fotod: Kristina Kuzemko

kui ma peenart ette kujutada püüan on see hoolikalt kureeritud ja rohitud ala kusagil muru sees vaidleme gregoriga sest tema meelest on peenar tüütu kõpitsetud aialapike kus kasvavad pohhui kujuga hooajalised asjad mille kurat teab kes on sinna toppinud küsin talt et mis siis põld või aas oleksid ta vastab et põld oleks miski paks ja ühtse stiiliga umbes nagu tõde ja õigus ning aas oleks kergem kuid siiski romaan näiteks philippe bessoni lie with me

lepime omavahel kokku et teeme inteka 20. aprillil kell 18 aga 18. aprillil ma olen sakalas gregor helistab messengeris küsib kaugel olen et nad on fotograafiga juba kohal tuleb välja et kuupäevad läksid segamini ma siis jooksen sinna külmetame tund aega väljas võtame intervjuud meenutavaid poose ja kükitame keset ristmikku ma ütlen et ma pole seda tema värsket proosaluulekogu veel sirvinud seega ma ei saa täna intekat teha arutame et kuhu laupäeval vestlema minna võiks olla siuke postsovetlikult meemiliku õhustikuga koht samas anaalseksisõbralik et saaks normaalselt rääkida

„Pinge all ja vabas vormis. Läbikukkumine on ok, succeeding on ok.“ – Gregor Kulla

jupp aastaid tagasi istusime gregoriga kanuti gildi saali köögis ja arutasime et kas on mõtet raamatut välja anda kui artikleid on niikuinii tulusam kirjutada ning ma arvasin et paberraamat on üsna niši võib-olla koguni prestiiži asi sest ajakiri on omas ajas aga raamat justkui igavikuline või nagu pretendeerib sellele kuna tal on võimalus saada kanoniseeritud

enne intekat istusin kohvikus ning lugesin veel gregori värskelt tehtud peenart üle tundsin nagu gregor oleks pikka aega kaisus olnud sest sain teda oma ekraanil hoida kinni panna uuesti lahti teha ning ikka polnud otsas ja mind tegi nii rõõmsaks et sõber nüüd raamatu kujul olemas on

kuigi näen gregorit tihemini kui oma telefoni taustapilti siis ega me liiga tihti selge peaga üks ühele ei kohtu nüüd istume kaubamaja juures energia kohvikus vaatame rahulikult teineteisele otsa gregor sööb oma grindri pusas kodust kotletti ma võtsin friikad ja väljas sajab lund gregor ütleb et ta saksa keele õpetaja pani just redised maha aga need on nii külmatundlikud et küllap sel kevadel redist ei saagi

„Ma üldse ei mõelnud, et sellest saab raamat.“ – Gregor Kulla

suvel ilmub gregoril raamat nimega peenar mida ta hakkas kirjutama kaks suve tagasi kui kusagil midagi ei toimunud ja kriitikat kirjutada ei saanud ta tegi dokumendi pealkirjaga lühikesed ja mainib veel et tõnis vilul on läpakas samanimeline fail pealkiri küll lühikesed aga ise jube pikk see raamat tähistab gregori jaoks mingi etapi lõppu kes teab mis etapi eks hiljem selgub

see raamat on nii gregor mis gregor mul on tunne et olen kõiki neid jutte kuulnud kusagil äftekal või boldi tagaistmel või mõne etendusasutuse ees ja tagaruumides või kui möödunud jõululaupäeval gregoriga keset ööd warschauer strasse poole kõndisime ja sügavatel teemadel vestlesime gregoril olid jalas ilmselt viis kilo kaaluvad teksariidest kontsakingad temaga kuidagi alati juhtub et kõik kisub filosoofiliseks kuna ta on seest siiruviiruline pealt kullakarvaline haha seetõttu mulle väga meeldib gregoriga koos olla kuna ma saan vait olla ja kuulata

mulle endale on need vestlused nii vajalikud et kui olen tupikus siis on hea sõpradega näiteks burger boxis laua taga istudes küsida et mis sina sellest ja sellest arvad gregor ütleb et etenduskunste võib kambakesi viljeleda kuid kirjutamine on tema jaoks üksik tegevus et parimad asjad sünnivad siis kui ta üksinda näiteks peolt koju kõnnib kirjutades ta otseselt ei oskagi ette kujutada et keegi seda teksti kunagi loeb ja kui keegi siiski loeb on alati väike üllatus

ma siin kuulan gregorit ja uskuge mind või mitte ta räägib täpselt nii nagu kirjutab tema kirjutamisstiil on siuke et kui teda loen siis mu mõtted võtavad sama vormi ja rütmi omaks punktid ja komad ja sidekriipsud kaovad ära ning mõte lihtsalt joriseb külvab end teistest võrdsele kaugusele ajab omasoodu juuri alla kuigi jah selline kirjavahemärkideta tekst ei ole ilmselt kõige kergem lugemine

gregor vihkab süntaksit tema meelest võiks tekst isemoodi kulgeda ja lugeja kinni võtta sealt kust saab ongi nagu peenar mida saab vaadata nii- ja naapidi mingit hierarhiat sellesse lugemata see uus raamat on nagu töödeldud teadvuse vool nagu üks hägune mull nagu jahe sügishommik kus kõik on niiske udune ja midagi ei näe ning gregor ütleb et millelegi rohkemale ta ei pretendeerigi

„Minu jaoks on punkt hästi vägivaldne…“ – Gregor Kulla

gregorile ei meeldi kui tekst on liiga eestikeeleinstituudilik või siis liiga tammsaarelik ta jutustab mulle kuidas ainult eesti keeles on võimalik keelega justkui suitsurõngaid luua sest keel on nii monotoonne gregor asetab käed kindlalt lauale hõrk kotlet väriseb taldrikul ja ütleb et noh seda kuradi halli peenart lihtsalt ei saagi üheski teises keeles harida

omavahel rääkides tuleb ikka jutuks et mis siis meeldib ja mis mitte gregor ütleb et talle ei meeldi peenikesed õudused need õhukesed samas suureformaadilised pilparaamatud ja talle ei meeldi kui poisid kirjutavad õllejoomisest pargipingil mis on asjaarmastajalik avastus sest see on olemasoleva kordamine millel puudub sageli iseloom kirjutamine on ju mõtlemine ja kui sa ei mõtle miks see pargipingil õllejoomine miks seda vaja kirjutada gregorile ei meeldi määratletavad asjad semi-punk ega esteetikad või stiilid millele on lihtne näppu peale panna punklus võiks olla ikka nagu selline filosoofia ja lifestyle

vahel kirjutab gregor ise ka alkoholist ja muudest meelemürkidest sest ta ei soovi jätta muljet nagu ta elaks romantilises idüllis kus kirjeldatavad tegevused olustikud ja meeleolud kaine peaga juhtuvad kui rääkides on tal mõningaid tabusid siis kirjutades neid eriti pole seal ta ei mõtle sellele kui gei on okei

„Seal on mingid asjad, mis on kahemõttelised. Oleneb, mis pidi sa loed.“ – Gregor Kulla

gregor ütleb et tal on palju sõpru kes on väga suured lgbtq+ kogukonna toetajad samas neil pole aimugi milline geiseks välja näeb ma pean tunnistama ma ei ole ka ise seda liiga lähedalt näinud umbes nagu et ma pole türil kunagi käinud aga olen autoga sealt läbi sõitnud

hakkame näppude peal loetlema mitut poolavalikult kvääri kirjanikku me eestis teame tunnistame et meie lgbtq+ ringkond on kitsas ning kirjanduse keskmes on pea alati heteroseksuaalne armastus tunnistame teineteise vastas istudes et ega me kodumaist ilukirjandust eriti ei loegi sest meid seal pole seal on rohkem sellised „igavikulised“ teemad „inimeseks olemise“ teemad millesse mitteheterod ja mitte-ablebodied inimesed vist siis ei kuulu sest nende elu pole justkui universaalne mis ta ei olegi

tobe on see et seni on valdav arusaam et midagi sellist nagu universaalne on olemas isegi universaalliim pole kuigi universaal gregor ütleb et heterokirjandus on talle kahjulik sest see paneb teda kõhklema kas ta peaks kuidagi teistmoodi kirjutama ning selle vastu aitab vaid taolise kirjanduse vältimine

meeleolu on veidi isegi juba nukker tunnen et küllap varsti hakkame vestlema kirjanike liidust ja läppunud õhust musta laega saalis ning rajudest poppidest pidudest mida kirjandusringkond kunagi pidas kuid millest meie vaid jutte kuulnud oleme

gregor ütleb et ta kirjutab maailmast millest tema osa on ta analüüsib soovunelmaid sest nooremana oleks ta ise sellist kirjandust lugeda soovinud ta toob välja et kirjandus on ju kõige ligipääsetavam kunstivorm sest raamatukogust võib lugemist tasuta koju kaasa võtta üksinda istuda ja sügavuti minna kui kaasaegseid teistsuguseid lugusid jutustavaid raamatuid maaraamatukogudes pole siis sven mikseri vareda vast ikka on no internet on ka muidugi asi see kõik on minu meelest väga ilus gregor ütleb et ta ei jaksa kuulata universaalsest inimhingest mis kõiki inimesi võrdselt ühendab sest kui see hing on alati heteroseksuaalne või eelisõigustatud siis tema hing ei ole sama mis keskmisel eesti mehel või naisel

millalgi kunagi saatis gregor vikerkaarde ilukirjandusliku novelli pseudomaailmast kus kõik olid homoseksuaalsed ning elasid ülimalt ärksameelses poliitilises süsteemis mille kohaselt olid lubatud abielud vaid siis kui neis oli kolm või enam inimest aga vikerkaare toimetaja vastas gregori saadetud tekstile et värskerõhulikkus oleks vaja sellest välja toimetada nüüd tänab gregor jumalat et see kunagi avaldamiseni ei jõudnud

nüüd natuke teisest teemast me fänname gregoriga mõlemad ameerika kirjanikku ursula k le guini saadame tema tekstide pdf faile üksteise meilboxidesse ehk siis le guini essee kotiteooriast või noh inglise keeles the carrier bag theory of fiction käsitleb teksti kui kotikest või anumat mis väikeseid tükikesi omal moel koos hoiab ta kirjutab humoorikalt koopainimestest marjadest rinnapiimast ja mammutitest ta kirjutab kõigest mis ei mahu kangelaslugude keskmesse või erineb meie harjumuspärasest lugude jutustamise viisist

nõustun gregorit kuulates et see eelmainitud peenar mahutab endas omanäolist kooslust kõigest mis teatava kirjandustraditsiooni kohaselt ühegi narratiivi kese justkui olema ei peaks mingi veider katkendlikkus instagrammable’isus kõnekeel pealtnäha seosetud tekstid gregor jah külvas mingid asjad peenrasse sest et ta ei taha neid seemneid endaga enam kaasas kanda küllap sellest kasvab mingit rohtu ja rohelist mida teised sealt noppida saavad

„Ma ei võta seal midagi kokku, sest ma olen väga tervikute vastu.“ – Gregor Kulla

lingua ignota ehk gregor viitab hildegard von bingenile kes mõtles 1000 aastat tagasi välja salakeele kuna meie maailm piirdub vaid keeltega mille kaudu mõelda oskame jõuame ringiga tagasi selle juurde et gregoril on praegu käsil aeg mil ta liigub ühest eluetapist teise ning põhjus miks me seda hetkel siin intervjuus avada ei saa ongi see et meil lihtsalt puudub selleks keel kuid jah gregor püüab lahti lasta kõigest mis teda teadlikult piirab või õigemini lihtsalt teadvustada kõike mida võimalik praegu on veel see tunne et ta istub käed raudus mingis kongis aru saamata et tal käed raudus ja ta on vangis

seejärel namedropime täieõiguslikult donna harawayd kes le guini essee eessõna kirjutas mõistame kõike ainult läbi selle millest me aru saame gregor saadab mulle messengeri veel pilte harawayst kes ühe filipiinide hõimu lugude jutustamise traditsioonile toetudes kirjutab et mida rohkem inimesi lugusid räägib seda paremini oleme teadlikud üksteise vajadustest ja puudujääkidest

gregor viitab iseendale kui aseksuaalsele faggotile ta ei saa seksuaalsusest üle ega ümber ega peakski äkki see ongi siis see põlvkondlik iseärasus omanäolisus või äraspidisus aga noh olgem ausad igasugune aasaluule võib ka erootiline olla ja mida täpsemalt see kirjaneitsi üldse tähendab gregoril on idee maria metsaluga lavastuse raames vahekorda astuda võib-olla see oleks mõne jaoks isegi kergem vaatamine kui näha laval alasti keha mis ei ava end ühelgi viisil seksuaalseks interpretatsiooniks

„Mulle tundub, et ma muu kui soo ja seksuaalsusega oma loomingus ei tegelegi.“ – Gregor Kulla

helisalvestises keegi muudkui kolistab lusikaga piki teetassi ääri nii tüütu on transkribeerida oleme juba mõnda aega jutustanud aknast paistab humana kus on sooduka päev mõtlen et pärast võiks sealt läbi käia mida spoiler alert me hiljem ka teeme sest gregor on õhtul peol dj ja vajab esinemiskostüümi ning pärast intervjuud leiab ta humanast viiekümnesendised pisikesed roosad saksa stiilis lederhosenid küll inimene ikka jõuab ma alati mõtlen et gregor on ikka andekas kuigi ega ma otseselt andekusse ei usu seega võib-olla on ta lihtsalt noor ja tubli ja võimekas naine

oleme juba mitu korda gregoriga rääkinud et jube jube on kui keegi vanem tuleb ütlema et küll tema juba teab mis tunne on olla meievanune et oota vaid küll kasvad ja mõistad ning vot ei tea kust tuleb see arvamine et meil kõigil on sarnane kasvamisteekond gregor loetleb meie ühiseid sõpru ja toob välja kes nii teeb ja kes ei tee ma tunnistan gregorile et ma põen et äkki ma ei peaks professionaalselt tegutsema enne kui mu aju lõplikult välja areneb gregor kuulab mind ning ütleb et tema loodab et ta aju ei arenegi päris lõpuni välja ning selle peale rahunen maha kuigi mitu aastat on veel minna

arutame kas peaks energia kohviku rummikooki ostma küsin gregori käest kas andekus on olemas ta vastab et see on nagu hellitussõna mida iseenda kohta kasutada ei saa aga et ta vaatas ühte ted talki sellest et andekus on erivajadus ja lapsed kes selle templiga üles kasvavad ei saa tihti end vabalt väljendada gregor matkib oma kooliaegseid õpetajaid kes palusid tal vait jääda kuna kõik teadsid et gregor teab ja noh vaadake nüüd gregor annabki raamatu välja joke’s on you

üha enam tundub et see intervjuu peaks olema spotifys mitte paberil ma ei tea kuidas asi siia jõudis see intekas saab olema veidi nagu ajakapsel kui keegi tulevikust seda loeb siis öelge kas rahva raamat pani gregori peenra kingiraamatute riiulile

lõpetuseks jõuame jutuga selleni et pakume välja ideid et kuidas raamatut promoda et äkki väike suvetuur pisikese bussiga mööda eestit ringi sõita ja esineda külakeskustes gregor ütleb et see ei ole tegelikult nali sest nad koos maria metsalu kris lemsalu ja johanna ulfsakiga teevad juba rahvamuusika ansamblit nimega õnn millega nad tahavad jubedalt tuurile minna

arutame ka et kes võiks raamatu eessõna kesksõna või saatesõna kirjutada oleks päris lahe kui tõnu õnnepalu või andrus kasemaa teeks huvitav kas tõnu õnnepalu on üks nendest kes arvab et sellistest asjadest pole vaja kirjutada võib-olla siis keegi mardi-nimeline näiteks mart juur mart sander või mart kangro millegipärast räägime ka doris karevast küll mingis teises kontekstis üritame dekodeerida kellegi sõnu et doris kareva ei joo et kas see tähendab et ta on täiesti kaine või lihtsalt et ta joob mõistlikult oleneb ju kontekstist eks

„Mul on olnud armastus ainult sõprade vastu.“ – Gregor Kulla

ma ei üritagi gregorit objektiivselt kujutada saan siin vaid tema tükikesi ühest lehe servast teise loksutada kirjutada inspireerituna tema stiilist üritamata seda täpselt matkida võtke seda kui kaasaloovat reaktsiooni viimases toimetamisfaasis käis gregor ise ka teksti üle külvas kobestas mulda ma ei ole fuck the system meelestatusega mind lihtsalt paeluvad igasugused mis siis kui’d umbrohi on alati subjektiivne ja poliitiline

kõpitsen siit välja sõpradevahelise kes-mida-ütles jutu kuigi gregorile just meeldib kerge kollane kontekstist välja rebitud kirjandus ja skandaalsus kus lugeja teab kellest mida kirjutatud on eks jah mõned nimed jätsin siia teksti sisse gregoril on palju sõpru ta ütleb et jah muidugi kirjutab ta armastuskirju aga ainult sõpradele

 

---

Heneliis Notton (22) otsib igasuguseid asju, seega kui sul on midagi jagada, kirjuta heneliisnotton@gmail.com.

 

Kristina Kuzemko (25) on eksperimentaalsete lugude visualiseerija.