber, meestejuuksur, pärit Ukrainast. 2022. aasta märtsis lahkus ta kiiruga Harkivist ja läks, kuhu parasjagu sai – Tallinna. Ta ei osanud isegi lõpuni seletada, miks just siia.
Tema juuksuritoolis rääkisin lugusid ja seletasin näiteid, mida olin loengutes kasutanud, ning jagasin ka mõne oma teksti plaane – vahel juba algidee tasandil. Julia palus mõnikord, et avaksin mõnda kirjandusteaduslikku teemat võimalikult lihtsalt, et tal oleks seda hõlpsam jälgida. Ma tõesti rõõmustasin, kui mul õnnestus teda kõigi nende tema igapäevaelust üsna kaugete ja isegi pisut kummaliste lugudega päriselt kaasa haarata.
Julial oli loomulik, siiras huvi elu vastu – ta arvas, et just uudishimu on inimese intellektuaalse arengu põhjus. Tal oli haruldane kuulamisoskus, ta kordas sageli naljaga pooleks, et hea barber on ühtlasi psühholoog, kes on valmis inimese ära kuulama ja teda toetama.
Nii kujuneski meie vahel nende kolme aastaga välja sõprus. Ühel korral, pärast ränka öist äikest, kirjutas Julia mulle: „Äike oli nii hull, et mul lõid flashback’id välja, ajas isegi oksele. Selline kõmin nagu tabamus (прилёт)“. Muu hulgas rääkisime sageli surmast – nagu paljudel ukrainlastel, oli ka Julial lähedasi ja tuttavaid, kes olid rindel või Vene rünnakutes hukkunud. Ta ütles tihti, et surma ei ole hirmus karta, kui tead, mille eest sured.
Selle taustal mõjub Julia hukkumine eriti traagiliselt ja ka absurdselt. Möödunud suvel otsustas ta esimest korda näidata mulle mõnda oma luuletust – need olid kirjutatud iseendale, meeleolu ajel, vähimagi soovita neid avaldada või end mingil moel kirjandusmaastikuga siduda. Siin trükitud luuletus jääb mälestuseks inimesest, kellest jään puudust tundma terveks eluks.
Mihhail Trunin
Tallinnas, 27.11.2025
