Viimasel ajal on teabekirjanduses tänuväärset tähelepanu pööratud „unustatud naistele“: teadlastele, revolutsionääridele, teerajajatele, kes olid oma ajastu „esimesed“. Taolisi kogumikke lapates saame teada, kes oli esimene naine parlamendis, esimene naiskirjanik, esimene sisestage-valdkond-siia, kes on tegutsenud võrdväärselt meestega ühel või teisel alal, loonud oma ruumi ja kindla koha ajaloos.[1] See on igati kiiduväärt ettevõtmine maailmas, kus pea igal aastal ja igal sajandil kostab kraaksatus, mille kohaselt naine/naised on „olemuselt laisad“ (Andrew Tate, 2022) ning „emotsionaalselt ülesköetud“ (Mart Helme, 2019) „invaliidistunud/väärarenenud mehed“ (Aristoteles, 384–322 eKr), kes on vajalikud vaid soo jätkamiseks (Aquino Thomas, 1274) ehk on inimkonna „möödapääsmatu nuhtlus, hädavajalik kurjus“ (Heinrich Kramer, 1486). Kui juba need sõnumid tunduvad jõhkrad, siis pole mõtet küsidagi, mida arvati naistest, kellel on olnud võim – sukeldumine sellesse sopaauku nõuab akvalangi.
Eelmainitud mõttehiiglaste teoste lugemine tekitab paratamatult küsimuse: kas mitte ükski tolle aja naine ei kirjutanud neile avalikku vastust? Ei haaranud Baruch Spinozal lokkidest ega uurinud, ega härra juhuslikult tindist joobes ei olnud, kui kirjutas, et naised ei tohi valitseda ega meestega võrdseid õigusi omada („Tractatus Politicus“, 1677). Kas Kinder, Küche, Kirche oli niivõrd magnetiline, et sulepea ei jõudnud paberile vastulauseks tõusta?
Õnneks jõudis. Selleks tuleb oma ala esimeste naissoost sangarite nimekirjade juurest kaugemale vaadata ning keskenduda debattidele, mille naised algatasid ja milles osalesid, ehk otsima naiste agentsuse ilminguid. Teisisõnu, käsitlema naist teadliku kriitiku ja retsensendina, kes on reageerinud oma kaasaja akuutsetele filosoofilistele küsimustele ning astunud argumenteeritud lahingusse ajastu absoluutsete autoriteetidega.
„Kuid miks?“ küsib terane lugeja, „kas „esimestest“ naistest siis ei piisa?“ Paraku arvan, et mitte. Esiteks nõrgestab naiste käsitlemine ühiskondlikult aktiivsete kriitikutena argumenti, et „ajastul n arvasid kõik nii“, mida tavaliselt kasutatakse homofoobia, rassismi, misogüünia ja muude toreduste vabandamiseks. Taolised näited ilmestavad selgelt, et ka enne 21. sajandit leidus häälekaid dissidente ning teisiti arvamine oli ka siis ikkagi võimalik. Teiseks loob thème du jour debattide päevavalgusesse toomine agentsuse silla meie ja varem tegutsenud naiste vahele. Nagu nüüdki, pistsid ka tollal sõnakad naised rinda diskrimineerivate arvamuslugude ja traktaatidega ning tegid raskeid valikuid turvalisuse, avaliku põlguse ja põhimõttekindluse vahel. Keskendudes vaid „esimestele“, eraldame end minevikutegelastest, sest teerajajaid saab olla üks. Kui suunata tähelepanu kriitika ja vastulausete kaudu osutatud vastupanule, ilmneb, et naiste tahtliku allasurumisega on võideldud järjepidevalt ning pingutus on seega olnud kollektiivne, ühendades kirjameistreid läbi aja ja ruumi.
Kolmandaks lõhub naiste vastulausete otsimine aktiivselt mõtteviisi, mille järgi on vaid ühel või teisel Pater Omnipotens’i staatuses isikul õigus teatud filosoofiatele: „Jean-Jacques Rousseau arvas nii ning tema hiilgava mõttega ei vaieldud!“ Siiski vaieldi ja üsna palju. Tänu sellele areneb silmaringi laienedes refleks, mis võimaldab iga „suurmeistriga“ kõrvutada naissoost kriitikut, retsensenti, arvamuse avaldajat, kohati isegi kaasautorit ja mentorit. Sokrates? Aspasia! René Descartes? Böömimaa Elisabeth! Friedrich Nietzsche? Hedwig Dohm! Nimepaaride meeldejätmine aitab tuvastada olukordi, mil lugejatele või tudengitele üritatakse müüa „monopoliseeritud“ kitsasvaadet lääne mõtteloole. Näiteks kirjutab professor A. C. Grayling 2019. aastal ilmunud raamatus „The History of Philosophy“ suuresti vaid 20. sajandil elanud naistest, kes olidkokkutopitudvahettegemata peatükki „Feminist Philosophy“, mis oli tervelt 5 lehekülge pikk (raamat ise on aga üle 700 lk). Filosoofiadoktor Regan Penaluna hindas seda „kahetsusväärselt kitsarinnaliseks käsitluseks“[2], mina politoloogiamagistrina kasutaksin pigem väljendit „hullem viineripidu kui Rakvere lihatööstuses“.
Kui aga otsida selget algust protofeministliku (kirjandus)kriitika või vastulause žanrile, tuleb pöörduda keskaja-renessansi piirile Prantsusmaale. 1399. aasta paiku sattus haritlase ja õukonnakirjaniku Christine de Pisani[3] kätte 13. sajandil ilmunud (kohutavalt) naistepõlglik, kuid samas bestselleri staatuses poeem „Roosi romaan“ („Roman de la Rose“, 1230–1275). Kui teose esimene pool, mille autor oli Guillaume de Lorris, mahtus veel õukondliku armastuse promokampaania alla, siis teises osas, mille kirjutas vaimulik Jean de Meun(g), tembeldatakse naisi vulgaarselt võrgutajatest hooradeks, mis paistis olevat inspireeritud aristotellikust filosoofiast (vt tsitaati ülal). „Suur hingevalu ja kurbus täitis mu südant, sest ma jälestasin end ja kogu naiste sugu,“[4] kirjeldab Christine de Pisan „Roosi romaani“ lugemise mõju enda vaimsele tervisele. De Pisan oli huvitavas olukorras: kas kritiseerida avalikult armastatud menukit ning riskida oma mainega või vaikida, aktsepteerides keskaegset versiooni vihakõnest. Selline dilemma võib pärast järjekordse x-foobse arvamusartikli lugemist tabada ilmselt paljusid poliitiliselt aktiivseid inimesi.
Lahingu esimene pauk avaldus de Pisani poeemis „Kiri armastuse jumalale“ („L’Épistre au Dieu d’amours“, 1399), kus Amor kui naiste advokaat kirjutab teistele jumalatele kirja, milles ta mõistab hukka naisi põlgavaid mehi ja nende kirjutisi „eriti Prantsusmaal“. Kas de Pisan peidab end Amori kuju taha ettevaatlikkusest või soovist end võrdsustada jumaliku autoriteediga, sõltub tõlgendusest, ent just selles kirjatükis avaldub esimene väitlusmoment: kui „Roosi romaani“ teine osa esitles naisi lihtsalt tühipäisete võrgutajatena, keda tuleb kas petta või vallutada,[5] siis advokaat Amor juhib seevastu tähelepanu sellele, et üldistatud pilt kogu naissoost on üdini vale. Naised on „vooruslikud“ ehk heatahtlikud, targad, truud, vaprad ja armastavad. Väite ilmestamiseks kasutab ta näiteid kirjandusest ja müütidest: Dido, Penelope, Neitsi Maarja.[6] Teisisõnu ei lasku Christine de Pisan Amorina kõneledes metafüüsilisse analüüsi stiilis „mis on patt/voorus/naiselikkus?“, vaid keskendub konkreetsetele empiirilistele näidetele. On üsna huvitav, et taolist argumenteerimisvõtet kasutab ta ka kuus aastat hiljem teoses „Naiste linn“.
Lahingu teine pauk kõlab Christine de Pisani, Jean de Montreuil’ ja Gontier Coli kirjavahetuses, mida kirjandusloos tuntakse kui vaidlust „Roosi romaanist“ („Le Querelle du Roman de la Rose“, 1401–1402),[7] kus Christine de Pisan võtab punkthaaval lahti „Roosi romaani“ ning raamatut kiitnud de Montreuil’ traktaadi sisu ja vormi nõrkused. Peamised etteheited: i) vulgaarse kirjakeele kasutus; ii) seksuaalvahekorra kirjeldamine ning iii) naiste kujutamine indiviidide asemel homogeense grupina, mille tõttu nende väärtegusid esitletakse kui universaalset ja loomuomast pahet. (Viimane võte on kahjuks elusa ja tervena jõudnud ka meie sajandisse, pesitsedes õdusalt incel’ite foorumites ja sotsiaalmeedia kommentaariumides.) Selle peale Jean de Montreuil – väga pehmelt öeldes – solvus ning võrdles oma 1402. aastast pärit ladinakeelses kirjavahetuses tundmatu poeediga[8] de Pisani lõbunaise Leontiumiga, kel oli jultumust vaielda filosoof Theophrastosega. De Pisan vastas talle aga silmagi pilgutamata: „Ärgu olgu see omistatud rumalusele, ülbusele või jultumusele, et mina – naine – julgen noomida ja ümber lükata nii peent autorit ning vähendada tema teose ausära, kui tema – vaid üks mees – julges laimata ja hukka mõista tervet sugu!“[9] Kirjavahetuse ümber tekkis aktiivne ühiskondlik poleemika, millega liitusid ühelt poolt Gontier ja Pierre Col, kes olid „Roosi romaani“ truud austajad, teisalt aga Pariisi ülikooli rektor Jean Gerson, kes raamatule vastu seisis. Debati käigus hinnati „Roosi romaani“ moraalset ja kirjanduslikku väärtust ning samas puudutati ääri-veeri ka naiste rolli ühiskonnas. Delfi kommentaatorite eelkäijatest mõneti väsinuna võttis Christine de Pisan 1402. aastal kirjavahetuse kokku ning edastas selle Prantsusmaa kuningannale Isabeau de Bavière’ile, kutsudes teda üles küsimuses seisukohta võtma. Kuigi de Pisan jätkas ka oma edasistes teostes „Roosi romaani“ kritiseerimisega, sunnin end siin peatuma ja lugejale halastama.
Mida võib aga Christine de Pisani misogüüniavastasest ristisõjast järeldada? Esiteks oli „Roosi romaani“ avalik arvustamine sisuliselt esimene kirjandusdebatt Prantsusmaal. Teiseks algatas see silmapaistva filosoofilise väitluse naiste olemusest, intellektuaalsest võimekusest ja võrdsusest meestega. See läks ajalukku vaidlusena „naiste küsimuse“ (querelle des femmes) üle, mis venis üle mitme sajandi ning tõi meieni märkimisväärseid mõtlejaid nagu Laura Cereta, Moderata Fonte, Marguerite de Navarre, Bartolomeo Goggio, Baldassare Castiglione jne. Debatis rõhutati naiste õppimisvõimet – ehk on just tänu sellele meil täna ligipääs (kõrg)haridusele? Kolmandaks avaldus de Pisani vastupanu kolmes vormis: ilukirjanduslik (poeem), arvustav (kiri) ning poliitiline (üleskutse Prantsusmaa kuningannale), mis on ka tänapäeval peamised naiste agentsuse väljendamise viisid!
200 aastat pärast Christine de Pisani võidukat sõda avaldas Ravenna kirjanik Giuseppe Passi traktaadi „Naiste hälbed“ („I donneschi difetti“, 1599), mille sisu on üsnagi etteaimatav. Iroonilisel kombel kutsus Passi oma kirjutises naisi vaikima ning temaga mitte polemiseerima, ent filosoof Lucrezia Marinelli Vacca kirjutas talle õige pea vastulause „Naiste õilsus ja tublidus“ („La nobiltà et l’eccellenza delle donne“, 1601). Marinelli esitas igale Passi väitele vastuargumendi, vaidlustas Aristotelese bioloogilisi teooriaid, aga koostas ka misogüünse mõtlemise genealoogia, kus kaardistas naistepõlglike ütlemisi Boccacciost Passini. Löök oli nii tugev, et Passi avaldas oma seisukohti selgitava ja mõneti pehmendava teose „Abieluseisust“ („Dello stato maritale“, 1601), kus väitis, et teda on valesti mõistetud (vägagi tuttav kommunikatsioonistrateegia).
Lahkume Itaaliast ning suundume 20. sajandi Saksamaale. Kui Adolf Hitler avaldas 1926. aastal kurjakuulutava autobiograafia „Minu võitlus“ („Mein Kampf“) teise osa, ei leidnud see lugejate seas suurt populaarsust. Menukiks sai see alles 1933. aastal tema võimuletuleku tõttu. Umbes samal ajal võttis selle ette Austriast pärit antisemitismivastase võitluse aktivist Irene Harand. Ahastuses raamatus esinevate vandenõuteooriate pärast, avaldas ta 1935. aastal vastulause „Tema võitlus – vastus Hitlerile“ („Sein Kampf – Antwort an Hitler von Irene Harand“), kus paljastas valeinfot, esitas vastuargumente ning tunnistas sügavalt uskliku katoliiklasena kristluse rolli antisemiitlike stereotüüpide tekkimises. Nagu Jean de Montreuil omal ajal, solvus ka Adolf Hitler – väga pehmelt öeldes. Raamat keelati Saksamaal ära ning Irene Harandile omistati aukoht Heinrich Himmleri hukkamisnimekirjas. Harand aga ei mõelnudki lõpetada, ehkki „Tema võitlus“ ei osutunud just bestselleriks ning 1938. aastal lubati tema pea eest 100 000 riigimarka. Teatud kurb iroonia peitub asjaolus, et tänapäeval on Adolf Hitleri sõnaokset võimalik osta võrdlemisi kergelt, kuid Irene Harandi vastulause soetamine nõuab pühendumust ja detektiivitööd.
Näiteid on veelgi. Mary Wollstonecrafti „Naiste õiguste õigustus“ („A Vindication of the Rights of Woman“, 1792) on vastulause muu hulgas Jean-Jacques Rousseau’le, kes väitis raamatus „Émile ehk Haridusest“ („Émile, ou De l’éducation“, 1762), et naiste õpingud peavad keskenduma ainuüksi meestele meeldimisele ühel või teisel viisil. John Stuart Milli teosele „Vabadus“ („On Liberty“, 1859) andis tagasisidet Harriet Taylor Mill, kes on seeläbi teose kaasautor,[10] John Locke teritas oma argumente vaidlustes Damaris Cudworth-Mashamiga, kes oli samuti filosoof ja terava silmaga kriitik. Ning taolisel viisil võib tuvastada autori-kriitiku või algataja-reageerija suhte enamiku suurteoste puhul, tasub vaid otsida-otsida-otsida.
Neid „vastulausujaid“ on veel, kuid miks me tunneme nii väheseid? Ühelt poolt seletab seda tõik, et reformatsiooni ajal ja edasi puhastati raamatukogusid „ebasündsatest“ teostest, seejuures kandis osa säilitamisele mittekuuluvatest raamatutest märgistust Femina, mis tähendas, et käsikirja autor oli naine.[11] Kahjuks pole isegi kujutlusvõimet rakendades võimalik tekitatud kahju hinnata. Teiseks võib olla süüdi kalduvus lugeda „suurteoseid“ nende tausta uurimata, lähtudes teadvustatud või teadvustamata eelarvamusest ja hoiakutest. Näiteks kaitsti 2017. aastal Tartu Ülikoolis doktoritöö Jean-Paul Sartre’i eksistentsiaalsest filosoofiast, kus mainitakse „Ebaselguse eetikaga“ („Pour une morale de l’ambiguïté“, 1947) eksistentsialismile eetikasüsteemi loonud Simone de Beauvoir’i 253 lehekülje jooksul vaid 7 korda (ja sedagi vaid ääremärkustes ja sulgudes). Sisuliselt kustutati ta tema enda loodud filosoofiast, ehkki muidu on de Beauvoir’i kui Sartre’iga võrdväärset partnerit ja eksistentsialistlikku traditsiooni panustajat avalikkuses tunnustatud.[12]
Võib leida suurt lohutust ja rahu teadmises, et suurema osa inimkonna ajaloost on naised avaldanud arvamust, vaielnud ja võidelnud katsetega võtta nendelt inimväärikus. Selleks on avaldatud omaette raamatuid, aga astutud ka vaidlustesse ning kirjutatud (kirjandus)kriitikat ja vastulauseid. Ent dissidentide suurimaks vaenlaseks ei osutunud mitte oponent, avalik halvakspanu ega (kiriku)võim, vaid nende kustutamine mõtteloost.
***
Kandes endas selle essee veel sündimata sõnu, läksin palverännakule Bolognasse Chiesa della Santa kirikusse. Mitte otsima Jeesust, vaid teda – Laura Bassi Verrattit, esimest doktorikraadiga naist, iga ülikooliharidusega naise esiema. Ta puhkab väikses kirikus, kus ei käi turistide horde ning mis lõhnab niiskuse ja hallituse järgi. Hoidsin kätt tema külmal marmorist hauaplaadil, mis asus – kokkusattumus või mitte – Sapiensi ehk tarkuse kabeli kõrval. Kõrgel kupli all ilutses fresko sulepead ja täiskirjutatud pärgamenti hoidvast naisest, kes luges keskendunult raamatut. Huvitav, kuidas isegi unustuse äärel on Tarkusel alati naise nägu.
[1] Hiljuti on ilmunud näiteks Zing Tsjengi „Forgotten Women“ (2023), Regan Penaluna „How to Think Like a Woman“ (2023), Emma Southoni „A History of the Roman Empire in 21 Women“ (2023). Samas ei tasu unustada ka vanemaid teoseid nagu Margaret Alici „Hypatia’s Heritage“ (1986), George Ballardi „Memoirs of Several Ladies of Great Britain“ (1752) ning Giovanni Boccaccio „De mulieribus claris“ (1361).
[2] Regan Penaluna. „How to Think Like a Woman“ – London: Grove Press, 2023, lk 251.
[3] Samuti tuntud kui Christina da Pizzano, Christina de Pizan, Christine di Pisan.
[4] Christine de Pisan. „The Book of The City of Ladies“ – London: Penguin Classics, 2000 [1405] lk 6–7.
[5] Romaani lõpus aset leidva Roosi „vallutamist“ meestegelase Armatseja poolt võib tõlgendada vägistamisena, nagu seda teeb Rosalind Brown-Grant teoses „Christine de Pizan and the Moral Defence of Women“ (1999).
[6] Tasub mainida, et „Kirjas armastuse jumalale“ saab pihta ka Ovidiuse „Ars amatoria“ (2 pKr), mis on loomult antiikaegne seksi- ja kohtingumanuaal soovitustega nagu „ära unusta oma naise sünnipäeva“.
[7] „Le Débat sur „Le Roman de la rose““ – Genève: Satkine, 1999.
[8] Suure tõenäosusega Eustache Dechamps või Honorat Bovét.
[9] „Le Débat sur „Le Roman de la rose““, lk 22.
[10] Harriet Taylor Milli läbivat panust ja osalist kaasautorlust kõigis tema tekstides veel enne abielu tunnistab John Stuart Mill ise teose „Vabadusest“ pühenduses.
[11] Janina Ramirez. „Femina: A New History of the Middle Ages, Through the Women Written Out of It“ – London: Ebury Publishing, 2023, lk 11.
[12] Vt nt Toril Moi raamatut „Simone de Beauvoir: The Making of an Intellectual Woman“ (1994).
Katarina Budrik (30) on päeval kantseliiti mässitud riigiametnik ning õhtul usin esseede ja arvamuslugude kirjutaja. Hariduselt politoloog, lugemuselt feminist, käitumiselt viisakas. Kasvatab Põhja-Tallinna linnatranspordi liinide rägastikus iseloomu, elukaaslast ning koer Žorikut.
