Ilmunud on Värske Raamatu sarja 37. teos, Heneliis Nottoni proosakogu “Tähed Agnesele”!

“Tähed Agnesele” on korraga nii isiklik pühendus kadunud sõbrale ja armastatule kui ka teoreetiline mõtisklus kirjutamisest, lugemisviisidest ning sellest, kuidas oleme harjunud lugusid jutustama. Žanrilt on tegemist autoteooriaga: Eesti kirjandusmaastikul veel võrdlemisi võõra vormiga, mis kombineerib autobiograafia ja autofiktsiooni elemente teooria ning filosoofiaga.

Nottoni enda sõnul püüab teos järgida seda iseloomulikku viisi, kuidas tema enda ja üldisemalt z-generatsiooni mõte liikuma kipub. Seda ettevõtmist iseloomustavad intertekstuaalsus, viited popkultuurile ning fragmentaarsus, mis on kõik infoküllases keskkonnas kasvamise tagajärjed. Paratamatu vastandumise asemel püüab autor leida viisi, kuidas muutustega intelligentselt suhestuda ning infoküllasel sotsiaalmeedia ajastul selles kõiges põnevat kirjutamiskultuuri leida ja kasvatada. 

Raamat on sündinud tihedas koostöös kunstnik Maria Izabella Lehtsaare ja graafilise disaineri Agnes Isabelle Veevoga. Teksti visuaalne külg püüab lugejakogemust tavapärasest rohkem suunata: mõnes kohas teksti takerdada ja teisal jälle sujuvamaks muuta. Lisaks julgustab isiklikkust väärtustav raamat lugejat kaasa mõtlema, märkmeid tegema ja sõna sekka ütlema. Raamatule on lisatud ka Lehtsaare kujundatud kleepsuleht.

“Tähed Agnesele” on mõtteline järg Nottoni 2021. aasta näidendile “Emesis”, mis pälvis äramärkimise Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel. Tõlkija Varja Arola on “Emesist” kirjeldanud kui “fragmentaarset ja seejuures terviklikku lugu noore inimese siseheitlustest” ning näitekirjanik Priit Põldma on esile toonud just “katkestustest koosneva postdramaatilise struktuuri”.

Raamatu esitlus toimub 19. detsembril Kanuti Gildi SAALis, kus lisaks tegijate sõnavõttudele toimub ka meisterdamistöötuba ja DJ-set.

***

“Me ei alga ega lõppe kaantega. Väita, et viimases mustandis on midagi lõplikku, on läbinisti petlik, sest viimane sõna pole mitte kunagi autoril. Meie üksteise ning teiste lugemise viisid paljunevad nagu põlluhiired odraväljal – loen sind ekraanilt, loen su žeste ja pooleldi kipras kulmu, loeme õhtuste kultuuriuudiste subtiitreid ning sina loed hommikuti duši all läbi kõigi šampoonipudelite etiketid, kuniks viimnegi tilk kuuma vett on boilerist välja nirisenud, aga ma ei pane seda pahaks.

Hädaldame liiga kergekäeliselt, et ei saa aru, mõistmata, et meil on vägagi omanäoline viis arusaamisest aru saada. Ütleme, et „ei saa aru“, jutul lõpp, lajatame ukse kinni, ütleme, et meile aitab või et see pole meie jaoks. Kasutame isegi oma kodulinnas Google Mapsi, ning tead mis? Ma ei ole kindel, kas see on tegelikult normaalne.”

144 lk, 2025

Heneliis Notton, “Tähed Agnesele”
Värske Raamat #37

Toimetaja: Paul Raud
Kujundaja: Agnes Isabelle Veevo
Illustratsioonide autor: Maria Izabella Lehtsaar

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.