prantsuse keelest tõlkinud Leon Hagel
Vahet pole, vahet pole
Iga päev joon klaasikese, laulan või pesen käsi, justkui oleks see päev viimane. Ja ma kujutan ette, et väljast vaatavad viimast korda vastu ka teisel pool teed asuv restoran ja autod ja linna panoraam. Mida ma päeva jooksul teen: vaatan asjade kontuure, kui need on teravaimad, veedan aega, liigun või püsin paigal. Vaatan asjade kontuure, kui need on hägusaimad. Kui öö on pikemat aega kestnud, siis ma uinun, kuid sageli seda ei juhtu. Tuttavad rääkisid mulle seda, mida ma juba teadsin. Ka nemad teadsid seda. Siis keerasime üksteisele vaevu viibates selja. Sellegipoolest ei tahaks ma millegi eest põgeneda. Kuid miski tõmbab mind kaasa. Ma eelistan hommikut, isegi kui tihtipeale pole mind siis siin. Kõik on alati laitmatu. Pärastlõunal antakse mulle hästi tehtud töö eest raha, rahaga saan endale lubada toa, kõik hädavajaliku, veeta hommikupoolik töötamata oma voodis, oma toas. Mulle ei meeldi töötada. Mõne aja pärast muutub tuba kuidagi tuttavlikuks, ja ka mina selle sees: tunnen ära oma liigutused, harjun ära ruumiga, harjun laega, helidega, voolava valgusega. Ma ei ole midagi unustanud. Ja nõnda ka järgmises toas, need on ikka samad hääled, sama valgus, mis ronib mööda asjade kontuure, ma ei unusta midagi. Ja minu eneseusaldus liigub läbi kõigi nende tubade. Ta ei kao kuhugi. Mõnikord ma ütlen, et midagi on teisiti, et algab midagi muud, et käimasolev sündmuste jada on lõppenud, liigume järgmise juurde, nii ma endale väidan, mässin end oma sõnadesse. Lausetesse, mis on kui hõõguvad terad, aga kinni hoides ei kõrveta. Sõnadesse, mis on asjade nimed. Kuudesse, mida saame nimetada. Päevadesse, neid on seitse, loetlemiseks on arvud, mis on samuti sõnad. Harjutamiseks ütlen ümbritsevate asjade nimesid: kuu, mööduva päeva ja olematute asjade, ka neid saan nimetada sõnadega „valgus“ või „heli“ või „nähtus“. Inimese sees on „representatsioonid“. Hommik, töö ja öö: nõnda jaguneb aeg. Tuba: koht, mille maakera pöörlema paneb. Ja voodis, mille maakera pöörlema paneb, kordub sama teguviis, õhtupoolik ja samad laused, mis samuti pöörlevad ja täidavad mu mõtted. Aga lõpuks ma uinun ja magades korrutan endale, et vahet pole. Ma näen und ja korrutan: „Vahet pole, vahet pole.“
Meie presidendid
Tunnen suurt meeleselgust. Käes on 2020. aasta 8. aprill. Ma ei ole kümme päeva väljas käinud. Öeldakse, et välja ei peaks minema. Kümne päeva jooksul olen ma päikest näinud vaid hilisel pärastlõunal, vaevalt pooleks tunniks, kui ta jõuab kogu oma hiilguses pisikesse kanjonisse, kus asub minu korter. Ma olen joonud liitrite viisi kohvi ja vett ja alkoholi, et õhtul magama jääda. Olen peaaegu kogu toidu ära söönud. Köögis olen lasknud veel liitrite kaupa joosta, et näha, kuidas ta joana mööda taldrikuid, kausse ja klaase voolab. Olen lusikaselgi hõõrudes vaadanud pinnale tõusvaid mulle. Olen silmitsenud taevast, kui päikest polnud. Olen jälginud, mida räägitakse. Öeldakse, et peab elusid päästma. Öeldakse, et peab telekat vaatama. Telekas sõnas president rõdudel seisvatele inimestele, et kõik on korras, ta tänas neid toas püsimise eest. Päikesevalgus langes ta näole, mis oli pööratud rõdude poole. See pärlendas tema hammastel. Teda ümbritsesid suured ja tugevad mehed ning päike langes ka neile, nende mundritele. Nad jälgisid presidendi ümbrust. President ütles: „Aitäh! Aitäh teile!“ ja inimesed tema kohal rõdudel naeratasid ja plaksutasid. Võib-olla oli see nende jaoks esimene kord näha oma silmaga üht presidenti jalutamas kõnniteel nende majade ees, neid tervitades ja naeratades. Mina pole kunagi ühtegi presidenti näinud. Aga ma tean nende nimesid, aastaid, olen neid korralikult õppinud. Isegi televisioonita tunnen meie presidente väga hästi. Me valisime nad, hääletuskabiinis. Ma tean väga hästi, kuidas presidendi nimi hääletuskabiinis pisikesse ümbrikusse libistada, kuidas ümbrik hääletuskasti libistada, olen seda iga kord teinud ja iga kord ütlevad nad pärast telekas, kes on president. Võin vastu pidada veel kümme päeva, siis lähen välja varude järele ja pean veel kauem vastu. Loodan, et tuleb ilus ilm, et on päikest. Täidan ära oma tõendi ja näitan seda politseinikele ja vaatan päikesele näkku. Mõned meie presidentidest on surnud, mõned veel elavad. Kui mõni president sureb, peab ütlema, et ta on lahkunud, ja teda meenutama. Telekas öeldakse: „President on lahkunud, on riiklik leinaaeg,“ ja lastakse muusikat ning näidatakse sõdureid. Meil on olnud tuntud presidente ja tugevaid, aga lõpuks lahkuvad kõik ja me jääme neid mälestama. Seisame oma rõdudel ja mõtleme presidentidele, kelle oleme hääletuskabiinis valinud ja kes on surnud, sest on meie seast lahkunud. Vaatame taevast, meie pisikest kanjonit. Keegi ei möödu kõnniteel. Päike on ammu loojunud. Kui kätte jõuab südaöö, on kuupäev 9. aprill, aga sel pole tähtsust. Peab käituma, nagu oleks jätkuvalt kaheksas, ja magama, et ärgates võiks üheksas alata. Nad ütlevad, et homme, üheksandal tuleb ilus ilm. Arvan, et 18ndal lähen välja ja ostan varusid, mis kestaks vähemalt kuu lõpuni. Aga mul on aega, mul on aega. Ma tean. Täna õhtul tunnen suurt meeleselgust.
Surnuaiapingil kirjutatud päevik
- september
Mõnikord võib lihtsalt siin pingil istumine võtta mult liikumisvõime. Aga täna hommikul seda ei juhtu. Täna ei veni pilved pikaldaselt, nad on kindlapiirilised ja lühikesed. Puiesteid ääristavad pisikesed herilased, kes enam ei liigu ja kellest sipelgate kolonnid kõrvale hoiavad. Oravad ei põgene minu lähenedes. Peaaegu kõik teised pingid on hõivanud väga kaunid noored emad, kes loevad või on poolunes, üks käsi toetatud kõrval seisva vankri sangale. Üks aednik rehitseb, teine kastab. Panen raamatu kõrvale. Kas pole mitte nii, et kirjutamine toimub juba kirjutatud raamatute ridade vahel? Ja ridade vahele peaks alati jääma piisavalt ruumi, et igaüks võiks sinna vabalt ära mahtuda? Täiuslikult korrapäraste intervallide tagant tõusevad emad püsti ja kärutavad oma järglasi mööda surnuaeda ringi. Nad teevad seda tasaselt lauldes või vaikuses, vaadates oravaid, kes vaatavad neid. Mõned tunnevad puiesteede paiknemist nõnda hästi, et võivad kõndida silmad kinni, uneledes. Kord nägin isegi üht ema oma lapsega silmad kinni jalutamas, samal ajal lauldes. Teda oravad ei vaadanud. Kas pole mitte nii, et kirjutamine on keerdude tegemine? Tegelikult kõik, mida peab kirjeldama! Grafitid surnuaia müüril, naaberkoolist kostuv laste kisa, trammid ja helikopterid ülal ja all ning kõik juba langenud lehed, kõik viltused hauakivid… Aga oleks mõeldamatu kirjeldada kogu surnuaeda. Igal juhul on sõltuvalt vaatenurgast asju liiga palju või liiga vähe. Ma tahan end paigutada kusagile mujale. Liiga palju ja liiga vähese vahele, pidada sellist tüüpi päevikut.
- september
Oravate, sipelgate, noorte emade keerdkäigud. Ja siis, ilmumise järjekorras: musträstad, aednikud, eksinud turistid ja surnute sugulased või sõbrad, rähn, kes rahumeelselt toksib oma oksa. Täiskasvanud inimese pikkused päevalilled. Ja need väga peene nokaga väikesed pooleldi kollased, pooleldi hallid linnud, keda ma pole kusagil mujal näinud. Eile ütles G, et vahel jääb ta kauemaks laboratooriumi, kus ta töötab, et ilma mingi erilise põhjuseta vaadata mikroskoobiga oma rakukultuure, võib-olla lihtsalt seepärast, et need on tema meelest ilusad. Vahel ta muudab isegi valgustust, et imetleda mikroskoobi all toimuvaid värvitoonide ja peegelduste muutusi.
- september
Ja kuhu jäävad isad? Noortel isadel on oma päev. Nad on vähemalt sama kenad kui nende kaaslased, kuid erinevad oma käitumise poolest. Üldiselt isad ei unele, nad näpivad telefoni. Ja nad ei jää kauaks istuma. Nad kõnnivad puiesteedel, kiiremini kui noored emad. Noored isad ei laula. Nad ei paista pööravat tähelepanu herilastele ega sipelgatele, oravatele, haudadele, puudele, mis neid ümbritsevad.
- september
Täna hommikul ei ole kõik herilased surnud. Ma näen mõnda väga madalalt lendamas, peaaegu et paigalt liikumata, nii madalal, et möödudes keerutavad nad veidi üles hallikat, tolmjat mulda.
- september
Puude nimed, neid peaks enne tundma, aga surnute nimed on graveeritud suurtele püstistele raidkividele. Mitte kõigi surnute. Emilio haual pole ühtegi kivi. On igat värvi lilli, mänguasju ja tuulikuid. Emilio nimi on kirjutatud maapinnale asetatud pisikeste puutükikestega.
- september
Kui betede kogukonnas kedagi maetakse, ei tohi mainida tema nime, vajadusel tuleb kasutada mõnd ümberütlust. Ei vaadata peeglisse, sest seal võib näha surnu teisikut, tema zuzuko’t, otsimas oma tapjat. Igaüks palub surnut, et ta mõrvari unustaks. Pärast lahkutakse joostes, et vältida surnukeha zuzuko’t, kes haua läheduses luusib.[1]
- september
Täna hommikul ei istunud ma surnuaiapingil. Tundide viisi on sadanud kerget vihma, mida on hallikasvalge taeva ja rohekaspruunide puude taustal vaevu märgata. Tagasihoidlik, aga järjekindel vihm, mis sabiseb kuulmise piiril. Kes tahaks end sättida surnuaiapinkidele, märjad nagu nad on? Kes tahaks surnute keskel külmalt oma tagumikku ligundada ja lisaks jääda puudelt kukkuvate piiskade alla? Kõik teavad, et lehelt lehele liikudes on vihmapiiskadel kombeks üksteisega ühineda, ja kõige madalamatelt lehtedelt libisedes on nad ilmselgelt palju suuremad, kui olid ladvas maandudes. Seetõttu langevad nad palju kiiremini ja peksavad vihasemalt selle nägu, kes tahab okste all varju leida. Nad lendavad vastu ta nina, otsmikku ja põski ning näib, nagu ta nutaks, kuigi ootab lihtsalt vihma möödumist.
- september
Tühjade kastekannude kolksumise hääl. Uudishimulike musträstaste hääl. Naabruskonna kirikukellade hääl. Müüri taga mööduvate busside summutatud hääl. Kaugemale jääva liikluse hääl. Peatuva ja lahkuva trammi hääl. Nutva imiku hääl. Kastekannu soliseva vee hääl. Mööduva lennuki hääl. Taas kord uudishimutsevad musträstad. Mungalille võrse pingijala juures. Viieliikmeline turistigrupp liikumas mööda peapuiesteed. Tramm, seekord teisel pool. Hüljatud hauad, mida täielikult katab luuderohi, umbrohi või kuivanud lehed, ja need, mille eest hoolitsetakse viimse detailini. Siin puhkab: Hier ruht… Siin puhkab igasuguseid inimesi. Üks parun on kaotanud oma naise. Too suri 48-aastasena. Mees elas veel kolmkümmend aastat, enne kui jäi kaasa kõrvale puhkama, kuid huvitaval kombel on tema nimi kivil vaevu loetav, justkui oleks see graveeritud tükk aega varem. Sama turistigrupp möödub uuesti vastassuunas (kas nad ei teadnud, et läänepoolne sissepääs on pühapäeviti suletud?). Veel mõne kirikukella hääl. Moondunud vahtrapuu, äikeselt löögi saanud? Tuulikute tasane hääl Emilio haual. Väikesed puutükid moodustavad südame. Mõne päeva eest käis üks paar ja istus rätsepistes haua ees murul. Keegi rehitseb kuskil kaugemal. Päike ja vari. Peaaegu täielik tuulevaikus.
- september
Kuidas on maapind pingijalgade all nii tolmjas, seda ma ei mõista. Ma ei taha seda jätkuvalt tunnistada.
- september
Järjekordne vihmane päev, kohe on märgata, et autode hääl on veidi valjem. Seda põhjustab teatud tüüpi hõõrdumine rehvide ja märja asfaldi vahel. Ma nimetan märjaks pilve, mis on tumedam kui need, mis teda ebaühtlaselt hallikas taevas ümbritsevad, ja panen paika põhimõtte, et sellisest pilvest langeb kõige rohkem piisku. Ebaühtlaselt hallikast taevast kiirgab mitmesugust valgust – valgust, mis erineb sõltuvalt märgade ja kuivade pilvede suuremast või väiksemast hulgast (ma nimetan kuivaks pilve, kust ei lange a priori mitte ühtegi piiska). Taolisest taevast jõuab meieni hallikas ja pehme, üsna soe valgus, ja selle valguse juures on imekspandav see, et ta imbub igale poole ning ei tekita õieti ühtegi varju. Pingi all: ei ühtegi varju. Puude all: ei ühtegi varju. Ei ühtegi varju haudade ees ega taga. Minu jalge all on vaevalt midagi, mis vääriks pisikese varju või varjualge nime. Kokkuvõttes pakub vihmane päev surnuaial vaadet märjale varjudeta maastikule, ilma oravate, herilaste ning isade ja emadeta – järglased on kuivas –, maastikule, kuhu kukuvad piisad vahepeal otse taevast, vahel läbides puude lehestiku (ühinenuna, kogunenud ühelt lehelt teisele, nagu juba teame). Vihmasel päeval tulevad kohale vaid surnud laste vanemad. Kooli aknad teisel pool müüri jäävad suletuks ja neist ei pääse läbi ükski hääl (kuigi lapsed nende taga on elevil). Langevaid piisku võiks ehk võrrelda sõrmeotste kummalise trummeldamisega vastu pappkarpi. Emilio vanemad jalutavad mööda surnuaeda. Hall, helehall, kollakashall valgus ei tekita murul ja mustjaspruunil maapinnal vähimatki varjualget. Korjan ettevaatlikult üles kollakasbeeži langenud lehe: ikka veel mitte ühtegi varju.
- september
Täna õhtul on õhus kihulasepilved. Kastanipuu jalamil jagelevad ja ajavad üksteist taga oravad (nende küünised on kui väikesed kaabitsad, väga kõvade harjastega pintslid). Ja ka palju kärbseid. Üks neist poetas end mu raamatu lehele (sõnale „mugav“). Teine kärbes minu vasema saapa ninale. Järgmine mu seljakoti sangale, veel üks mu raamatule, mille olin nende mõne rea kirjutamiseks kõrvale pannud. (Ja kohe pärast seda järjekordne kärbes sõnale „viga“, mida olin lugenud mõni hetk varem.)
- september
Ennekõike ärge rääkige oravate „balletist“!
- september
Konid ja sipelgad. Pärnapuude lehed muutuvad korraga kollaseks, kobarati. Kastanipuu lehed aegamööda, ükshaaval. Täna hommikul lebas Emilio haual peotäis pisikesi õisi. On isade päev, aga ma näen vaid ühte. Musträstad, fotograaf, kellele ei sobi loomulik valgus (ta seab oma valgustuse üles selle mehe lõbustatud pilgu all, keda ta portreteerima hakkab), kaks aednikku kõnnivad mööda peapuiesteed, tuulehoog, mis paneb lehed kahisema, siis saabub jälle mõneks ajaks vaikus, siis kiirabi, tramm, kolm turisti, pilgud maas. Märkan, et mõne meetri kaugusel koristab üks naine hauda, teda varjas lai põõsas. Jälle kahisevad lehed, möödub kaks meest, üks naine mustas, ikka pole ühtki oravat silmapiiril. Sipelgad jätkavad oma tiire. Ühtlaselt hall taevas. Siin lebavad herilased. Mis sai mungalille võrsest?
- oktoober
Ühes Rwanda hõimus asetati (asetatakse siiani?) raskelt haige inimese nina alla halva lõhnaga taim, et näha, kas ta reageerib või on surnud. Enne kui surnukeha jäigastus, pandi ta kükkasendisse ja seoti kinni. „Pea kallutatakse ette, käed kõverdatakse küünarnukkidest, käelabad tuuakse rangluudeni ja põlved lõua alla, sellest ka ütlus „Twamupfunye nk’igitebo: me pakkisime ta kokku kui korvi, me andsime talle korvi kuju“. Surnule jäeti vaid tema hinnalisimad asjad. Kui tal oli lapsi, siis maeti ta küljele, parem käsi keha all, et ta ei saaks lüüa oma kaasat ja järeltulijaid. „Vasaku käega saab ta lüüa ainult väga kohmakalt.“[2]
- oktoober
Hall on taevas. Hallid on tüved. Hall on tuul, hall on õhk. Hallid on linnud, kes ei laula, ja sipelgad salgas. Hallid on herilased, nii surnud kui elavad. Elavad hallimad kui surnud. Surnud veidi heledamad. Hall on hallil oksal istuva linnu hüüd. Hall on küünal, mille hall leek võbiseb juba kaks päeva, hall on aurustunud vaha. Hallid on väikesed sildid hauanumbritega. Hall on isegi taevast paistev sinine kahe halli pilve vahel. Liiga hilja, taeva sinine, liiga hilja, valge. Hallid ja krobelised, hallid ja kuivad on langenud lehed, hall on maapind, tolm, mille kohal lendavad herilased. Hall nende lend, hallid nende pöörded. Hallid on kuuseladvad hallika taeva taustal. Hallid on päevalille kroonlehed. Hall on roosa, hall on roheline, hall on kohev muru. Ühevõrra hallid ja kuivad on varblastele jäetud raasukesed. Ühevõrra suured ja hallid moondunud vahtrapuu haavad. Hall on pukspuude hõng. Hallid on väikesed vaod, mille on tõmmanud aedniku reha. Hallid kõik jalajäljed ning hall ka rehitsemata ja tallamata maapind. Sama hall on ka müür. Hall on külmast kange orava pikalisus. Hall on pink, hallid on küüned. Hallid on väikesed kirjatähed. Hallid üksteise järel. Hall on neid siduv ideegi. Ja mälestused. Ja viimased mõtted kuni halli punktini.
- oktoober
Täna tõlgitud haldustarkvarast: „Sie können sich nicht selber löschen“ („Te ei saa ennast ise eemaldada“).
- oktoober
Enne surnu sängitamist küsivad onijanid tema käest, mis oli surma põhjus. Surnule esitatakse küsimusi, millele saab vastata jaatavalt või eitavalt, pannes mehi, kes kannavad kanderaami, millel ta puhkab, liikuma ette- või tahapoole. „Iga surm on ebaloomulik ja vajab selgitust.“[3]
- oktoober
Pärast kümnepäevast eemalolekut tagasi surnuaial: lehed kõikjal laiali, pikali aetud küünlad, kümnete kaupa kastaneid puiesteedel. Oravaid ja putukaid pole kusagil näha, aga linnud laulavad täiest kõrist ja suured päevalilled on pikali heitnud.
- oktoober
Probleem: mõttevoog ei peatu kunagi.
- oktoober
Suured säravad kastanid kukuvad valimatult haudadele.
- oktoober
R ütles, et ta magas halvasti, et öösel oli tal tunne, nagu tema hing (ta ütles „ego“) oleks kehast eraldunud, ja see lahutatus ajas ta üles ning pani muretsema. Ta tunnistas mulle, et huvitub aina rohkem sellest, mis meiega juhtub pärast surma, mida teeb hing, kui keha on hääbunud.
- oktoober
Bongod matsid surnud metsa südamesse ja palusid neil lahkuda igaveseks, mitte kunagi naasta vanasse külla. „Nüüd, kui sa oled surnud, ära pöördu enam tagasi meie juurde.“ Kuid nad ei usaldanud neid. Nad üritasid surnuid eksitada, mattes nad mitme oja taha ja blokeerides läheduses olevad rajad. Nad tegid siiski vahet heatahtlikel ja kurjadel surnutel. Kurjad surnud ehk bidzuru’d on karvased ja pisikesed olevused, kes kõnnivad neljal jalal. „Neil on iiveldust tekitav hais, nagu roiskunud lihal või mukutuyu-sipelgal.“[4]
- oktoober
Täna on surnuaiale eksinud roheline ritsikas ja lutikas. Puutüvedel nopivad sipelgaid need ülikiired linnud, keda näen vaid siin. See võiks olla kümme aastat tagasi, kakskümmend, selles elus või teises, ükskõik kes sellel surnuaiapingil veidi pärast kella kolme ühel pühapäevataolisel esmaspäeval, sisemisel pühapäeval. Mitte need oravad, aga nende esivanemad, samamoodi elavad. Teine aednik seadnud hunnikusse teised lehed. Üks teine vananaistesuvi. Nagu tänagi, oleks seal keegi, kes viivuks ei mõistaks oma soove ega muresid, tal poleks nendega midagi peale hakata. Üks elav keha vahtrapuu all, istuv, ümbritsetud nähtamatult lamavatest surnud kehadest. Keha, vahet pole milline, mis ei paluks midagi või siis ainult seda, et saaks tunda kõdunevate lehtede lõhna, jälgida vaimustunult lutika liikumist ja kärbse lendu, rohelise ritsika hüppeid, musträsta laulu.
- oktoober
Kohutav tahtmine kirjutada, kuid pähe ei tule ühtegi lauset.
[1] Denise Paulme „Les Bété. Une société de Côte-d’Ivoire“ – Paris-La Haye: Mouton 1962.
[2] Marcel Pauwels. „Imana et le culte des mânes au Rwanda“ – Bruxelles: Académie royale des Sciences coloniales, 1954.
[3] Monique de Lestrange. „Les Coniagui et les Bassari“ – Paris: Presses Universitaires De France, 1955.
[4] Efraim Andersson. „Les Bongo-Rimba“ – Uppsala: Almquist & Wiksell, 1983.
Samy Langeraert (40) on sündinud Pariisis, praegu elab ja töötab Berliinis. Teda huvitavad eriliselt fragmendid ja lühivormid. 2025. aasta kevadel ilmus tema uusim raamat „Le chant du merle humain“ („Inim-musträsta laul“).
Leon Hagel (22)
Pakkusid Samy Langeraerti tõlked Värskele Rõhule ise välja. Kuidas sa selle autori leidsid ja miks tema tekstid sind kõnetasid?
Tõtt-öelda olid need tõlked mu virtuaalses sahtlis istunud juba üle aasta. Mäletan, et tahtsin proovida millegi ilukirjanduslikuma tõlkimist, sest olin parajasti jõudnud ära tõlkida esimese raamatu, mis kaldus aga eneseabi poole. Samy Langeraerti nimi ja tekstid jäid mulle silma, kui otsisin uuemaid prantsuse autoreid. Lugedes mõistsin kohe, et mõtisklused on paberile pandud pandeemia ajal, sest sõltumata asukohast jagasime vast kõik sedasama tüdimustunnet ja eksistentsialistlikku ängi, kui olime lukustatud oma nelja seina vahele. Niisiis tekitasid tekstid omamoodi nostalgiat ajast, mil isegi minusugune siseruumide fanaatik igatses päikese järele.
Kirjeldasid end esialgses tutvustuses professionaalse tsundoku-harrastajana.[1] Kust see harrastus alguse sai, kuhu plaanid edasi areneda, kuidas kõik need raamatud sul ära mahuvad (asking for a friend…)?
Mõned ostavad enne uue spordiga alustamist endale tippvarustuse, mina pidasin umbes viis aastat tagasi oluliseks enne lugema hakkamist varuda raamatuid. Õnneks või kahjuks ei ole ma aga osanud kogumishullusele punkti panna ja nii on kollektsioon kasvanud sadade teosteni, mis on siiani säilitanud värske trükise lõhna. Nüüdseks on raamatud ühe toa täielikult anastanud ja tungivad juba järgmisesse, nii et peab olema tõsiselt ettevaatlik, et mõne virna otsa ei koperdaks, sest riiulisse need šedöövrid enam ei mahu. Edasine eesmärk ongi ilmselt soetada suurem riiul, kuhu saaks paigutada järgmised köited, kuigi tegelikult peaks hoopis olemasolevaid raamatuid kuskilt otsast lugema hakkama.
Mõni kultuurisoovitus lugejatele?
Otsustasin valiku lihtsamaks teha ja tutvustada prantsuskeelset kultuuriruumi. Kirjandusest tasuks kindlasti ette võtta Amélie Nothombi autofiktiivsed ja teravad romaanid „Jumala lapsepõlv“, „Armastuse sõda“ ning „Jahmatus ja värinad“. Kui kellelgi on veel nägemata Claude Lelouchi klassikaks saanud „Mees ja naine“, siis see on film, mis suudab korduvalt kütkestada. Muusikast olen viimasel ajal kuulanud sellist duot nagu Renard Tortue, kelle laulude seast võiks mõni vabalt lugejate playlist’i jõuda.
[1] Tsundoku on harjumus osta raamatuid ja kuhjata neid virnadesse plaaniga neid „kunagi hiljem“ lugeda.
