Kallel on suur sületäis kuivi priskeid roikaid. Miks mina nii ilusaid roikaid ei korja? Siin on ainult õblukesed pehkinud oksad ja rondid. Minust ei saa iial korralikku ellujääjat. Üksi metsas saaks must huntide roog või kangestunud jääpurikas. Kas pilliroog, kui sellele õnnetult otsa kukkuda, võiks läbi tungida inimsilmast ja sealt edasi peaajju ning põhjustada pöördumatu äkksurma? See oleks inetu surm. Või kui tunkevarrukas jääks treipingi vahele kinni ja kisuks mind nägupidi masinasse. Sellest ei oleks pääsu. Enne kui ma jõuan hädaabipidurile vajutada, rebib võll mul käe otsast ja ma jooksen tööõpetuse klassi põrandale verest tühjaks. Mu nägu on kaame ja hall ning veri selle taustal on sarlakpunane – kire värv. Minna jookseb käsitööklassist minu juurde, aga juba on liiga hilja. Ma näen tema pisarais õhetavat nägu enda kohal ja tean, et ta armastas mind salaja ja ma elan temas igavesti edasi. Ja siis ma kustun. Tema hääl on kähe ja kauge.
Kalle klopsib kuivi roikaid kokku. „Küll kõlavad kaunisti kuivanud kolakad!“ hüüab ta rõõmsasti ja tatsub mõmisedes jalalt jalale, nagu vihma välja manades või viljapõldu õnnistades. „Näed sa, siin on sulle kolakas,“ ütleb ta ja korjab minu jalge eest ühe kauni kuiva rondi. „Sul on selle peale hea nina,“ vaatab ta mu õnnetule sületäiele eitavalt otsa ja kroonib seda vast korjatud kuiva kolakaga. „Pane aga samas vaimus edasi!“ Oleks see ükskõik kes peale Kalle, siis ma virutaksin selle rondi talle tagasi. Aga miskipärast usun ma nüüd, et korjasin selle kolaka sama hästi kui ise ning tunnen selle üle veidikene uhkustki ja saan edasiseks tööks uut indu.
*
Vahukomme röstitakse tule kohal. Lahtine leek – niimoodi üteldakse selle kohta. Alati, kui mina vahukommi tule kohal röstin, läheb see kärssama. Nemad naeravad ja ütlevad: „Söö ära, söö ära!“ Ma teen suu lahti ja pistan keele välja, aga ma ei suuda. Pulk, mille otsast vahukomm alla valgub, vajub norgu, ja mu keele peale tilgub kõrbenud vahukommi kibe maitse, mis teeb suu vesiseks, aga ka kõrvetava vahukommi tulitav kuumus, mis vajutab suu vägisi kinni. Kohe niimoodi, et lõualuude sees on verevalu, mis surub hambad valusasti kokku, teinekord krigistab neid öösel, kui ma kehvasti magan. Uni on see. Söö ära, söö ära. See on minu uni, kuidas nad sosistavad teispool leeke, nende ninaotsad kuumuses punetamas, nende silmad tõllarattaina pärani. Nende täiuslikud tossavad kuldpruunid vahukommid, mis sulavad irvakil suudel. Ma vaatan oma vahukommi ja see mullitab nagu musta tõrva ja kärssab. „Lasid veel ühe kõrbema,“ ütlevad nad. „Varsti tuleb sul terve kotitäis kinni maksta,“ ütlevad nad. Mitte kinni maksta, ainult mitte kinni maksta, mõtlen mina vastu. Nõnda erineksin mina kõigist teistest. Peaksin tasuma oma võlga ühiskonna ees. Aga kui ma ei pea maksma, pole minu viga veel ametlik. Nii pea, kui võlg on makstud ja laiali jaotatud, on minu eksimine kindel – nad kannavad seda tõendina taskutes kaasas. Need mündid tähistavad minu eksimust ja alati, kui mul on midagi ütelda, saavad nemad taskust mündi välja võtta ja seda minu ees viibutades päiksekiirte peegeldusi püüda ning ütelda: „Näed sa, siin on sinu arvamuse väärtus. Kuldmünt minu taskus, see on sinu eksimuste hind.“ Aga see on palju enamat kui hind – see on pitser. Raha teeb asja ametlikuks. Ma olen süüdistustega nõus, kui ma maksan. Maksan neile kõigile ja nemad pistavad mündid oma tasku. Jaotavad ja irvitavad, elevil, et said kedagi tüssatud, madaldatud ja välja tõrjutud. Nad võivad mind kiusata ja togida, mult lisatasu nõuda, kui nad tahavad. Ja mina pean end kaitsma hakkama. Ei, parem, kui ma kohe keeldun. Ma söön oma kõrbenud vahukommi ära. Olen otsustanud ja tõstan pulga suu juurde, aga sellele on jäänud ainult vahukommikarvake – kõrbenud komm on maha vajunud. See on kaetud kuivanud männiokaste ja männikoorepuru tükikestega. Tahtmatult piilun ma üles, mida teised lõkke ümber sellest arvavad, ja mõistan kohe, et piilumine oli viga. Noh, mis sulle ei kõlba maast süüa või? Ja selle kommentaariga kaob mul igasugune võimalus võita. Kui ma ei söö kõrbenud vahukommi, mis on kaetud männikübemetega, olen ma kaotanud. Siis nad ütlevad, et ma olen kõrk ja äpu toiduraiskaja. Kui ma aga võtan vahukommi üles ja söön ära, siis nad kirtsutavad nina. Esiteks selle peale, et ma kärsanud vahukommi söön, teiseks selle peale, et ma männikübemeid ja teab mis prahti veel lisaks sisse söön. Isegi need, kes ei sööks eluilmas mahakukkunud kõrbenud vahukommi ära, ootavad elevusega, mida ma teha kavatsen, ning valmistuvad seda mulle ette heitma. Lisaks, kui ma kommi nüüd ära söön, siis arvavad kõik, et ma tegin seda provokatsiooni ajel. Mis, mulle ei kõlba maast süüa? Küll ma neile näitan. Ma korjan kõrbenud vahukommi maast üles, pistan selle pulga otsa ja pulga lükkan vahukommiga tulle, kus ma seda paar sekundit keerutan. Musta kooriku võtan vahukommi pealt ära ja pakun seda oma provokaatorile. Tema kirtsutab ainult nina ja ütleb, et ma sööksin seda ise. „Liiga kuum on,“ vastan ma ja viskan kõrbend kesta lõkkesse. „Fuik, mis kärsahais,“ ütleb teine. „Kui ei meeldi, mine minema,“ vastan talle, tehes muretut nägu ja proovides huuleotstega vahukommi poolsulanud sisu pulga otsast napsata. „Võib-olla sa peaksid ise minema minema, kui keegi sind siia ei taha,“ vastab tema. Mu süda prõmmib meeletult, aga ma proovin ainult tulikuuma vahukommikesta pulga otsast hammustada ja ütlen: „Ai, kui kuum on,“ kui see mu keelt kõrvetab, ja loodan, et keegi mulle kallale ei karga ja et nad kogu asja unustavad.
*
Nad ei mõistnud mind, kui ma ütlesin, et mul on telgis kaks vaba kohta. See oli minu enda rumalus, kui ma ütlesin, et üksi hakkab suures telgis külm. Tulnud mulle telki seltsiliseks kes iganes, mul sellest ükstapuha. Tore oleks seltsis uinuda, võib-olla juttugi rääkida. Nüüd on narr ja kõle üksinda siin suures telgis. Tuhka mul sellest! Vaat, kui palju ruumi mul on. Kui ma poleks vaid ütelnud, et üksinda on suures telgis külm. Pigem vastupidi just: väikses telgis kambakesi on umbne ja palav. Ma juba kuulen, kuidas nad avavad oma telgiukse, et värsket õhku sisse lasta, ja nende lämbuvad naerukuginad ei lase mul rahulikult magada. Mulle tundub, et kõik lõbusad inimesed peavad rumalad olema. Muudmoodi pole see võimalik. Mul on enda pärast vastik, meenutades seda haledat irvet, mida ma oma näol tundsin, kui nad püüdsid mind kõrbenud vahukommi sööma sundida. Leekide soojusest hõõgavaid põskesid ja suitsust kipitavaid silmi. Nad ei teadnud, et mul läksid silmad vesiseks suitsust, mitte nõrkusest. Oleks ma siis silmad kinni pigistanud, veerenuks mu põske mööda alla pisar, aga suitsust, mitte sellest, et ma ennast väljaheidetuna tundsin. Kalle pani silmad kinni, kui ta lõkke ääres kitarri mängis ja laulis. Ta hääles oli nõnda palju tunnet ja ta laulusõnad tulid pimedas mu ette pildina. Ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on, et Kalle lauldes silmad sulges. Kui ma püüan silmad sulgeda ja ümisen, siis mulle tuleb meeleliigutusest klomp kurku ja hääl tahab kinni jääda. Kuidas ma alles laulaksin oma südame laulu ja nad vaataksid mind imetlevalt ning nende seeski tärkaks samasugune laul. Ja Minna vaataks mind imetluses. Nüüd ei ole veel liiga hilja, et ta mulle oma tundeid avaldaks. Pärast sellist laulu, nagu ma ennast kinnisilmi laulmas kujutlen, ei jääks mul julgusest puudu, vaid ma avaldaks Minnale oma tundeid ja tema vastaks samaga. Ma nõjatuksin oma kitarrile ja ta küünitaks mu poole. Ja ma jääksin tema juurde nii heas kui halvas, ealeski lahti laskmata. Ka siis, kui ta vanas eas vähki põeb ja sureb. Ma oleks lõpuni tema kõrval. Või raviksin ta oma armastusega terveks. Tal on lina pea ümber seotud ja ta on kuivetunud, aga mina olen tema kõrval ja lükkan tema ratastooli. Üteldakse, et see või teine võitles vähiga. Üteldakse, et ta ei andnud alla, üteldakse, et tema võitles lõpuni. Kas siis nii ongi, et vähk on lihtsalt võitlus, mille sa kas võidad või kaotad? Ja ellujäämine on lihtsalt tahte küsimus? Sel juhul ei annaks mina küll eluilmas alla. Ma paneksin igal hetkel viimse jõuraasuni vastu ja see viimne jõuraas ei tuleks kunagi kätte, sest ma tean, et iga hetk on elu ja surma küsimus, ning minu ees avanevad otsatud jõuvarud. Ka kõige raskemas masenduses ja meeleheites vastaksin ma alati surmale eitavalt ning tõrjuksin ta tagasi. Ent milleks kõnelda tinglikult? Mina ütlen alati surmale ei. Tänasest päevast alates ei anna mina mitte kunagi surmale alla. Öeldakse, et suremine on paratamatu. Öeldakse, et see seob kõiki elusaid ühte. Aga mina ütlen, et paratamatu on hoopis surmale alla vanduda. Või õigemini, oli siiamaani, sest tänasest päevast on esimene surematu maailmasse sündinud. Millist väge see otsus mulle annab! Kas see ongi üks neid hetki, kus ma otsustan midagi elumuutvat, ja see tõstab mind täiesti uuele tasemele? Ja miks ainult mind? Kas see pole mitte üks neid otsuseid, mis muudab kogu inimühiskonna senist kurssi? Milline tunne see on! Tänasest peale teen ma iga päev ühe elumuutva otsuse. Või ei! Ma pühendun sellele ühele. Tänasest alates otsustan ma iga päev mitte kunagi surmale alla vanduda ja elada igavesti. Just nimelt! Küllap on varemgi otsustanud üks või teine surematuse kasuks, aga lõpuks ikka alla vandunud. Mina otsustan iga päev, iga tund, iga minut – keegi krabistab telgi uksel.
„Oled sa siin üksi?“ kuulen Kalle häält küsimas.
„Jaa,“ vastan talle.
„Kas ma võin sisse tulla?“
„Tule! Siin on ruumi küllaga.“
Ta avab telgiukse küllalt, et oma pea sisse pista, ja näeb veidi koomiline välja, nagu kehata pea hõljuks mu ees õhus.
„No tšau!“ ütleb ta.
„Tšau!“
„Kuidas läheb?“
„Hästi. Kas sa ei tahtnud sisse tulla?“
„Aitäh! Nii on hästi. No kuidas läheb?“
„Hästi, sa juba-“
„Ma juba küsisin seda, õigus. Mis sul siin on? Oh, mis noos. Kas ma võin ka midagi saada?“
„Jaa, mis sa soovid? Mul on Snickersit, Marsi, Skittlesit, präänikuid, Coca-Colat, popcorn’i, soolaga ja võiga, Piraadi rõngaid…“
„Sul on siin ju terve peolaud. Mina valisin vist vale telgi.“
„Sa võid siia tulla, kui sa tahad.“
„Aah, pole midagi. Ma olen juba lahti pakitud. Aga kas ma ühe prääniku saaksin?“
„Jaa, palun! Võid rohkem ka võtta, kui sa tahad.“
„Ei, aitäh! Ühest piisab,“ ta pistab selle omale hammaste vahele, aga ampsu ei võta.
„Tahad sa veel midagi? Marsi, Cocat, krõpsu?“
„Ei ole vaja, mul on hambad juba pestud,“ ütleb ta, võtnud prääniku suust välja ja pistnud selle taskusse. Sellel olid hambajäljed ja tume ilane rant nende ümber. Sealt, kust ta käsi läbi ukse tuli, puhub veidi jahedat õhku sisse ja ma tunnen nüüd, et mu rind ja kael on higised. Kas see on sääsk, kes sisse lendas?
„Kuidas muidu? Ma juba küsisin,“ ta jätkab, tahaks nagu millegagi pihta hakata. „Kuule, ma tahtsin sellest rääkida, mis seal lõkke ääres juhtus. Ega sa ei arva, et keegi sulle midagi halba tahab?“
„Ei.“
„Mis siis juhtus?“
Aeg muutub järsku talumatult aeglaseks ja ma tunnen ennast oma telgis süüdlase ja vangina ja suur hõljuv pea mõistab minu üle kohut ja ma vihkan seda, et ma ei suuda talle vastata, ja seda, et ma kehitan oma õlgu ja ei julge talle silma vaadata. Mul võiks olla küllalt mune, et öelda, mis ma mõtlen.
„Pole vaja siis teiste üle naerda kogu aeg.“
„Sa arvad, et ta naeris sinu üle?“
„Ma tean, et naeris.“
„Kuidas sa seda tead? Kas ta ütles sulle?“
„Ei.“
„Kuidas sa tead siis?“
„Ta vaatas minu poole.“
„Ta vaatas sinu poole, kui ta naeris?“
Ongi sääsk, ma tunnen teda kaela peal, aga kui ma teda löön, siis mu käsi vääratab ja ma taban ennast käeseljaga vastu lõuga. Kalle saab sest indu, et jätkata.
„Vahel vaatavad inimesed, et näha, kas teised ka naeravad. Näiteks kui ma räägin nalja ja inimesed naeravad ja mulle keegi meeldib, siis ma vaatan ikka tema poole, kas tema ka naerab. Või kui ma nalja kuulen ja naeran, siis ma vaatan tema poole. Naermine on mõnus. Sulle meeldivad ka ju naljad? Onju?“
„Jah.“
„Mis jah?“
Ma vihkan seda.
„Meeldivad küll naljad.“
„No näed. Ja Minnale meeldivad naljad.“
Aga seest läheb kergemaks.
„Aga mina arvan, et oleks hea, kui te omavahel ära lepiksite. Mis sa arvad? Kas sa arvad, et sa võiksid temalt andeks paluda? Kuidas oleks see, kui mina räägin Minnaga ja selgitan talle ära, et te saite lihtsalt teineteisest valesti aru ja sa oled valmis temalt vabandust paluma, ja te lepite ära. Kuidas see sulle sobib?“
„Sobib.“
„Väga hästi. Sa oled tubli mees.“
„Aitäh…“
„Kuidas muidu?“
„Hästi.“
„Väga hästi. Noh, head ööd siis! Näeme hommikul.“
„Head ööd!“
„Kuule, Kalle.” Ta on juba läinud… „Kalle!“
„Jaa, mis on?“
„Mis sa arvad, kas Minna vaatas mind… kas ma meeldin talle?“
„Ma arvan, et kui te kenasti ära lepite, siis te võite sõbrad olla küll.“
„Sa ütlesid, et kui sa kedagi naerdes vaatad, siis ta meeldib sulle.“
Ma ei näe läbi telgiukse, kas ta on veel siin või juba lahkunud.
„Nii?“
„Kas sa arvad, et Minna vaatas mind, sest ma meeldin talle?“
„Ma ei tea… mis sina arvad? Võib-olla, ikka võib olla. Muidu on tüdrukud ikka endast veidi vanemaid poisse vaadanud. Või omavanuseid. Sina oled tast vist paar aastat noorem?“
„Üksteist kuud.“
„Suur mees juba. Kuule, räägime sellest homme? Mul on juba uni silmades,“ ta simuleerib haigutust. „Sobib see sulle?“
„Olgu, sobib küll.“
„Noh, head ööd siis!“
„Head ööd!“
Ja nii jääbki, ma kuulen veel, kuidas ta teise telgi lukku tõmbab ja kellegagi midagi räägib. See on Minna ja keegi veel. Nad jäävad ootuselevuses kuulama, mis Kallel on neile ütelda, aga Kalle ütleb, et ta räägib homme. Midagi seesugust. Kõik need kommid ja krõpsud tunduvad nüüd nii rõhuvalt tobedad ja ma pillun need oma telki laiali. Kõik need kommid ja unistused, mul on siuke tunne, et ma lämbun kohe surnuks, ja ma ei taha homme hommikul enam ärgata ega Kallet ega Minnat näha ega üldse kedagi, ma tahan lihtsalt maa alla vajuda ja kujutan ette, kuidas telk mu ümber minuga kaasa tuleb, ja surun oma näo magamiskotti, et nemad ei kuuleks minu nuukseid.
Gustav Nikopensius (30): “Ma uurin kurjust kaastundliku pilguga. Ehk on meile sellest kasu.”
