üks suvepäev
kriimused põlved merepõhjas
lokid vedelevad merelõhnas
paljad rinnad lipendava särgi all
maanteel
võidujooks metskitsedega
nägu soe või külm
ei saa aru
meenub päev enne
tahan jääda
mõtted süvendavad lühinägelikkust
laine triigib nad ära
laine triigib nad ära
kummikud
suvel
sulanud TERE kohukesed Kloogarannas.
sinulõhnaline T-särk mu kaisus.
jahe vesi unistab tulla kummikutest läbi.
merelained möllavad vahel varvaste vahel.
südame alt hakkab kõdi.
mulle meeldib.
ma kaob
läbi kivide ja mererohu
läbi liiva ja muda
läbi vee maa sisemusse
pimedusse.
musta vedelikku tungib suhu.
musta vedelikku oksendan sohu.
poelettide vahel
üksinda –
ma arvasin, et jätad mu maha.
keegi on seal veel
laevaga olnud teel.
hiiglasuurte kummikutega mees Koplist.
seisab
vaikuse
vaibal.
millest sa täna unistad?
need kes on juba läinud
või need kes pole veel käinud.
kõrvad meid vee all ei kuule.
identiteedikriis trammipeatuses,
ma olen su maneeriga.
ma pelgan,
ei mäleta miks.
telefonijuhtmete otsas
ma olen nii väike.
hilissügistel
parfüümiks päikesekreem.
Udu ood
Niiske kämmal sõidab rannikule otsa.
Signaal.
Paus.
Ta katsub mu nägu ja juukseid.
Muudab mind uimaseks ja segaseks.
Matab silmapiiri,
mürgitab meeled.
Tuigun,
ei leia enam õiget teerada.
Kahtlen,
kas saan asjadest õigesti aru.
Tuttav on tundmatu,
nähtamatu on nähtav –
kogu maailma ämblikuvõrgud.
Tujukas:
hakkab lahkuma ja siis petab.
Kogu küla on jalgadel.
Tormavad õue vaatama.
Sa ei näe mind, aga ma kuulan…
kõiki su salajasi vestlusi.
Tuuletu ja lainetu,
tuuline ja laines.
Ta hakkab minema.
Saarekesed pistavad nina uuesti vee seest välja.
Mulle ei meeldi enam selgus.
Ma ei taha, et sa läheksid veel!
Vaikus
tuule-vaikus
ilmutas end
lume-lainete
vahel –
kõndides
vastu-tuult
vastu
tormi-tuultest
tuulatud
kala-võrke
sättima tulnud
lume-saaniga
kohalikule
kala-mehele,
kes oli
mõtte-segaduses,
sest pidavat
tütar-last
oma näitsikuks,
kes olnud teel
jää-teel
pool-saare
taha,
kesk merd konutava
pilli-roost
ja
kivimitest
ja
lume-kattest
laiuvale laiule,
kus näitsik polnud veel iial käinud.
kollane žiguli
kollane žiguli podiseb meie vahele.
kollased ja rohelised
ühevärvilised ja täpilised
sümmeetria
joped.
mees ja naine
või
naine ja mees.
kindlasti mitte kohalikud.
liiga stiilne olukord.
retro-armastust pole olemas.
enda päritolus ei saa kahelda…
mul on tunne, et ma segan armastust.
hingan sisse sooja sügist ja adru lõhna.
maitsen lõpetamata pisaraid kurgus.
katsun tulevaid vihmapilvi,
mis suruvad end mulle kunagi taas kaela.
kuulata –
kalapaat on veel merel!
ma olen ka igatsenud maitsta selle õunapuu õunu.
pelgan väljamõeldud takistusi –
tahan noppida mõned su viljad.
kujutan kõike ette.
kollane žiguli podiseb minema,
jättes mind küsima küsimusi.
*
Ma olen alati mõelnud,
kesse valas ennast
prügikastil
kägarasse litsutud
kohvitopsi peal välja.
See oled sina!
Kessa põrutad oma parema käega.
Kessa kisad tänavail
ja ehmatad palgatööga inimesi.
Kessa otsid juhuslikke vestluspartnereid,
kuna ei jaksa dialoogitada iseenesega.
Kessa meenutad väljanägemise poolest üht teatrikriitikut.
Comme il faut:
sünkjassinine
jakk
ja mokassiinid.
Ma hakkasin täna kaubanduskeskuses nutma.
Tundsin, et olen imelik.
Me oleme imelikud!
Sina, kessa kisad tänavail
ja vägistad kohvitopse,
sa meelitad mult naeratuse välja.
Mina ühel pool perrooni,
sina teisel pool,
kavatsusetagi rongile minna.
Äkki ma peaks ka parem tulema kisama?
Marion Tammet (27): “Vabakutseline näitleja. Lemmikpuuvili on sidrun. Uurin käitumismustrite kujunemist.”
