J. D. Salinger
„Seymour: sissejuhatus. Puusepad, tõstke kõrgele sarikad!“
Varrak, 2003
Tõlkinud Elin Sütiste ja Valda Raud
Ehk tundub paradoksaalne tutvustada noortele ja kirjandusteadlikele lugejatele suunatud ajakirjas autorit, kelle loomingu lipulaeva kohta on pea igaüks koolis lugemiskontrolli teinud. Holden Caulfield, nooruse ängi ja eksirännakute isa, peaks ju teismeea mässumeelsete mõttekäikudega resoneerima. „Nimelt see, kui sa oskad hästi kirjandit kirjutada, sulle aga hakatakse komadest rääkima. Et sa mõtleksid, et ainsaks põhjuseks, miks tema kehvasti kirjandeid kirjutab, on see, et ta paneb kõik komad valesse kohta“[1] võiks vabalt olla mõne hästi kirjutatud sellesamuse komavigadega kirjandi kreedo. Aga ei resoneeri. Erakordselt teaduslikust minu-klassis-oli-küll-nii-vaatepunktist võin väita, et õpilased kas a) loevad internetti postitatud kokkuvõtteid ja saavad kolme kätte; b) annavad poole peal alla, loevad internetti postitatud kokkuvõtteid ja saavad nelja kuni viie kätte või c) satuvad Salingerist vaimustusse ja kirjutavad kaheksa aastat hiljem temast kiidulaulu.
Olgu, kirjutagem Salingeri-leigus topelttrotsi arvele – nooruslik vastuhakk „vana“ kirjanduse ja eesti keele tundide vastu on nõnda tugev, et isegi kõrgeklassiline, ängist pakatav kujunemisromaan ei paku huvi. Suurema šokina mõjub aga leigus Salingeri hilisemate, hoopis komplekssemate teoste vastu (nii Eesti kui välismaa) kirjandusmaastikul. Üks seletamatul põhjusel kaanonist kõrvale jäänud kunsttükk on „Seymour: sissejuhatus“, mille keskmes on nimitegelase noorema venna Buddy Glassi plaan kirjutada Seymourist lühijutt. Küll aga taipab ta juba loo alguses, et ei suuda vennast rääkides olla jutustaja, vaid „pigem tema kohta käivate sissejuhatavate erapoolikute märkuste panipaik“ (lk 18). Nii viivad fiktsionaalne ja reaalne autor lugeja käsikäes narratiivsele lõbusõidule. Killud Glasside perekonnaliikmete lapsepõlvest vahelduvad luuleanalüüsiga, teravad kommentaarid elu enese kohta kulmineeruvad kavalate sõnamängude ja filosoofiliste kreedodega – „Seymour“ on arvamatult paljudest tükikestest koosnev fragmentaarne tervik.
Ent retseptsioon 2003. aastal ilmunud kahest jutustusest koosnevale teosele „Seymour: sissejuhatus. Puusepad, tõstke kõrgele sarikad!“ (millest esimese on tõlkinud Elin Sütiste, teise Valda Raud) on kahtlustäratavalt kasin ja hõre. Näiteks Kalle Käsper väidab, et Salingeri ei tohiks v ä h e m a l t noorsookirjanikuna alahinnata, isegi kui ta „silmaringi laienedes tagaplaanile kaob“.[2] Selle asemel et teost tutvustada, kritiseerib Käsper hoopis kirjastajaid, kes ärilistel eesmärkidel ühe suure Salingeri kogumiku asemel tema lühijutte eraldi välja annavad. Indrek Hargla on aga kirja pannud veelgi pealiskaudsema lühiarvustuse-arvamusnupu, milles väidab küll, et „isegi lugejatele, kellele Salingeri stiil meeldib, võib see raamat ülejõu käia“,[3] aga hoidub siiski sisukast analüüsist, mis lugejaid teose mõistmisele lähemale võiks aidata.
Välismaa, peamiselt Ameerika kriitikud kirjutasid „Seymourist“ teose ilmumise aegu küll sisukaid arvustusi, ent teose vastukaja oli siiski suuresti negatiivne. Kirjanduskriitik Steven Marcuse arvates on lühijutu stiil „nii läägelt kunstlik, et see on pea läbimatult keeruline“, Irving Howe nimetab teost enesekeskseks ja „lootusetult venivaks“[4], John Updike märgib aga, et Salingeri hilisem looming oma „tumeda bravuuri, huumori ja morbiidsuse ning mõrkja, ent visa lootusega iseloomustab küll hästi kaasaegset Ameerika elu, aga maksab selle eest, moondudes ohtlikult keerukaks ja staatiliseks.“[5] Muide, mitu highbrow-kriitikut tembeldas 1950. aastatel Salingeri esimesi, hiljem laialt hinnatud teoseid nagu „Kuristik rukkis“ keskpärasteks, ent „Seymouri“ ei näi eriti hindavat isegi 60ndate Vietnami sõja põlvkond.
Hilisem retseptsioon on oluliselt positiivsem, kuid see on üsnagi mõistetav – postmodernismi pealetung on lugejaid ja kriitikuid keeruliste narratiivide tulvaga karastanud. Texase Ülikooli inglise keele professor Sean Hooks kirjutab 2013. aastal, et „Seymour: sissejuhatus“ on teistest Glasside perekonna nõrgalt seotud lugudest pikem ja keerukama vormiga ning „jutustuse näiline ebatõhusus ja korratus iseloomustavad märksa pikantsemalt meie praegust kaootilist ajastut kui seda aega, kust lugu pärineb“.[6] Kuigi teost oleks saanud avangardistlikuna käsitleda ka juba selle ilmumise aegu, ei leidnud raamat siis väärilist vastukaja. Hooks jätkab: „Seymour on heietav ülistuslaul, mis on tuliselt vastu napisõnalisusele; avangardne tegelasportree, mis väärib kohta Ameerika eksperimentaalkirjanduses, kuid on Salingeri enda loomingus mõistetud vähemolulise sekka.“[7] Klišeesid appi võttes võib väita, et Salinger oli oma ajast ees – tema avangardistlikke katsetusi (ja õnnestumisi!) ei kaalutud toona tõsiselt, kuna „Kuristik rukkis“, selle klassikaline ülesehitus ja edu varjutas kogu hilisema loomingu.
Mis aga ikkagi teeb „Seymourist“ niivõrd kompleksse ülesehitusega teose, et kriitikud peavad seda läbimatult keeruliseks? Üks aspekt, mis narratiivi (ja lugemist) kindlasti raskendab, on metatekstuaalsus – teos käsitleb ja tõlgendab iseend abstraktse narratiivi kujunemise käigus. Ent kuidas saakski esseevormiga flirtiv raamat metatekstuaalsusest hoiduda? Klassikalist narratiivi sellest ei leia. Jutustuse keskmes on kirjutuslaua taga istuv Buddy, kes valib hoolega, milliseid minevikufragmente lugejale avada, et tema vend oleks maalitud võimalikult täpselt. Buddy põgenes eduka kirjaniku staatusega kaasneva tähelepanu eest pisikesse provintsiülikooli õppejõuks. Kirjanduslik teadlikkus on „Seymouri“ fiktsionaalsele autorile hädavajalik – Buddy analüüsib kirjutades teksti fragmente, stiilivõtteid, motiive, sõnu, isegi kirjavahemärke. Ta põhjendab kommentaare vahedalt irooniliste remarkidega: „Ma olen teadlik, et hea hulk täiesti intelligentseid inimesi ei kannata sulgudes kommentaare silmaotsaski, kui väidetavalt ollakse ametis neile loo jutustamisega. (Neist asjust teadvustatakse mind posti teel [—])“ (lk 11) Nii väldib ta küsimusi oma kirjanduslike taotluste kohta ja vastab neile enne, kui küsimusel on üldse mahti formuleeruda. Argistele kõhklustele ei jää ruumi, kui käsil on taoline täppistöö – Seymour Glassi elu ja surm, tema hing ja olemus.
Piinliku täpsusega kirja pandud ridade vahele sugeneb paradoksaalsel kombel ka parasjagu kaost. Minajutustaja Buddy Glassi hääl arendab mõttelisi liine ebakorrapäraselt, igas võimalikus suunas ja samal ajal. Lugejale oleks justkui kätte antud esimene käsikiri, millesse isegi toimetaja pole veel jõudnud süveneda, ent ometi on kogu see segadus põhjendatud. Teose narratiiv meenutab minajutustaja episoodilise mälu transkribeeringut: „ostsime mõnikord umbes viieteistkümne sendi eest viilutatud salaamit ja paar värsket hapukurki ning sõime need ära juuksuritoolis istudes, kuni juuksed hakkasid langema. Juuksuriteks olid Mario ja Victor. (Hea küll, l õ p e t a n ü ü d ä r a. Palun, võta end kokku ja hävita see jama juba eos.) Meil olid kõrvuti toolid [—].“ (lk 71) (Juba niigi veidi segasele) mõtete voolu kulgemisele astutakse pidevalt vahele, et markeerida iga sõna kirjutamise põhjus: „Mind valdab õudne, tegelikult lausa võigas tunne, kui ma vaid mõtlen, et kas ma mõnikord neil lehekülgedel vahest ei tõsta tema arvel iseenda populaarsust. Ehk annate mulle andeks, et ma nii väljendun, kuid mitte kõik lugejad pole vilunud lugejad.“ (lk 76)
Kogu teos on taolisi vabandusi täis pikitud. Salinger (või Buddy) pakub lugejale mitut väljapääsu, palub isegi mitu korda lugemise pooleli jätta, sest Seymourist on ta võimeline kirjutama ainult nii, kuidas ise soovib: „Kuid on lugejaid, kes tõsiselt nõuavad ainult kõige vaoshoitumaid, kõige klassikalisemaid meetodeid oma tähelepanu köitmiseks, ja ma soovitan – nii ausalt, kui üks kirjanik saab sellist asja soovitada –, et nad lahkuksid praegu, mil lahkumine on veel lihtne. Arvatavasti viitan ma võimalikele väljapääsudele ka edaspidi, sedamööda, kuidas me edasi liigume, kuid ma pole kindel, et hakkan enam teesklema, nagu oleks see mulle meeltmööda.“ (lk 11)
Lugejale antakse aus hoiatus. „Lahkuksid praegu, mil lahkumine on veel lihtne“ on palve lugejale ja troost (fiktsionaalsele) autorile. Minategelasele näib röögatu kuriteona, et lugeja võiks teose taolise lihtlabase põhjuse pärast nagu ebaatraktiivne vorm käest panna siis, kui ta on Seymouriga juba tuttavaks saanud. Buddy (või Salinger) teadvustab, et jutustust ei ole lihtne lugeda, seda tabavad pidevalt katkestused, ent vähemalt on lugejat sellest viisakalt teavitatud: „Siinkohal annan teada, et edaspidi ei hakka mitte ainult mu kõrvalepõiked metsikult vohama (võib isegi juhtuda, et esineb üks või kaks joonealust märkust), vaid mul on ka tõsine kavatsus aeg-ajalt isiklikult lugeja turjale karata, kui peaksin sissetallatud süžeeliinist eemal märkama midagi põnevat või huvitavat ning sinnapoole tüürimist väärivat. Kiirus, jumal päästku me ameeriklase nahk, ei tähenda mulle siin mitte kui midagi.“ (lk 11)
Taoliste hoiatustega varustatult tundub kummaline kritiseerida teose „lootusetut venimist“ või „staatilist keerukust“. Autor pole oma stiilivalikuid mitte üksnes põhjendanud, aga ka saatnud klassikalist jutustamisstiili armastavad lugejad midagi „sobivamat“ nautima.
Minajutustaja pöördumised lugeja poole, kirjutamise hetkel pähe tulnud (ja ka kirja pandud) mõtted, ohtrad sulgudes märkused, kommentaarid aegruumi kohta ning „vigade“ parandamise asemel nende selgitamine teeb „sissetallatud süžeeliini“ jälgimise kohati keeruliseks. Teose väärtuslikuma osa moodustabki traumakogemuse delikaatne lahkamine – psühhoanalüütiline uks minajutustaja pähe ja südamesse. Salinger on vormi hoolega läbi mõelnud: siseperspektiivis esimeses isikus kirjutatud minajutustusena räägib see Buddy Glassist, välisperspektiivist kolmandas isikus kirjutatud temajutustusena aga Seymourist. Näib aga, et kriitikud ootasid Seymouri, mitte Buddy lugu. Peab tõdema, et kuulsast vanemast vennast jutustades pole Salinger eriti pädev (ega tahagi olla!). Seymouri elu kirjeldavad fragmendid jäävad minajutustuse labürindis teisejärguliseks, sisekaemuslikud kommentaarid ulatavad lugejale seevastu fiktsionaalse autori olemuse mõtestamiseks tarviliku legendi ja leppemärkidega kaardi.
Tugev metatekstuaalsus ja vahetu siseperspektiivi peegeldamine panevad pühendunud lugeja Buddyga samastuma. Nii moondub pere idealiseeritud venna lugu pigem Buddy Glassi siseilma ülevaateks. Ja sel viisil on teos üdini nauditav. Ometi ei loobu fiktsionaalne autor Seymouri loo rääkimisest täielikult, vaid jõuab selleni tingimisi – Seymouri-killukestega premeeritakse lugejat ainult siis, kui ta on tundma õppinud Buddyt. Lugeja, kes metatekstide barjäärist naudinguga läbi ei kulge, ei suudaks ealeski Seymouri mõista: „Õigupoolest ei saagi nad kuulata. Neil on ju kõrgemat klassi töntsid kõrvad.“ (lk 15) Ohtratest filosoofilistest tõdemustest vaevatud tekst kaardistab jutustaja väärtuseid, mõtteid ja läbielamisi, esseistlik päevikuvorm kingib aga juurde mänguruumi, mida klassikaline narratiiv ei võimalda(ks).
Sisemaailma lahtimuukimise teeb huvitavamaks fakt, et Buddy Glassi on peetud Salingeri enda alter ego’ks. Salinger kingib pea kõigi oma teoste autorsuse Buddyle – ta on fiktsionaalses ruumis kirjutanud nii Glasside perekonna jutustused kui ka romaani „Kuristik rukkis“. Kui liita Buddy ja Seymour, saame II maailmasõja veteranist kirjaniku, kes praktiseerib zen-budismi, kirjutab iroonilises võtmes sõjakoledustest ning on pagenud uudishimulike üliõpilaste ja meedia eest üksikusse linnakesse. Salingeri elulooga tuttav lugeja tunneb siin ära ühe teatud kirjamehe. Seega on Seymouriski omajagu Salingeri, kuigi Salinger seda peaaegu kiivalt varjab – tundub küll egoistlik näha enda võrdkujuna geniaalset „kunstnik-nägijat“, ent ometi kirjutab ta nende (kolme) sarnasustest ka ise. „Mitmed mu lähimad (ehkki küll mööda ilma laiali pillutatud) sugulased-pereliikmed, kel on kombeks jahtida minu trükis ilmunud proosast pisivigu, on mulle paraku peenetundeliselt vihjanud (isegi liiga peenetundeliselt, sest tavaliselt hüppavad nad mulle turja kinni nagu mingid kuradi grammatikud), et too noormees, „Seymour“, kes selles varasemas jutus kõnnib ja kõneleb, paugutamisest rääkimata, ei ole sugugi mitte Seymour, vaid kummalisel kombel keegi, kes sarnaneb rabavalt – hoplaa! – minu endaga. See on vist tõsi, või vähemasti on selles niipalju tõtt, et oskustööline minus tunneb piinlikkust.“ (lk 23)
Lugeja ei pea aga taolise alandlikkusega leppima. Nõnda võimsalt nagu Seymour mõjutas kõigi tema teele sattunute ajukeemiat, mõjutab Salinger truu lugeja oma. Miks mitte nimetada siis teos ümber päriselt eksisteerinud kunstnik-nägija tutvustuseks? „Salinger: sissejuhatus“ kõlab ju kaunilt!
„Mida iganes ka ei väidaks koroneri aruanne – nimetagu ta surma põhjusena Tiisikust või Üksindust või Enesetappu –, kas pole ilmne, kuidas tõeline kunstnik-nägija tegelikult sureb? [—] mina ütlen, et tõelise kunstnik-nägija, taevase narri, kes suudab luua ja loob ilu, sõgestavad surnuks enamasti tema enda sisepiinad, tema enda püha inimliku südametunnistuse pimestavad vormid ning värvid.“ (lk 16) Seymouri surm on fiktiivsele autorile talumatult keeruline. Alles aastaid hiljem suudab Buddy Glass luua teksti, mis meenutab erakordselt kummalist biograafiat, ülistuslaulu, päevikut, filosoofia tippteost, paratekstidest kubisevat lõõpimist ning traagiliselt isiklikku esseed – kõike ühekorraga. Kuigi teose narratiiv on kahtlemata keeruline, õigustab see ennast täielikult juba selle lihtsa tõsiasjaga, et midagi nõnda valusat ongi võimalik a i n u l t nii kirja panna. Salinger ja Buddy saavad tundetäpsusest tuikava meistriteose loomisega hakkama. Kultuskirjaniku viimasest raamatust läbi murdmine on paras katsumus, aga see on põhjendatud – kas üldse leidub midagi kaitsmisväärsemat kui omaenese kõige sügavamad hingesopid?
„Aga nüüd magama. Kiiresti. Kiiresti ja aeglaselt.“ (lk 118)
[1] J. D. Salinger. „Kuristik rukkis“ – Tallinn: Hea Lugu, 2013, lk 34. Tõlkinud Valda Raud.
[2] Kalle Käsper. „Surnud venna lood“ – Postimees, 16.01.2004.
[3] Indrek Hargla. „J.D. Salinger. Seymour: sissejuhatus. Puusepad, tõstke kõrgele sarikad!“ – Eesti Ekspress, 15.01.2004.
[4] Steven Marcus. „Seymour“ – The New York Review of Books, 01.02.1963.
[5] Sean Hooks. „The Art of Digression: J.D. Salinger’s „Seymour: An Introduction““ –
Los Angeles Review of Books, 15.09.2013.
[6] „The Art of Digression: J.D. Salinger’s „Seymour: An Introduction“
[7] Samas.
Rahel Ariel Kaur (22)
Õpid Tartu Ülikoolis kirjandusteaduse magistrantuuris. Mida ja keda sa täpsemalt uurid ja mis sind kirjandusteaduse (ja üldse humanitaaria) õppimise juures köidab?
Õpin! Loomuomaselt küsimuse spetsiifikale vastu puigeldes võib väga üldiselt öelda, et uurin luulet. Erilist sümpaatiat tunnen eesti klassikute, veel erilisemat Betti Alveri vastu. Bakatöö kirjutasin dekadentsi paradoksist Alveri varasemas luules, üritasin aru saada, miks ja kuidas rääkida resigneerunud tumedusest poetessi trotslikult elujaatava (või lausa elu enese ületanud) tundlikkuse kontekstis. Magistritöös süüvin Alveri kaleidoskoopilisse tegelaskonda, selle vahekorda lüürika ja eepikaga. Mu ilmselge Alveri-obsessioon vastab juba natuke küsimuse teisele poolele. Võib tunduda, et nõnda oluliste autorite kohta on juba kõik öeldud. Aga ei ole! Igale autorile, teosele ja isegi üksikule luuletusele on lõputult lähenemisviise, iga uus eelmisega potentsiaalselt sama paeluv, sama väärtuslik. Kuidas saakski miski nii kõigekülgne mitte köita?
Alguses Alver ja nüüd Salinger! Palun anna paar näpunäidet, kuidas klassikutest kirjutades hardusest ja aupaklikkusest Autori Kuvandi Ja Pärandi suhtes üle saada?
Ma pole üldse kindel, et ma sellest hardusest kasvõi poole jalaga üle olen saanud. Seni olen käsitlenud vaid autoreid, kelle teosed pole jätnud sügavat jälge ainult kirjandusse, vaid ka minu tagasihoidlikku hinge. Samas tunnen, et kartlikult (nii enese kui teiste jaoks) üllast distantseeruda ei olegi vajalik. Klassikutest kirjutamine avab sageli eelmainitud uusi tahke, asetab austatud Autori Kuvandi Ja Pärandi meie aega, mis on minu arvates igati tänuväärne. Kokkuvõttes – korüfeedest kirjutamine võib (eriti noorele inimesele) tunduda kohutavalt hirmus, aga ma julgen loota, et klassikud ise ei pane(ks) seda sugugi pahaks.
Üks kultuurisoovitus!
Käige kontsertidel, mille esinejatest pole midagi kuulnud; lugege artikleid, mille sisu esmapilgul ei köida; võtke kätte raamatuid, mis ei sobi absoluutselt enese maitsega; minge vestlusõhtutele, kus arutatakse täiesti tundmatuid teemasid; külastage muuseumeid, mille kontseptsioon üleni arusaamatu paistab. Üdini õigustatud klišee – kõiksus on üllatavat täis. Ja kui uued kogemused ongi läbinisti kohutavad, siis vähemalt sai hetkeks tõestatud enese täiesti asendamatu huvi maailma vastu. Ja kuulake David Bowiet & Penelope Scotti.
