Värske Rõhu 19. sünnipäeva puhul toome arhiivisügavustest välja mõne nüüdseks tuntud autori debüütteksti, millega ta kunagi esmakordselt Värske Rõhu veergudel üles astus.
Värske Rõhk nr 53 // kevad 2018
*
karda mind, mereröövel
olen ookean, mis hoiab su laeva
loksutab seda itta ja läände
vangistab Põhjatähe oma hammaste taha
neelab selle alla peavalutabletina
karda mind, pereröövel
oma võrgud laota tühja randa
püüa kalu puutumata paikadest
või hakkan ämblikuks
ja söön su peidupaigust välja
või hakkan jumalaks
ja voolin su oma vihasse
aheldan mäe külge kotkastele söögiks
või hakkan kuradiks
ja vean su saunast
oma vihaväätidele tugitalaks
või hakkan eluks eneseks
ja maalin su luuüdini
vanaks
hästi
ma olen vihmapiisk
ja punane tulp
Eestimaa nukral põllul
õõtsun idatuulte õrnas mängus
silmad lääne poole
tunnen end koerakoonlasena
kesk kullakarvalisi rapsioaase
sõrmitsen ahhaadiga ehitud kaelakeed
millesse valasin eilse õnnetuse
vastan naeratusega: „Hästi”
kuigi maski all olen rabe
nagu kruusakarva paber
vanavanaisa joonistatud portreega
tüdrukust, kellele ta meeldida tahtis
olen saar keset Vaikset ookeani
räägin palavikulises unetuses peegelpildiga
karjun mõtete peale, mis mind rahule jätta ei taha
vaid põimivad end pärjaks mu tuulepea kohal
ma olen vihmapiisk
ja punane tulp
Eestimaa nukral põllul
suhkruroog mussooniloitsu embuses
avastamata saarel
koerakoonlane rapsioaasis
ja
minuga
on
kõik
hästi
kummitus
ta on nagu kummitus
kuhu jättis ta oma inimese?
mu nahk on kare, tema oma siidine
nagu silikoon
nagu plekk-katus
nagu keemiast pungil vahukommid
mis sulavad kiiremini
kõrbevad kiiremini
põletavad valusamalt mu päiksest puutumata huuli
ta on kummitus
kuhu jättis ta oma inimese?
kuhu riputas kuivama nahamantli
kuhu annetas siirusepärja
kuhu poetas oma südame
ta on kummitus
aga ta ei kummita
ta vaikib nagu inimene
siisitaja
me oleme roomavad ööloomad
tulikollaste silmadega siisitajad
katkiste küüntega nüüditajad
„siis ma olin noor ja ilus” siisitame
„nüüd ma olen …” nüüditame
te olete teised, kes kannavad hallitust loorina
kes joovad kulpidest keevat ürgsuppi
teie jaoks pole siis ja nüüd
teie iglud sulavad ja ehitavad end uuesti
teie onnid kasvavad templiteks, templid impeeriumideks
me oleme roomavad ööloomad
huhuutame metstuvide kombel südalinnades
me oleme tulikollaste silmadega siisitajad
katkiste küüntega nüüditajad
me süütame jäälõkkeid
ja kevadet kuulutab sulav tulekeel
me oleme tilk tõrva maailma meepotis
ja toodame end rohkem, kui on nõudlust
te olete teised, kes kannavad hallitust loorina
teie kollased hambad siravad tähereana
meie valged naeratused on peidetud peenikeste huulte varju
me oleme need, kes logelevad loorberitel
meenutame, et
„siis olin ma noor ja ilus” ja
„nüüd ma olen”
Aliis Aalmann (22): “Peaksin kirjutama bakatööd, mitte luuletusi.”
