Vaidlus
Kevadest saadik laseb elutoanurgas lagi läbi. Ammu enam ei taha ilmateadet vaadata — saagu, mis saab, veel on suvi ja öö läbi valge ja noh, ei pea õhutamiseks neid neetud topeltraame akendelt võtma ja kuuri alla viima. Nimelt on ilmataadi inimvaen juba nii kaugele jõudnud, et lakke tahab auk pehkida ja taevast näidata. Vesine lumi oli märtsi paiku tüki eterniiti endaga peenrasse tõmmanud ja keegi pole veel sellega tegelemist oma päevakavva pannud. Nii ilus suvi on, et võib, või lausa peab ära unustama, et maailm vahel ka pahatahtlik paik olla tahab.
Elutoanurgas seisab vanaema raamaturiiul: ilus, vineerkattega ja vettib ilmateate kaupa. Riiuli vineerkate peab veel kenasti vastu, kenaminigi kui igavikunimeline eterniit peenras, ent vähem on suvevihm halastanud vanaema lemmikkirjaniku raamatutele riiulil, mis eelneva tolmukogumise asemel nüüd niiskust hoiavad.
Ja seda me vaatamegi, juba mõnda aega, mina ja kirjanik. Seda, mis nägu on tema poliitilised novellikogud, absurdikirjanduse tüvitekstid ja Siberi memuaarid. Ja kõik teised, teda on mitu riiulivahet. Kogutud teoseid ja novelle, romaane ja luulet, mõtteterasid ja stsenaariume. Läbisegi parimad lood, mis vast eales kirjutatud, ja raamatud, mida vaevu lugeda kannatab. Ja kõik hallitavad otsast, tema esikteos on otsustanud lausa pööningult pudenenud seemneid enda seljas idandama hakata ja valitud teoste teine köide näeb välja, nagu tema pehkinud kaaned oleksid hiiresöödaks jäetud.
Kirjanik küsib, miks ma sellel kõigel juhtuda lasen, kas mind ei huvita, kas ma pole mitte öelnud, et tema tehaseelu juttudest paremaid lugusid annab ikka otsida. Ma istun pleekinud tugitoolis ja hingan mõnda aega rahumeeli hallituselõhna, kirjanik kopitusehaisulisel tumbal käsipõsakil laeaugu kaudu pilvi vahtimas. Ütlen kirjanikule, et muidugi mind huvitab, huvitab lausa sama palju kui kõik muud maailma asjad või natuke rohkemgi, aga ega see midagi ei tähenda.
Kirjanik puurib pilgu päikesesse ja küsib, miks. Miks ma siis midagi peale ei hakka, küsib ta, et see neetud eterniiditükk on ju ikka peenras olemas ja terve puha. Mina vastan talle, et nüüd on ammu hilja. Tehasekirjeldused ja kogutud teosed ja, jumal tänatud, ka need jubedad novellid igavesest armastusest ei sõltu enam ei minust ega temast, ütlen, et need on antud aja hoolde. Nüüd loeb hallitus neid modernismikamaraid ja mõtleb samuti, et igavene pask. Ja kui hiired suvatsevad halastada, jääb mõni mõttetera tulevastele põlvedele. Kirjanik pomiseb, et vähemalt pole trükivärv neile hiirtele ühestki otsast kasulik. Mina vastan, et vahest on, vahest on nende kõhtudes meie teadmata kasututest tiitellehtedest ajatud haikud kokku juhtunud ja varsti need seeditakse, inimkonnale jäävad kadunuks, ent jumala palge ees saavad hiired kirjanikukuulsuse ja Nobeli preemia. Aga ometigi palun ma kirjaniku käest vabandust, et ma midagi teinud pole. Et mind huvitab natuke rohkemgi kui kõik ülejäänud maailma asjad, aga ma ei suuda sellest hoolimata midagi ette võtta.
Kirjanik ühmab, vist vabandust vastu võttes, tõuseb ja silitab raamatuselgasid. Paari hetke möödudes, mille jooksul mina võimalust kasutades nina urgitsen, nendib kirjanik, et ta ei tea, mis tunne on olla hallitusseen ega veeaur, veel vähem midagi nii keerulist kui seeme või karihiir. Inimene, seda küll, kirjanik ja poliitik ja rikastusvabriku tehniline juhataja. Aga ükski neist ametitest ei aita tal aru saada, kas hallitusel on vaja tema raamatuid rohkem süüa kui inimestel neid lugeda. Ma lohutan teda, et ma ei tea seni ühelegi maailma küsimusele vastust, ent ta ei pane mind tähelegi ja jätkab: ei ole lihtne hallitusele alla jääda. Ütlen, et pealegi jääb ta alla ka hiirtele ja ilmale ja katusekonstruktsioonile ja suvele ja võib-olla isegi jumalale, ajale ja loodusseadustele, mis teeb võitluse üsna ebavõrdseks, ja norigu nad järgmine kord mõne parajama vastasega.
Mulle hakkab tasapisi tunduma, et enne sügist kirjanik siit elutoast ei lahku ja siis ka vaid seetõttu, et katuseaugust tuleb karm tuuletõmme ja ta on selliseks külmetamiseks liiga vana. Seisku ta siis, vaadaku, kuidas maailm ta mõtteid sööb, vahel häid ja halbu võrdselt, vahel vaid halba järades. Ega maailm loll pole, et ta parimaid palu magustoiduks jätta ei taha, oi kui hästi kunstmuinasjutud maitsema hakkavad, nagu sefiiritort või emaarmastus. Tõusen, toon kirjanikule tugitooli pleedi valmis ja panen kannutäie teed hakkama – pärnaõit, see on vast närvidele hea. Las istub ja vahib. Mina lähen vaatan, kui ilusaks ja pikaks umbrohi mu peenardes sirgunud on. Võib-olla magan kasvuhoones ja saan kuumarabanduse, siis kan-na—tan jälle kirjanikuga elutoas istuda, talle tuleks selts kasuks. Või lähen ja astun hoopis mõne teravama kruusakivi jalga.
Sügisel läheb külmaks ja niiskeks, kirjanik istub edasi ja vaatab, kuidas ma Jakob Hurda kõnede ja Rumeenia kirjandusklassikaga meile hommikukohvi jaoks pliiti kütan. Hurt võtab paremini tuld, seda olen viimasel ajal voodis lugenud ja vahel ärgates teki vahelt kortsuspidi leidnud, pole nii niiske kui riiuliraamatud. Iga päev loen ärkamisuimas paar lehekülge, ühe kõne jagu, tirin need siis välja ja pistan ahjusuhu. Rumeenia kirjandust ei viitsi lugeda, mis nad ikka minu elu kohta öelda oskavad. Õunad on valmis, korjan neid ja toon kirjanikule, kes seletab, et nooruses võis ta ühes päevas sada õuna ära süüa. Küsin, miks ükski inimene päevas sada õuna süüa tahaks. Ta nähvab, et kohe näha, kes meist Siberis pole käinud. Põletan kohvikannuga pöidla sisekülje nii pahasti ära, et mitu järgmist päeva elan vasakukäelisena. Kohe näha, et ma ei elaks Siberit ülegi.
Talvel läheb veel külmemaks ja veel niiskemaks. Kirjaniku raamaturiiul jäätub lumiseks känkraks. Kui mõnda raamatut sealt aeg-ajalt sirvida tahan, siis pean tolle enne pliidiserva peale sulama panema. Korra unustasin ära, mis paberipahna ma pliidile vedelema jätsin, siis kütsin sellega ja terve jaanuarikuu kirjanik mossitas ning keeldus minuga rääkimast. Keerasin end teki sisse ja mossitasin temaga võidu, mõtlesin sellele, kuidas suvel oleks võinud eterniidi tagasi katusele vinnata. Oleks on paha poiss. Järgmine suvi, järgmine… küll ma siis alles teen. Kõike teen! Peenraid rohin, kraave kaevan, katust parandan, raamatuid loen, raamatuid kuivatan ja tuulutan, teen puidulaaste tulehakatiseks, siis ei pea Hurta põletama… No selleks ajaks on Hurda kõned otsas. Palju teda ikka kõnelema kutsuti. Pole aru saanud, äkki osa on oma lõbuks kirjutatud. Kirjanik mõtleb ka minuga võidu, aga kui ma kõrva ta pomiseva suu juurde panen, ei suuda ma uusi mõtteid sealt välja sõeluda. Aina asjad, mida tema ja kõik teised juba ammusest ajast öelnud on. Võib-olla liigse mossitamise sümptom.
Kardan, et kirjaniku jalad valutavad, ta on juba nii vana, et ei kannata miinuskraadide käes elada. Aga välja ta seda ei näita, sest ta on ikkagi Siberis käinud.
Kevade tulles, kui eterniitplaadi all känguvad päikesevaegusest lumikellukese idud, on kirjaniku jalad ja sõrmed võtnud gangreen, neid on täitsa raske tugitooli pseudokülluslikust brokaadist eristada, kaota või kogemata mõni jäsemetükk istmepadja alla. Hommikuti, kui päikesesoojast rõõmustavad linnud lobisema hakkavad, laulab ka kirjanik. Linnulaulu ta ei oska, aga isamaalisi laule küll. Oma poliitikupäevadest. Ja mõnda siberieestlaste itku. Päris päikesetõusul alustab hümniga, loojanguks on jõudnud millegi lõbusamani, nagu „Ärgake, Baltimaad“, mida ta oskab ka nii läti kui leedu keeles laulda. Linnud kogunevad katuseaugu äärtele kuulama.
Viimase sulaga, kui raamaturiiul on jäävaba ja raamatutest saanud niiske paberimass, millest vaid arheoloogid sõnu leida suudaksid, kirjanik sureb. Ma matan ta koos tugitooliga, sest nüüdseks on kirjanik tooliga täielikult ühte sulanud ja ma ei viitsi tema tükke sealt välja nokkida. Riiuli matan koos kirjanikuga, sest sellega pole mul midagi peale hakata. Matustele tuleb sadu inimesi, nad ei mahu minu õuele äragi, ja ka inimesed laulavad, viisis ega sõnades ei oska nad küll kokku leppida, sest ainus laul, mida kõik teavad, on „Õnne soovime sul!“ ja seda matustel laulda ei sobi. Kõik nad laulavad see-eest ennastunustavalt, ka need, kes ammu laulnud pole. Mõned mäletavad vaevu ainsatki sõna, mida kirjanik on kirjutanud, aga ümin mattub nuttu ja nutt üminasse, kõik leinavad, et leinata, ja roogivad südame tühjaks, matavad kirjanikuga oma noorust, pargipinkidel pähe õpitud luuletusi ja suuri ülevaid tundeid, esimesi ja viimaseid armastusi, kevadeid-suvesid-sügiseid-talvi unelaulude ja raadiohittide saatel. Eterniidi vinnan sadade külaliste tulekuks katusele. Paari nädala pärast kasvavad selle asemel peenras juba maikellukesed.
Unejutt näidendist „Nälg“
Mari oli juba nii vana, et tema jalad enam metsatuka piirist kaugemale ei kandnud, seega leiba tõi majja pool sajandit noorem poeg Jüri. Jüri oli alati püsimatu poiss olnud: kui ühe käega riita ladus, siis teisega alati kuklas pesitsevaid mõtteid kratsis või pükse paikas; kui sääred viisid tööle, siis varbad viisid linna; kui süda õhkas rõõmust, siis kopsud kurja aimasid. Päris igapäevasel palgatööl Jüri seetõttu käia ei saanud, sest kui pea või neerud juba uitama läksid, oli Jüri varsti kogu täiega niidule hiiri otsima või pajudest hobusekujusid painutama uidanud.
Juhutööde peale oli Jüri seevastu mihkel, kuigi ajas tööd vahel meelega keerulisemaks, et keha ja mõistus lõpuni asja juures püsiksid. Sealt tuli ka tema rahvasuine nimi – kui palutud kuuri asemel said töömehelt hoopis mitme-setme võlvikuga kabeli või avastasid, et mootorsaag laulab tööle pannes „Kungla rahvast“, ja imestusega „Püha müristus!“ või „Bože moi!“ hüüatasid, siis võisid kindel olla, et töö on Püha Jüri tehtud. Mootorsaed ja muud tehnikaimed, traktorid ja lüpsimasinad meeldisid Pühale Jürile väga, sest neisse oli nii palju pisikesi vidinaid peidetud, et kohe kui mõni põrandalaudade vahele kadus, mida juhtus tihti, tuli uus meisterdada ja siis sai sinna igasugu vigureid lisada, mutritele luuletusi graveerida ja poltidele pardipoegi joonistada. Ja tihti ei pandud vigureid pisikestel mutritel-poltidel tähelegi ning Jüri ei saanudki pragada.
Nõnda see Jüri töö käis: kõndis metsast külla, uitas ringi ja nokitses siin-seal omavoliliselt, kuniks keegi abikätt vajas ja Jüri, paar kopikat või terve rubla taskusse auku põletamas, ema juurde koju sai minna.
Aga vahel suutis maailm nii harmooniliselt tolle väikese külakese ümber keerelda, et midagi polnudki katki ja millestki puudust ei tuntud – siis polnud Jüril ei tööd ega raha. Üks säärane aasta oli 1979, mitte nii kehv kui sõja aegu, ent sõjatsi oli vähemalt parandamist vajavat igas majas rohkem kui tervet. Mari proovis rohkem kartuleid maha panna, proovis lisakoti kaalikat kasvatada, ent mets hiilis maja ligi ning ei tahtnud rohkemat maad Marile loovutada, kui juba andnud oli. Ja Jüri, sindrinahk, ei tahtnud metsaga tülli minna ja päikesevalgust juurde raiuda – tuligi nälg majja.
Kes tõelist nälga on tundnud – sellist, et mitu nädalat vaid pisukest hamba alla on pandud ja juba mitmendat päeva vaid õhku ja armastust süüa saab –, teab, et tõeline nälg ei valuta kõhus ega peas, vaid lõualuus, mis hommikust õhtusse tuikab, nagu hambad oleksid seismisest kangeks läinud, justkui talvisest konutamisest valusad jäsemed, millest hiline pime tuul läbi tõmbab. Nälg võttis juba nägemise ja mõtlemise, kui Mari ühel õhtul üle hoovi silkavat jänest nähes jooksu pani, jalad tuhatnelja läbi lepavõsa murdmas ja endalegi ootamatult, jänes hambus, peatselt kännu peale istuma jäi, kondid hamba all ragisemas, sest see hambavalu on hoopis hundinälg, mis inimloomale kihvu kasvatab. Ja tol nälja-aastal tõigi Mari toidu majja, küll jäneseid, küll oravaid, paar metskitse ja ühe kevadise põdramullikagi, mille nahast Jüri toreda teekannusoojendaja ja neli paari küünarnukini ulatuvaid käpikuid õmbles.
Sellest ajast hakkas Maril ja Jüril üsna hästi minema, soolatud lihast jätkus lausa Jürile küla peal laiali jagamiseks ja Maril oli jälle jaksu kevaditi-suviti ilupeenarde ja õunapuuaia kallal nokitseda. Jüri õmblustöö oli samuti tollest saati nii viljakas, et toonekured tundusid koos lastega ümbruskonna emadele ka hirvenahkseid imikukombekaid ukselävele toovat ja Toonela teele läinutele leevikesesulgedega ehitud karukarvseid surilinu peale laotasid. Nimelt ei suutnud Mari päris alati hundinäljani küündida – vahel oli nälg ikka, aga natuke väiksem, siis sai Marist kärbseid nokkiv kägu või tihaseid näriv kass, ja Jüril oli vaja igasugu tiivasulgi ja kärbsesilmalitreid ära kasutada, mistõttu ta ainult pidupäevarüüsid õmbles. Olgu sünd või surm, tal vahet polnud. Ja otseloomulikult nokitses Jüri samal ajal külavahetöid teha, korra sai isegi suure viadukti juures käed külge panna – oi, kuidas autod seal siis päevad läbi mürasid tema püstitatud roosade-lilleliste liiklusmärkide vahel. Autojuhtidel oli uute salalike piktogrammidega põnev – ega Jüri ise ka ei teadnud, kas ta tahtis, et autod peatuksid või kiirendaksid või lihtsalt võimalikult palju metskitsi alla ajaksid.
Jüri kõige pikemaks ja tähtsamaks tööks ei osutunud aga ei viadukt ega surilinad ega mootorsaemuusika. Kaheksakümnendate lõpus jäi külas leseks mees, kes polnud suutnud oma haiget naist toita: jalgadel olid tal veenilaiendid ja kopsudes köha, ta ei suutnud nii kaua poejärjekorraski seista, et leiva kätte saaks. Pärast matuseid nuttis ta päevad läbi köögipõrandal. Kui Jüri sellest kuulis, asus ta ametisse, vaesele lesele võimalikult ilusat nutukööki meisterdama. Viimane tegi nüüd päevad läbi patukahetsusest süüa ja toitis terve küla näljaseid – kõik andsid mõne juurika, et ühepajatoitu panna, ja mõni noorem ning tervem sai poest leivagi kätte. Jüri tõi konte leeme jaoks ja liha paksu jaoks, ent pärast paari söögitegu oli ta proovinud juba ära porgandite, sibulate ja kartulite hakkimise ning igavus kannustas ta leseaia savist kõigile näljastele põnevamaid supikausse vormima: osa oli päikese- ja osa kuukujulised, oli seal lilli ja kiile ja pikasabalisi hiiri.
Oi, ja kuidas ta siis hoogu läks! Vaene lesk ei saanud Jüri-poissi enam oma köögist välja, aga ega ta väga ei proovinud ka – nutmine läheb meelest, kui keegi iga paari tunni tagant sulle uue supikausi teeb ja see veel pealekauba sihuke naljavigur on. Kui supikausse juba saja kanti oli ja mõtted maailmast otsa saanud, võttis Jüri järgemööda ette söögiriistad, kulbid, potid, pannid, valas neile malm-ornamente ja meisterdas alumiiniumist uusi. Kahvlid tulid kõige kentsakamad, sest Jüri arvas, et mida rohkem harusid, seda parem. Muidugi pidi ette võtma ka pliidi ja ahju, mis sellisest kahlist said, et ka tsaar kade oleks. Iga kahliruudu pealt vaatas vastu üks kõige ilusamatest vaadetest, mida Jüri näinud oli, sinna olid püütud lapsepõlve kassipojad ja kingupealne udu ja rehvipõlemistoss ja naeruhoos põsed. Kogu seda ilu jälgis lese uus tapeet, mis ajaleheväljalõigetega justkui kiriku viimse kohtupäeva pilti matkis, kogu teadaolev Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi elanikkond kenasti peal. Oli staarlüpsja Leida Peips, kirjanikud ja estraadistaarid, paar Andrei Gromõkot, emasid ja põlevkivikaevandajaid, kalureid ja kosmopoliite. Ja kuna Jüri viimast Alla Pugatšovat seinale kleepides mõistis, et see ta elutöö oli olnud, suri mees rahulikult ja vähimagi vastupanuta paar päeva pärast seda, kui kirsiks tordil lese uhiuuele söögilauale lillebuketi oli komponeerinud.
Mari, pesnud Jüri keha ja ta väärilisse, traatpitsristiga kalmu matnud, sirutas välja oma toonekuretiivad ja hakkas, Jüri hing noka vahel, maailma ääre poole lendama. See oli nii kaugel, et poole peal kadus jaks, ja Mari poetas Jüri hinge küla teises otsas katlamaja korstnasse, kui sinna tiibu puhkama jäi. Ja sindrinahk, enam kätte ei saanud, Jüri hingele hakkas korsten meeldima.
Ilma Jürita oli Maril villand inimene olemisest. Ta oli nii vana, et keegi enam ei teadnudki Jüri metsatalus elavast emast, seega polnud ka keeruline kaduda. Mõned inimesed niikuinii juba rääkisid, et kuna Jüri nii Püha oli, siis pidi ta ilmselt keravälgust või tuuleiilist sündinud olema. Nii jättis Mari maha oma kotad ja vabariigiaegsed Postimehed, jättis maha Jüri haua ja oma õunapuuaia, jättis ja ei vaadanud tagasi, lasi katusel läbi lasta ega pannudki tilkadele ämbrit alla, lasi hiirtel kõik hoidised ära süüa ja oma voodis magada. Kuna Mari inimene ei tahtnud olla, jäigi ta toonekureks ning nõnda möödus palju aastaid.
Nende pikkade-pikkade aastate jooksul nägi Mari erinevate rahatähtede tulekut ja minekut inimeste näppude vahel, nägi paari maja külla juurde kerkimas ja palju maju elamiskõlbmatuks lagunemas, terved maanteed kasvasid võssa ja põllud jäid sööti. Nii mõnigi Jüri mootorsaag oli tükkideks lagunenud, kuur põlema läinud ja supikauss kildudeks purunenud. Lesk oli vabariigi tulles jooma kukkunud, suppi keetis ikka ja see polnud vähem maitsev, aga vabal ajal tegeles ta nüüd nutmise asemel poe ees istumise ja lällamisega. Mari istus vahel poe vastas kõrtsi katusel ja kuulas, kuidas ta oma igapäevast kõnet pidas.
„Tühisuste tühisus,“ kuulutas ta, „tühisuste tühisus, kõik on tühine! Mis kasu on inimesel kogu oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all? Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti. Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb. Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku. Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha. Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast. Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda „Vaata, see on uus!“? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid. Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.“
Inimesed kõndisid paar korda päevas mööda ja neile meeldis seda kuulata, nagu neile meeldis ka heasüdamlik lesk, isegi kui ta oli hakanud üha hullemini haisema ja tema Jüri õmmeldud mägrakuub hallitas ühest varrukast, mis pihus soojeneva õllepudeliga tavaliselt lompi rippu oli lastud. Ja ometi tundis Mari tuult oma tiivasulgedel ning igal hommikul ärkas ta elektriposti otsas esimese sudu lõhna peale ja see meeldis talle. Ta päevatöö oli vaeste lävepakkudele autoteedelt leitud sentide tassimine ja meelelahutuseks seadis ta metsa all nõgesetaimi kalasabapalmikutesse. Oli see tühine, tühisuste tühisus? Ta proovis aeg-ajalt ka lese tuju tõsta, püüdis tema aiast hiiri ja sidus need sabapidi räästa külge, kus nende kondid tormides klõbisesid, aga lesk ei osanud muud ette võtta, kui end surnuks juua.
Kui maohaavandid või veenilaiendid või tühi süda ka lese lõpuks õndsa näoga voodisse koolma viisid, nuttis Mari tema voodipeatsis, sest suur kurbus oli tema taas inimeseks teinud. Pikka aega kasutamata inimkeha oli varnas seistes nõnda puhanud ja virgunud, et Mari taas üsna nooreks tütarlapseks oli saanud. Ja kui Mari lese majja pärast matuseidki jäi, arvas külarahvas, et ju mõni vennalaps linnast tulnud ja päritud majja elama asunud. Mari viskas oma uues elamises nii mõnegi Jüri tehtud supikausi puruks ja lese ostetud maitseainetega väetas õues peenart, sest ta oli näinud kõike, mis eales päikese all sündinud; ta oli mõistnud nii tarkust kui ka sõgedust ja ta oli õppinud viskama oma leivanuki lompi, et järgmisel päeval see taas leida ja hoopis vastutulijale pakkuda; ootama õnnetust sama palju kui õnne; ootama kaotamist ja otsimist; koguma kive, et neid tulevastel päevadel pilduda; ootama mootorsaagide ja supipottide ja katlamajade aegu; õppinud jätma valvamata tuult ja kartmata pilvi.
Elo Valner (22) aitab hädal härga kaevu ajada.
