Tere. On kümnes jaanuar. Mu nimi on Silver Dynamiit ja see on minu ülestunnistus. Nii vist öeldakse, kui tahetakse saada inimeste tähelepanu.
Sissejuhatus.
Öeldakse, et Silver Dynamiit ei ole minu päris nimi. See tähendab, et passis on mul teine nimi ja see teine nimi on justkui minu päris nimi. See mu teine nimi on Martin Lühter. Aga mina ütlen, et Martin Lühter ei ole minu päris nimi. Sest seda nime (Martin Lühter) ma endale ei valinud. Küll aga valisin ma endale päris nime (Silver Dynamiit). Ja siis ma ütlen, et palun kutsuge mind edaspidi Silver Dynamiidiks, sest see on minu päris nimi. Järgnevalt põhjendan, miks see on tõde.
Kujutage ette, et ma õmblen endale särki. Särk saab valmis. See on minu särk ja ma saan selle selga panna. Ma panen oma õmmeldud särgi selga ja kannan seda. Päriselt kannan päris ise tehtud särki. See on päris minu särk. Mulle meeldib see särk. Minu päris särk.
Nüüd kujutage ette, et keegi teine annab mulle särgi. Väga lahke temast. Ta ütleb, et ma pean selle särgi selga panema ja seda eluaeg kandma, sest see on minu päris särk. Aga äkki ta hoopistükkis varastas selle särgi või võttis leitud asjade kastist. Äkki ta teeb lihtsalt nalja ja vaatab, kas ma jään uskuma. Aga ma ei jää. Ma ei usu midagi. Peale ühe.
Ajalugu.
Ma tean, mida te mõtlete. Minu nime (Martin Lühter) andsid mulle vanemad. Ema andis Martin, sest talle meeldis minu sünni ajal piibel. Lühter on isa antud. Ei. Oodake. Ei, isa ei andnud mulle Lühtrit või vähemasti ei olnud see tema mõte. Lühter oli ka isa isal. Ja üldsegi mõtles selle Lühtri välja keegi eestlane, kellele ei meeldinud isa isa eelmine nimi, sest see oli võõras nimi. Ja selle võõra nime andis mu esiisale üldse üks sakslane, kes elas mõisas. Mõis on maja, mis on suurem kui minu esiisa maja. Sakslane mõtles nime välja ja ütles esiisale, et see on nüüd tema päris nimi. Ja esiisa jäi uskuma.
Olgem ausad, seda ei saa talle pahaks panna. Esiisa oli lihtne mees Jaan, kellel polnudki teist nime. Jaanil oli ilmselt hea meel, sest järsku oli tal kaks nime, enne ainult üks. See oli üldse pime aeg, 700 aastat oli kogu aeg öö. Ajaloost siis nii palju. Ma tunnistan üles, ka praegu on öö, hilja juba, ja ma pean homme vara ärkama. Kui ma ärkan, on päev. Nüüd lähevad päevad jälle aina pikemaks. Ma arvan, et varsti on 700 aastat järjest päev.
Ma tulen tagasi ema ja isa ja nimeteema juurde. Ei. Ei tule. Ema ja isa on geeniteema, mitte nimeteema. Nimi pole geen. Nimi muutub iga inimesega, kui just ei ole Juunior või Juunior Juunior. See on eriti raske saatus, sündida ja siis olla jälle Juunior Juunior ja nii edasi. Tunnen kaasa.
Niisiis.
Isa nimega on asi selge. See oli saksa mehe nali, aga nimi ei ole naljaasi. Inimene on nime kandja. Nimega kutsutakse inimest terve elu ja pärast elu pannakse ka kivi peale. Jaan Tätte näiteks müüs oma nimega kive ühel saarel ühes tornis. Ise pani nime kivi peale. Nimi oli vildikaga kirjutatud, 25 eurot maksis üks Jaan Tätte kivi. See oli tark temast. Seda nimetataksegi investeeringuks. Investeering tähendab, et kui teistest inimestest jääb alles üks kivi, siis Jaan Tätte nimega kive jääb palju ja mitte ainult surnuaeda, vaid ka inimestele koju. Ma arvan, et Jaan Tättele meeldib tema nimi. Muidu ta ei oleks niimoodi investeerinud.
Aga kui üldse mõtlema hakata, siis võiksid inimesed anda nimega kive üksteisele niisama, ilma rahata. See oleks ilus, aga ka tark. Kivi ei lähe rahakoti vahel kortsu. Inimene saaks valida sellise kivi, mis talle meeldib ja meenutab teda ennast. Ja siis vildikaga kirjutada ja teisele anda. Paberit peab valmistama, aga kivi on juba olemas. Vildikas on ka olemas. Taaskasutus. Ei, mitte taas. Kasutus. Nii saaks panna kivi kivi peale.
Kokkuvõte.
Ma tulen tagasi oma ülestunnistuse juurde, aga enne pean ma magama. Homme räägin.
Tagasitulek.
Tunnistan üles, et eelmises lõigus ei rääkinud ma tõtt. Ma ei saa magada, kui asjad on pooleli. Tulin tagasi, et kõik lõpuni üles tunnistada. Asun asja juurde. Isa nimega (Lühter) on selge, aga ema nimi (Martin) ripub alles õhus. Ma ei kavatse jätta ühtegi lahtist otsa, nagu öeldakse. Ma ei jäta kivi kivi peale.
Martin.
Ema otsustas mulle panna nimeks Martin, sest talle meeldis piibel. Ma ei tea, kas piiblis on mõni Martin või ei ole. Aga kindlasti on piiblist väljas üks Martin, kes lõi kiriku ukse sisse 99 roostes naela. Selline tegu nõudis suurt visadust. Kirjutada 99 ülestunnistust ja lüüa kõik naeltega ukse külge. Keegi kindlasti ärkas üles, kui niimoodi öösel kiriku ust peksti. Üheksakend üheksa naela järjest. Keegi kindlasti sõimas Martinit, sest öösel tahavad inimesed magada, mitte peksmist kuulata. Aga Martinil oli vaja kõik üles tunnistada. Ühesõnaga, see Martin oli visa mees.
Emale meeldis, et Martin lõi kõik 99 naela ukse sisse ega läinud vahepeal koju magama. Tema järgi pani ema mulle nimeks Martin. Ema ei teadnud, et mu päris nimi on Silver Dynamiit. Olgem ausad, seda ei saa talle pahaks panna, siis ei teadnud veel mina ka. Pealegi tema on ikkagi ema. Tänu emale üldse on nimi.
Õhtusöök.
Kuu aega tagasi käisin sõbra juures õhtust söömas. Ma palju ei söönud, ainult oliive, rohkem jõin. See oli rohkem õhtujook.
Sõber pakkus kõigile punast jooki, mille kohta öeldi suvejook. Jõin minagi seda suvejooki ja seal oli veel inimesi. Mõne nime ma ka teadsin. Näiteks ühe nimi on Paul Raud. Tema ka kirjutab ja mitte ainult. Paul Raud loeb ja siis teeb raamatuid. Muudkui loeb inimeste ülestunnistusi ja siis teeb nendest raamatuid. Tema valib, kes saab raamatusse ja kes ei saa. Ta on nagu valvur.
Suvejooki Paul Raud ei joonud. Erinevalt minust. Mina jõin palju suvejooki. Ühel hetkel olin juba laua all, nagu öeldakse. Ma üldiselt ei räägi palju, aga suvejook päästis mul keelepaelad valla. Eriti laua all. Ühesõnaga, ma tunnistasin kõigile üles, et mu päris nimi on Silver Dynamiit.
Paul Raudile väga meeldis mu nimi. Ta ütles, et kirjutagu ma ÜKSKÕIK MIDA, saatku talle ja ta paneb selle oma raamatusse sisse. Sest mul on selline nimi.
Ja siis ma kuu aega järjest mõtlesin. Mõtlesin, kas ma tahan Paul Raudi raamatusse midagi öelda. Ja välja mõtlesin. Tahan küll. Ma tahan öelda kõigile, et mu nimi on Silver Dynamiit. Ma tahan, et see oleks naelaga ukse peal.
Nüüd.
Nüüd on Paul Raudi kord näidata, kas ta on sõnapidaja mees või on ta jutumees. Kui Paul Raud on sõnapidaja mees, siis ei saa ta minu ülestunnistust lõigata ja kleepida. Ta ütles ÜKSKÕIK MIDA ja mul on sellele tunnistajaid. Aga võib-olla Paul Raud ikkagi ei taha ainult nime pärast minu ülestunnistust oma raamatusse. See on tema otsus ja ma austan seda. Tema valvab ust. See on tema töö. Aga siin seisan mina ja teisiti ma ei saa.
Seisan öösel ukse taga. Linn magab. Vaikus on täielik. Ees on suur tume uks. Seisan ukse taga. Uks on ees. Uks on raske. Ei lükka ümber. Kinnitan. Nael. Nael. Mul on nael käes. Vasar. Vasar või haamer. Vasar ehk haamer on ööriist. Tahan ukse sisse. Uks on ees. Läbi halli kivi. Mul on nael käes. Ma ei jäta. Peaga vastu ust. Tunnistan üles. Peaga vastu ust. Kivi kivi peale. Keegi sõimab. Peaga vastu ust. Tere, mul on nael käes. Ma ei jäta. Läbi halli kivi. Nael käe sees. Vasar. 99 roostes naela. Ma ei jäta. Mul on nimi. Kivi keset küla. Tunnistan üles. 700 aastat peaga vastu ust. Mul on nael käes. Seisan ukse taga. Pekstakse. 99 kivi langevad südamelt. Seisan ukse sees. On kümnes juunior. Ma pean nüüd magama minema. Tere.
Siin ma seisan.
Mu nimi on Silver Dynamiit.
Silver Dynamiit (26): “Mu nimi on Silver Dynamiit.”
