väike tüdruk
õbluke, ent sitke
inglinäoline ja vandlihambuline
langes taevast allapoole
kedagi tal polnud ümber
pikka aega
täitsa üksi
läbi une kergelt muisates
käis paljajalu ringi mõisates
võttis nukrad enda hoole alla
natukene võõras kamber
kus ta täna magab
aga unes suljudes ei sega miski
ja mitte midagi tal pole ümber ka
ja metsa kohalt õnnes
hõisates „ma lendan“
ta langes järsku maa peale
langes vägistaja ohvriks
täitsa otse
aga mitte unes
ja vägistaja tõusis lendu
aga mitte unes
vägistaja võttis lapselt lennuvõime ära
aga mitte ainult
ta muutis lapse soolasambaks
muutis piibli enda järgi ümber
mitu korda
vägistaja ei jää süüdi
tüdruk ei jää süütuks
mitte kumbki mitte mingis võtmes
Paraloog
Kohtun Tallinna bussijaama suitsunurgas 60-aastase iseendaga ja küsin tavapärast vibutust käiku lastes tuld.
Ootan, kumb enne rääkima hakkab – kumb mina rääkima hakkab? Ja kumb mina ootab? Kumb mina ootan? Mõlemad… mõlemat.
Dialoog on juba kuskil olemas, aga mul on tunne, et selles viibib ka keegi vahemees.
Sellepärast ei julgegi kumbki alustada – kes siis vestlust alustab? Kolmandas isikus on muidugi kerge rääkida.
Alustab see, kes antud hetkel ,,rohkem mina“ on. Kelle antud hetkel? Kes andis?
Ärgem jäägem kinni lihtminevikku! Ega imperatiivi!
Igatahes.
Kuhu me jäimegi? Meie-vormi ka ei soovitata. Ega impersonaali.
Kõik on kadunud.
Suitsunurgast ei jää midagi järele.
Maailma pole.
Ajanihe rõhub ikka edasi.
Ja tagasi.
Lõpuks jääb algus.
Monoloog
– Häirekeskus! Mis juhtus?
– Ma sain kuuli õlga. Olen Viljandis Koidu tänav viisteist või selle kandis, jalutan Koidu tänaval praegu, tulge ruttu.
– Pappaba-papap-paa. Öelge uuesti: mis juhtus?
– Palun tulge!
– Vabandust, ma ei saanud praegu aru. Kuidas-
TUUT TUUT TUUT
Viljandis Koidu tänava nurga peal tulistati täna hommikul noort meest. Tulistaja ei ole teada ja politsei pressiesindaja juhtumit kommenteerida ei soovi.
Ei ole I
Ateist seisab taevaväravate taga
ja peab juba liftikõnet.
Aga ta ei tea, et ateiste keegi ei kuula.
Ta ei tea ka seda, et tuleb minna kitsast väravast.
Miks te arvate, et ta on mees?
Ta on naine.
„Ei ole maha lastud!
Ei ole lahti lastud!
Ei ole küüditatud!“ kõmab väravast.
„Ei ole, jah!
Kuidas ma siis surin?“
„Seda peate ise teadma.“
Väravast ilmub mitmejalgne kantsel
ja küsib:
„Kas teil on juba konfessioon?“
Ei ole… Tegelikult ei tea, mida see tähendab.
Niisiis ateist vaikib.
Kas tahate meile üle tulla?
Näe – siin on kirjas, et olite kristlane.“
„Praegu ka olen.“
„Jah? Nii napi palvetamisega?
Ainult ristimisest ei piisa.“
„Ma tahan olla kristlane.“
„Kristlaste kohad on kahjuks täis.
Valida on sufism ja judaism.“
Ateist ei saa jälle aru.
„Kas ma pean valima?“
„Ei pea.“
„Astuge räästooli ja öelge, kas teil on konfessioon,“ kõlab väravast.
„Ei ole.“
Järjekord talitub tavapäraselt: kristlased ärkavad üles, patused ja muud saadetakse igavesse unne.
Ei ole II
Mis siis päriselt saab nendest,
kes jäid Paradiisist välja,
viivuks väravahe tödisema
ja kaugenedes hõljusklema?
Alguses kaob keha.
Seda Jumal ju ei andnud.
Ateistidele.
Kuuendamal päeval Ta lõi ainult
vereleha.
Nautige!
Kaob inimese eeterkeha.
Kuni jääb alles südametunnistus.
See ongi see viimane vigur,
mis patustel ei kao.
See hüllib ilmaruumis ja kasvab.
Süämetunnistustest saavad süämepiinad.
Kõik heidavad kokku ja heietavad.
oleks-poleks
бы и не бы
olup olmadığı
skulle skulle inte
Taevalaotuses kõliseb hääletu süümehõljum.
See proovib elavaid hoiatada.
Südametunnistus karjub.
Aga elavad on liiga kaugel.
Enam pole vahet,
kas oled Kaljukits või kohitsetud jäär.
Kui kauaks olid lits…
On alles troposfäär!
siin igavesti süümepiinal puudub ots ja äär.
Daam kallis tualetis
Riia bussijaamas, Prāgas iela 1,
kust saab Praha bussi peale minna igaüks,
(kel normaalne pass),
sääl terminaalisid on kolmkend kolm…
kuuleb iga sulpsatust
üks daam, kes valvab vetsumaja ust (ta ees on kohvitass).
Õigemini reisifirma ja joogiautomaadi (mis kunagi ei tööta) vahel
töötab karm, kuid kaunis daam, kes
kuulab iga sulpsatust
Taas külastajad otsivad seal niheledes
neljakümmet senti, siin kaardiga ei saa…
„Nii putsis kallis pask!“
Paljud lähevad ära, sest pole sente… või on kiire.
„Ma tean, et kallis… vägagi kallis.“
„Kabiinide vabanemist ootab ainult kolm inimest – neiu,
miks te lõpuni ei kusnud?“ Seda on näha. Ja kuulda. Ja tunda.
Inimesed mõtlevad, et ma kuulan neid, kui nad vetsus on…
Jaa, ma kuulangi. Muidugi ma kuulan.
Täna on käinud üks sohver, zoofiil ja sommeljee –
selline asi juhtub reedeti. Kas täna on reede? Kuulame…
Njaa… Kuidagi menstruatsiooni lõpu hääl.
Palju venkareid.
Aga vähe alkoholi.
Ei… täna on neljapäev.
(Vaatan üle – ongi.)
Ma jätan kõik väga täpselt meelde – see naine käis aasta tagasi ka.
Seekord on õnneks ilma pojata,
kes keeldub vetsu minemast.
Seda ma ei luba – kes tuleb üle ukseläve, peab siin ennast kergendama.
Kasvõi pigistama jämesoolest kleepuvat Cheetose-krõpsu-sitttta
Poiss tahtis järsku vetsu minna, aga ema ei jätnud raha –
üks mu lemmikolukordi!
Ema karjus kabiinist: ,,Laske poiss vetsu!“
Mulle meeldib ka karjuda.
Karjusin: „40 SENTIMH!“
Aga tõsi – tualett on kuidagi kalliks saanud.
Tööpäev kestab 11 tundi – üheksasada sulpsatust – see on minu ajaühik.
Kalliks saanud ühik.
Jaak Ammon (28)
Mis mõtteid tekitab sinus luule ja mitmehäälsus – kas ja kuidas esimene teist võimaldab? Või vajub luuletekstis kõik paratamatult ühte ähmasesse ja ambivalentsesse kõnelejasse?
Pean selle huvitava küsimuse endale näidetega lahti seletama. Minu lemmikintervall on kvart ja lemmikvärsijalg daktül – kui hakata nimetatud meetrumiga luulet lugema, saan samal ajal oma peas kvarti kaasa ümiseda küll, saan isegi teksti kvardis lugeda. Kui soovida saadud laulu põnevamaks teha, on võimalik aeg-ajalt teisi noodikõrgusi ka sekka lasta. Nii et tegemist on vägagi võimaliku kombinatsiooniga! Lugejad kujutavad samuti luuleteksti ette, ainult et enda elukäigust lähtudes. Arvan, et osav luuletaja püüab oma tekstiga lugeja kinni ning juhatab ta järk-järgult lugeja enda sisse. Lugeja saab aru, kui luuletaja oma mõtteid ise ei usu.
Saan aru, et sul ilmub peagi luulekogu. Mida sooviksid selle koostamise kogemusest Värske Rõhu lugejate (ja noorte luuletajatega) jagada?
Jah, sel kevadel ilmub luulekogu „34. aprill“. Kogusin selleks enda kirjutatud luulevormis tekste ja ilmsiks tuli kolm kategooriat: rusuvad mõtted, erootilis-romantilised aated ja üks eklektiline liigitus tekkis veel. Kes loeb, saab teada kah! Valitud luule pärineb aastatest 2020–2025 – need on olnud nii minule kui ka maailmale klassikaliselt keerulised ning luulekogu žanrinimetus näib olevat parastav realism. Pidasin vajalikuks raamatuski kõik luuletused kolme kategooriasse jaotada – võimalik, et jätan tekstide värvid samaks, nagu nad mul käsikirjaski on. Tumesinised, punased ja rohelised.
Mõni kultuurisoovitus?
Alates veebruarist on võimalik vaatama minna Tartu Üliõpilasteatri absurdimuusikali „Doktor Valuson“, mis on lavastatud K. Tšukovski samanimelise poeemi põhjal – soovitan soojalt, aga mitte nõrganärvilistele! Lavastus käsitleb sõja mõttetust ja absurdseid võimuvõitlusi. Märtsi keskel toimub Viljandi baaris Konservatoorium ka luuleõhtu „Väljaelamisviis“: tule kohale ja lase luuletused endast välja. Võid publiku ette tuua kõik teemad, mis sind närvi ajavad, sulle muret teevad või mis on siiani igaks juhuks esitamata jäänud. Üritust toetab Euroopa Solidaarsuskorpus ning kohale tuleb ka üllatusesineja. Näksimist-joogipoolist pakutakse ka, vajaduse korral hüvitatakse ühistranspordipilet.
