Johanna Roos
„Tsükkel“
Kastani tänava kirjastus, 2025
Mind sügavalt kõnetav luule kipub kombineerima tarkust, intensiivsust ja labiilsust. Sõnadest konstrueeritud üleelusuurus, kõrgepinge, jahmatavus, nende vastandid. Säärane kvaliteet sõltub loomulikult teksti ümbritsevast kontekstist: maastik, kuhu tekst või kogu kukub, kas reageerib pingele, võnkub sellega kaasa või on hoobile tundetu. Teoste ja lugejate suhet vahendab kultuurimaastik. See annab meile märku, mis on väärtuslik ja mida tasub seega lugeda, aga samuti seda, millisel moel teosega suhestuda. Kultuurimaastik annab meile keele, millega täita meie ja teose vahele jäävat ruumi. Teosega kaasa tulnud raam või teiste tõlgendused võivad alternatiivsed kogemused lausa välistada. Aga see ei defineeri kunagi meie isiklikku kogemust.
Lana del Rey avaldas 2020. aastal oma esimese luulekogu. Loomulikult sai see küllusliku tähelepanu osaliseks, kuid vähem tekstide tõttu ja rohkem aktina, uudisena, üllatusena. Metatekst, st teose lugu, selle raamistus ja suhe kontekstiga, sõnad, mida öeldakse teose enda kohta ja sellest rääkides, jäävad domineerima, suhestuvad olevikuga nii tugevasti, et osad ja nende väärtus liiguvad tagaplaanile. „Tsükliga“ juhtus mul vist nii. Nägin päris korralikult vaeva, et suuta metsa asemel nii puid, põõsaid kui lindusid näha.
Aga metsast, see tähendab: menstruatsioonist. Ma olen feminist olnud juba 14 aastat. Juba eelpuberteetikueast mäletan päevade algamise ootamist. Et juba tuleksid! Tahan suur olla! Tahan teada, mis tunne on tampooni enda sisse lükata või sidet alla panna, krampide üle viriseda või äkitselt vihastada, kui hormoonid on üle võtnud.
Samuti mäletan momente varastest kahekümnendatest, mil päevadega seotud häbi ja praktiliste murede teemad aktiivselt õhus olid. Vast osalesin isegi veebidiskussioonides, vajutasin like postitustele, mis menstruatsiooni mõtestasid ja selle tabulisust kritiseerisid. Samal ajal tajusin seda muude patriarhaadist tulenevate probleemide kõrval marginaalsena, tähendusetuna, kohustuslikuna. Ja lõplikuna. Menstruatsioonitsüklil on oma algus ja lõpp. Päevad saavad ühel hetkel otsa, ja siis ei pea me enam nende pärast muretsema. Ei mul endal ega ühelgi sõbrannal ei olnud nii karme krampe või nii metsikut veritsemist, et see oleks meie igapäevaelusse oluliselt sekkunud.
Kõrvalpilku minu resigneerunud, äkki isegi kalestunud pilgule pakkus mulle sõbranna Kristen, kunagine ooperilaulja, praegune spirituaalne häälekoots, kes päevade ajal laubale veretriibu tõmbab ja kuu suunas tantsides palveid loeb. Kristen otsib pidevat ühendust enda kodustamata naiselikkusega, sisemise naisega, kes jookseb huntidega. Vere väljutamine ei ole tema jaoks banaalne kogemus, sellest on saanud põhjus regulaarselt tähistada, ta märgistab end ise ära, selle asemel, et märgistatud olemist ebakindlalt vältida. Kristen ühildab oma keha rütmid väliste rütmidega, süües enne päevasid palju rauarikkaid toite, päevade ajal rasvasemaid, peale päevasid kergemaid roogasid. Tema eeskujul proovisin kord ka oma elu veidi mensese järgi seada, vähemalt nii paljugi, et esimesel-teisel päeval juhe seinast välja tõmmata. Aga ma olen sellist sorti inimene, kellele meeldib raskeid, valusaid asju vastu tahtmist teha, lihtsalt et tõestada, et ma pole nõrguke.
Roos end tekstides vabatahtlikult verega kokku ei määri. Tema esikkogu „Tsükkel“ ei romantiseeri veritsemist, ei tundu püksist leidvat vastuseid metafüüsilistele küsimustele, isegi kui ta neid tekstist leida püüab: „vahin niiskeid näpuotsi / otsin hüübinud / punase vahelt / oma isikumustrit // aga küünte all konutavad / elamata elud“ (lk 8). Lüüriline mina sunnitakse hüübinud punasega igal kuul kontakti, ta püüab verest mingit tähendust otsida, kuid sealt vaatab vastu ainult pettumus. Ta soovib leida enda individuaalsuse keset, kuid kohtub… sellega, mis oleks võinud olla? Sellega, mis iseenda otsuse tagajärjel ära jäi? Pettumuse maitse jääb suhu igal juhul.
Mõtteainet andsid ka read: „ei mus mõlemad on pärani olen / tuuletõmbekoridor punane / tuluke vilkumas olen üürgav / sisevihakõnesireen“ (lk 11). Roos kasutab vere värvi viha kujundlikustamiseks, mõlemast otsast lahtise punaste seintega koridori kujund mõjub kõige paremas mõttes ekstreemselt, kuid selle mastaapsusele tõmbab vee peale tekstimaailma koheselt ahendav nunnutava kõlaga tuluke. Üürgav sobib teksti mu meelest hästi, kuid sisevihakõnesireeni kalambuurilisus, monotoonsus ja teksti voolavust takistav konstruktsioon mõjub pigem naljakalt kui traagiliselt. Leheküljel 22 leiab aset midagi sarnast: „jäin kinni / kehavihkamiseihavihataha“, samuti siin: „punastasin kui taipasin stigma tuleb minu seest muudkui niriseb olen stigmatootmismasin mida välja ei saa lülitada“ (lk 54). Teksti esimene pool annab kätte pigem animistliku kujundiilma: vaibale jäetakse märk, küütlevate silmadega pihib laip, luulemina viskleb, hõõrub, ajab jalgu harki… Luuletus asetab meid räpase, kehaliselt tajuva, volatiilse maailma ja konverentsikeskkonna ristmikule: milline rikkaliku hõõrdumispotentsiaaliga paik! Aga siis tuleb mängu stigmatootmismasin, pilt veritsevast hirvest ristmikul läheb taskusse ja mu aju peab leidma uue viisi, kuidas suhestada konverentsi, inimkeha ja äkitselt ilmunud masinat. Liit-liitsõnade kasutamine kõneleb ummikussesattumisest, lüürilise probleemi jõu, massi ja äkki ka naljaga lahendamisest.
Tekstimina peamine probleem ja luulekogu üks fookuspunkt ongi just enda vastu suunatud vihkamine: „vihkan / pissimist / ja pesukaitsmevahetust / kuradi mõtlemise kabinet / jõuan kümne sekundi jooksul / kortsu vajudes / öelda enesele nii palju koledaid asju“ (lk 41). Me oleme Roosiga koos ühes augus, ta seab lugeja ebamugavuse ja ebakindluse fakti ette. Ta valutab ärksatele naistele tuttavatel põhjustel: patriarhaat, selle soodustatud kahtlus enda väärtuses, düsmenorröa, suhtemured.
*
Mõtleme korraks ebakindlusele. Mille pärast sa ebakindlust tunned? Ebakindlus on nagu päikeseprillid, mis aitavad paremini näha, aga teevad pimedal talveajal kõndimise raskeks. Kunstis kasutatakse ebakindlust vahel teadlikult destabiliseeriva jõuna, kusjuures just selle ligi kutsumine võimaldab seda kontrollida. Ebakindlusel kui inimkogemuse elementaarosakesel, ebakindlusel kui meetrumil ja ebakindlusel kui probleemil on vaks vahet.
Keegi mu sees ütleb sageli, et ma võin ju lihtsalt teeselda, et mina ja mina oleme parimad sõbrad. Kõik vormid, mida mu minad võtavad, on selle mina head vormid ja et erinevatel hetkedel armastan ma neid kõiki erineval moel, aga sama palju. Valearusaama, et üks on mingil olemuslikul moel parem kui teine ja et too teine peaks seetõttu häbi tundma või enda asjad kokku pakkima, on ju väga kerge läbi näha, lihtsalt sellepärast, et mitte millelgi ei ole olemuslikult suurt ja väikest väärtust, rääkimata minust, mitmuse ja mineviku ja oleviku ja tulevikuga inimesest. Rääkimata Johannast, mitmuse ja mineviku ja oleviku ja tulevikuga inimesest.
Milliseid kujusid võib luuletaja ebakindlusele tekstis anda? Ebakindluse poeetika võib tähendada pidevat suunamuutust, aina uue sihtmärgi kasuks otsustamist. See võib tähendada irratsionaalseid hüppeid kaugusesse, mitte otseselt millegi suunas, vaid millegi juurest ära. See võib võtta sisulise kahtluse vormi, tähendada vastustega süstemaatiliselt kurnatuseni katsetamist. Pille Õnnepalu kirjutab luuletuses „5. august 2007“ näiteks nii: „ma ei mäleta täpselt kumb see võis siis olla keda ma ootasin Pire või Joonas / aga ma saan tegelikult sellest aru miks Pire pidi punkariks hakkama / ja kaduma nädalateks ja kõik need muud asjad / see äärmuslik meeleheide ja valu.“[1] Esmalt väljendab Õnnepalu ebakindlust faktides, teiseks laseb ta end ühel ja teisel teemal kohalt vabalt liigutada, kolmandaks kasutab ta luuleridu avatult spekuleerimiseks. Ja see on üks tuhandetest vormidest, mille ebakindlus poeetika mõttes võtta võib. Juba nende võimaluste mitmekesisus osutab sellele, et ebakindlus ei ole tingimata probleem, vaid dünaamiline viis keskkonnaga suhestumiseks või mõistetav vastus keskkonnast saadavatele sõnumitele, seega – informatsioon, kannustaja. Roos pigem nendib ebakindlust: „aga kes teab millegipärast usun igasugu asju / aga mitte komplimente / sellegipoolest tehke neid veel ja veel“ (lk 25). Miks siis, tahaks küsida, miks siis üldse komplimente teha, kui neid uskuma ei jääda? Huvitavaid vastuseid on tõenäoliselt mitu ja just peale seda kihti algaks minu jaoks huvitav poeetiline mõttestik.
*
Teisalt astume me koos Roosiga valust hoolimata edasi, seedime ja talume seda, kutsume seda ka esile. Minu jaoks kerkisid kogu kõige huvitavamad tekstid mängulisest trotsist, nendest momentidest, mil valu tundes seda kohe ei vaigistata. Valust võib hoopis saada mõne suurema sündmuse eeldus, agentsusele ärgitaja, pühendumise tõestaja: „laman oma keha kuumal kerisel / kõrvetan su peopesi põletan / sammal mu kividel kärssab / su higi kuumab / tossab pilvena mu kohale“ (lk 47). Erutavalt hardcore oli ka „voldin öötaevast endale uued sooned ja süstin naha alla julmust käristan perversseid pilke läbi organismi sikutan punaste vereliblelaternate alt külmade kontide vahele“ (lk 46) – neist ridadest kumab läbi pealekasvatatud julmus, ränk erootika, jahe öö, lahendamata lõhed iseenda ja teise vahel. Libu ja purskama, süstal ja tera, veritsema ja soolane erutavad oma intensiivsuses, kujundiilm ja lugu tirivad tunnet kahes erinevas suunas. Loen mitu korda ja ikka kisub see mu enda sisse.
*
Aga räägime korraks ruumist ja adressaatidest. Kelle suunas või kellele me luulet kirjutame? Kui palju ruumi autorina iseenda, teksti ja lugeja vahele lubame? Kuivõrd kahtleme vahendatava kogemuse tõelisuses ja kui palju ebaselgust ridadesse laseme?
Autor ei pea alati teadma, mis toimub. Lugeja ei pea alati teadma, mis toimub. Maastik rappugu, tõed libisegu. Alice Notley kirjutab Eileen Myles’i läbipaistmatust läbipaistmatusest, tuues välja lõpuread luuletusest „To The Maiden Of Choice“: „And I don’t believe / in God. On and / on it’s a bigger / and bigger / womb. It’s time / to know some / women and / come home.“ Notley kirjutab: “”A Maiden of Choice’is, nagu paljudes heades luuletustes, lugeja korraga mõistab ja ei mõista, mida öeldakse; jvõi mõnikord (teatud tõlgendustes) mõistab ja mõnikord ei mõista: luuletus on läbipaistev, ent kummaliselt ähmane.“[2]
Kui vaatlen „Tsükli“ tekste autori ja lugeja vahelise ruumi perspektiivist, näen kolme suhtestikku. Esimene posu oleks justkui sõbrale saadetud avameelsed sõnumid. Sinna hulka kuuluvad näiteks „seisin täna peegli ees“ (lk 21), „ID“ (lk 24) või „Vajan sellest kõigest menopausi“ (lk 42). Luulemina osutab identiteedi keerukustele ja ehk suisa protestib selle lihavangla vastu, millesse ta on elama sunnitud, millena teda nähakse, tahab ta seda või mitte. Nali kuulub asja juurde: „kissitan kassikesi / aga cat calling ei ole minu stiil / ei vilista vulgaarsusi / ei tõsta raudteelt pilku dekolteele“ (lk 18). Meeldivalt kummalist läbipaistmatust leidus nendes tekstides pigem vähem.
Luulekogu keskel toob Roos mängu ka ühe romantilise sina: „kui sinule mõtlen / tunnen kõhus / liblikaid / neile pimedus meeldib / aga sina oled leek / ja ajad nad hulluks“ (lk 33). Teiste erasfääris meeldib mulle väga aega veeta, eriti luule abil, aga õige pea kipub see liit hoopis toksilisemaks arenema: „tahan tantsida rakud puusad lõtva üksindusse kuid sa ei lase oled mürk valmis riideist läbi purskama / naerma ja vanduma ise tahtsid libu“ (lk 46). Tundsin ka selle suhte pealtvaatajana mitmeti mõistetavusest või segadusest puudust, lugude kontuurid joonistusid välja nii selgelt, et kütkestav komplekssus kannatas. Üks, st luulemina, oli hea, teine, st too “ise tahtsid libu” öelnu, oli halb – mind aga huvitab samal ajal See Salajane Kolmas Asi. Ja See Salajane Kolmas asi näib tõele palju lähemal.
Ja kolmas, neist müstilisim, mitmekihilisim, keerukaim pundar… Roos tundub omaette sõnuvat, silme ette jäänut kirjeldavat, tunnet läbi keha vahendavat, aga nii, et luulemina ja tema keskkond selle kaudu moonduvad. Mina, kujundid ja vorm ise mõeldakse teksti enda sees huvitaval moel ümber, näiteks: „ma ei mahu kandilisusesse ära / maailm ei lõika nagu nuga või käärid või skalpell / ei lõika viile tükke ega sälke / maailm isegi ei tundu reaalne“ (lk 14). Mina küll võtab maailma olemasolu ilmselge faktina, aga kaks rida hiljem seab isegi selle kahtluse alla. Meile ei söödeta kogu pilti lusikaga sisse, me (ja ehk ka luulemina) ei tea kõike, piisavalt on ruumi kaasa tunda, kujutleda, mõelda: „immitseb õigeusku / immitseb sinakat oreooli montana teksti taskutest / immitseb keemilisi lokke ja vesilaineid“ (lk 51). Palju aistinguid üheskoos, kuid ühele loogikale need ei allu, lihtsalt ronivad ninna ja jäävad küüne alla kinni. Ja siin mängib Roos ka taanetega, ja üsna erutavalt. Ja see on üks väheseid tekste, kus autorimina väga isoleerituks ei jää.
*
Aga kuidas üldse saab ridadesse talletatud kogemustesse nii üksi jääda? Kuidas need ühisteks, jagatuteks ei kasva? Kasvõi luuletuses „Liha ja veri“: „mina ema vanaema tema ema / liini pidi / jookseb veri / lihakehad konveieri peal reas / kehavihkamise niiti pidi / üks liha ja veri“ (lk 9), milles kirjeldatakse kehavihkamist kui tegevust, mida iga põlvkond teeb, see on antus, aga tütar, ema, vanaema on asetatud masinasse, taandatud ennast vihkavateks asjadeks, rõhutatult füüsilisteks objektideks. Nende vahel ei ole tugevaid sidemeid, vaid habras niit. Jagatud vihkamisest ei saagi vist väga tugevat meie-tunnet kasvada.
Aga jagatud valust? Valu on vältimatu. Jääda vaimsete ja kehaliste kogemuste mõtestamisel kinni valusse kui kesksesse probleemi on lühinägelik. Valu pole kunagi individuaalne, vaid alati jagatud, alati korduv, oma universaalsuses tegelikult igavgi. Milline ebameeldiv tõik! Milline fantastiline sild! Ja see sild toimib kõige paremini siis, kui usaldame, et teine teab, millest me räägime, kui me räägime valust. Nõustun Mathuraga: „Iga kannatus ja katsumus / on viimaks ikka ühte sama nägu – // pinev peatumine murdumise, paindumise, / lahusoleku ja kokkukasvamise / määramatul piiril“.[3] Korduvus, kestvus, jagatus, tsüklilisus.
[1] Pille Õnnepalu. „Õde“ – Tallinn: Henrik, 2013, lk 13.
[2] Alice Notley. „Coming After: Essays on Poetry“ – Ann Arbor: University of Michigan Press, 2010, lk 60.
[3] Mathura. „Lahusolek” – Lelle: Allikaäärne, 2021, lk 93.
